Kuidas haruldased vanade meistrite pillid Eesti pillifondi jõuavad ({{commentsTotal}})

Hans Christian Aavik Vladimir Sapožnini viiuliga.
Hans Christian Aavik Vladimir Sapožnini viiuliga. Autor/allikas: Eesti Pillifond

Eesti pillifond (EPF) korraldas 23. jaanuaril Eesti investoritele Tallinnas seminari, kus esinesid rahvusvaheliselt tunnustatud pillieksperdid ja -meistrid Hieronymus Köstler Saksamaalt ja Eero Haahti Soomest. Sellisel tasemel kõrgelt koteeritud keelpille investeerimisvõimalusena tutvustav seminar leidis Eestis aset esmakordselt ja sai tuge EAS-i loomemajanduse arendamise meetmest. Artikkel ajakirja Muusika aprillinumbrist.

Seminari avasõnad ütles EPF-i nõukogu esimees Sven Jürgenson. Võrdluses muude investeerimisliikidega hindas Swedbanki privaatpanganduse juhina töötav Jürgenson ajalooliste väärtinstrumentide klassikalise turuosa suuruseks maailma majanduses u 15 miljardit eurot. Ta julgustas seminarile tulnud potentsiaalseid investoreid panema Eesti ettevõtja Aare Kaarma eeskujul oma raha kasvama ajaloolistesse meistripillidesse, kasutades EPF-i tegevuse kaudu lisavõimalust rakendada oma investeeringut muusikaelus ja nõnda teenida kultuurihuvilist avalikkust. Kaarma on EPF-i meistripillide kollektsiooni panustanud Nicolaus Gagliano 1723. aastal valmistatud viiuli ning XIX sajandi keskpaigast pärit Auguste Sébastien Bernardeli tšello ostmisega. Neil rariteetseil pillidel musitseerivad praegu Eesti väljapaistvad noored interpreedid – viiulil Mari Poll ja tšellol Theodor Sink.

Pillifondi juhatuse esimees Marje Lohuaru tutvustas seminarile kutsutuile fondi seniseid saavutusi, aastast 2016 soetatud väärtpillide kogu ning EPF-i kaugemaid eesmärke. Lisaks tunnustatud pilliekspertide Eestisse kutsumisele sai fond EAS-ilt toetust ka Eesti pillimeistrite koolitamiseks, eesmärgiga taastada ja arendada vahepeal katkenud professionaalse pilliehituse ning ajalooliste meistripillide renoveerimise traditsiooni. Esialgu alustab tänu sellele meetmele sel kevadel täiendkoolitust viis meie noort pillimeistrit.

Kui XVII sajandil said endale tuntud meistrite pille lubada ainult aristokraadid ja kirikukogudused, siis tänapäeval investeerib koteeritud muusikainstrumentidesse peamiselt ärieliit. Eestis on sellise otsuse – investeerida rariteetsetesse väärtpillidesse – senini langetanud peamiselt erainvestorid ning mõni suurettevõte. EPF-i kollektsiooni, kuhu praegu kuulub üheksa keelpilli ja kaks ajaloolist poognat, on kavas tänavu suurendada, soetades juurde üks-kaks viiulit. Erainvestorite toel kollektsiooni lisanduvad pillid annab fond tähtajalise lepinguga muusikute kasutusse kümneks aastaks, tagades seejuures instrumentidele kindlustuskaitse maailma juhtivalt väärtpillide kindlustusfirmalt Lark (Group) Limited ning ekspertide hoolduse.

Ühtlasi plaanitakse oma tegevust laiendada ja käivitada koostöös Eesti Kontserdiga hooajast 2019/2020 Tallinna raekojas uus kontserdisari "Pillifondi klassika". Loodetavasti laiendab see EPF-i tegevuse kõlapinda ja annab ka kultuurihuvilisele üldsusele võimaluse nautida nende ajalooliste väärtpillide kõla Eesti tippinterpreetide esituses. Kusjuures pilli aktiivselt kasutades selle väärtus üksnes kasvab.

Muidugi leidub Eestiski juhtumeid, kus mõnes muusikute perekonnas pärandatakse väärtpille põlvest-põlve edasi. Näiteks andis perekond Sapožnin 2017. aastal EPF-i kasutusse hinnalise, XVII sajandist pärit pillimeistri Giovanni Paolo Maggini viiuli, millel oli mänginud kogu oma pika muusikuelu Vladimir Sapožnin alias Boba. Saatus viis tuntud ja armastatud viiuldaja selle haruldase pilliga kokku tema esinemiste aegu Moskvas. Õnnekombel jõudis Boba kolleegidelt pilliostuks raha kokku laenates napilt ette maailmakuulsast viiuldajast David Oistrahhist, kes samuti soovis saada Maggini harulduse omanikuks. Praegu mängib sellel üle 400-aastasel itaalia meistripillil noor viiuldaja Hans Christian Aavik.

