Jüri Siim meenutas saates "OP+" kunagist tööd moemajas nii konstruktori kui modellina ning tõdes, et üheks plussiks oli näiteks see, et sai väga palju rännata. "Terve Nõukogude Liit on läbi rännatud ja palju nähtud, ilma selleta ma neid kohti poleks näinud," ütles ta ja mainis, et toona ei oleks osanud keegi arvata, et tulevikus võtab keegi nende loodud moekunsti endale inspiratsiooniallikaks. "Üsna lootusetu oli see olukord."

Vaatamata sellele, milline oli nõukogude aegne moekunst, oli moemaja tegelikult väga hästi kursis ülemaailmsete trendidega. "Meile toodi antikvariaadist kõige uuemad moeajakirjad, seega me olime hästi kursis maailmamoega," ütles ta ja tõdes, et toona materjale ei olnud, mistõttu oli seis väga vilets. "Moemajale kuskilt küll võimaldati osta kangaid, poed olid loomulikult tühjad."

Näitusele "Sots art ja mood" sisenedes jätsid toonased kitlid Siimule väga imposantse mulje. "Neid on nii palju ja niisuguselt tasapaksult ühesuguste mustritega, visuaalselt jättis see osa mulle kõige parema mulje," ütles ta ja kinnitas, et kittel on niisugune rõivas, kuhu kõik naised võivad peita oma figuuri head ja vead. "Teda võib vöötada või ilma vööta kanda, kõik mahuvad sinna alla, nagu ütles Chanel, et rõivas on siis ilus, kui keha seal sees justkui polekski."

Moeasjatundja arvates naudivad tänapäeva noored Kumu väljapanekut. "Tänapäeval on kõik olemas ja tagasipöördumine sellisesse aega on neile võib-olla huvitav, meile see väga emotsioone ei tekita, sest siis lihtsalt ei olnud midagi saada ja üritati moodi luua eimillestki," sõnas ta ja kinnitas, et poodi need asjad kunagi müügile ei jõudnud, vaid jäid lihtsalt moekunstnike ideedeks. "Neid esitleti rahvusvahelistel näitustel, mis olid üsna populaarsed."