Potentsiaalseid investoreid huvitas seminaril ka küsimus, kas pillieksperdi väljastatud kirjalik sertifikaat tõestab väärtpillide autentsust? Selliseid sertifikaate pillidele tõepoolest antakse, kuid nii Köstler kui ka Haahti soovitasid investeeringut kaaludes kindlasti küsida lisaks pillist tehtud võimalikult täpseid fotosid ja pillimeistrite talletatud n-ö ajalugu, mis kirjeldab, millal ja milliseid parandustöid on tehtud.

Köstler ja Haahti kinnitasid, et ehkki ei saa eirata füüsikaliste parameetrite mõõtmise tähtsust, usaldavad nad väärtpillide testimisel eeskätt muusikuid ja kuulamiskogemusi. Mõistagi toetuvad pillimeistritest eksperdid ka enese käsitööoskustele, tunnetusele ja kogemustele – see kehtib nii puiduliikide, pilli konstruktsiooni kui isegi pillide restaureerimisel kasutatavate värvipigmentide ja peitside kohta, sest needki mõjutavad muusikainstrumendi kõla. Küsimusele, millal loevad tunnustatud pillieksperdid restaureeritud väärtpille originaalpilliks ja millal pigem ajaloolise pilli taastatud koopiaks, kumbki ekspert siiski ühest vastust ei andnud.

Hieronymus Köstler, keda rahvusvaheliselt hinnatakse kui viiulite ehituse, restaureerimise ja eksperthinnangute tippeksperti, tunneb koteeritud keelpille kahtlemata väga hästi. Kuna tal on ülevaade maailmas pillioksjonitel toimuvast ja väärtpillidesse investeerimise tasuvusest, on EPF kasutanud Köstleri abi väärtpillide kogu komplekteerimisel ja ajalooliste viiulite autentsuse hindamisel oma tegevuse algusest (2016) peale. Teadmine, et vanu väärtpille on maailmas alles vaid piiratud kogus (teadaolevalt u 7000 instrumenti – M.K-L.), lubas Köstleril soovitada neisse investeerida ja kinnitada nende kasvavat väärtust, ehkki ta hoidus seejuures konkreetsetest arvudest sellise investeeringu tootluse osas. Eero Haahti nimetas väärtpillide keskmise aastatootlusena u 3–6 protsenti, mis võivat haruldaste meistripillide puhul olla ka suurem. Konkreetsetest numbritest ongi keeruline kõnelda, sest igal unikaalsel pillil on oma hind ja see erineb ka ühe ja sama meistri puhul. Nii on suuri erinevusi isegi näiteks Antonio Stradivari viiulite hinnas sõltuvalt pilli valmistusaastast: meistri aastail 1660–1737 valmistatud pillidest peetakse väärtuslikumaks ja seega ka kallimaks tema hilisemaid, XVIII sajandi algusest pärinevaid instrumente.

Nii nagu keskajal koondas käsitöölisi oma gild, tegutseb Soomes viiulimeistrite kutseorganisatsioon Suomen Viulunrakentajien Kilta ry, mille liige on ka pilliekspert ja -meister Eero Haahti. Meistrina on ta pühendunud Stadivariuse originaaltšellode koopiate valmistamisele ja on valmistanud ajalooliste pillide eeskujul 108 keelpilli, millest enamik on kasutusel Soomes. "Taastoodetud" ajaloolise viiuli rahaline väärtus on 20 000–25 000 eurot ning tšello puhul 30 000–40 000 eurot. Tšellistina muusikukarjääri alustanud Eero Haahti peab nüüdses pillieksperdi ametis väga oluliseks, et ta ise restaureerib jätkuvalt keskmiselt ühe ajaloolise instrumendi kuus – pillimeistri käsitööoskuste hoidmise ja arendamise järjepidevus on osa pillieksperdi erialasest kompetentsist – ning saab enda poolt restaureeritud või kopeeritud ajalooliste instrumentide kõla muusikuna kohe ise praktikas järgi proovida.


Intervjuu Hieronymus Köstleriga

Kuidas hinnata ajaloolise väärtpilli autentsust? Millises ulatuses paranduste puhul on tegemist veel originaalpilliga ning millisel juhul meistripilli taastatud koopiaga?

Hieronymus Köstler: Pilli restaureerides säilitan originaalkomponente nii palju kui võimalik. Viiul või muu keelpill on aines, mille puhul kriimustused jms aja märgid on väärtpilli olemuslik osa, mida me pillimeistrina ei puutu. Ajalooliste meistripillide suuri detaile reeglina ei asendatagi. Siiski leidub ka väärtpille, mida on kõvasti remonditud – näiteks on viiuli kaared (arches) dubleeritud, et pilli konstruktsiooni tugevdada –, kuid see muudab kohe ka pilli kõla jõulisemaks. Heas seisukorras viiuli kaari mina võimalusel ei dubleeri. Kõik tehtud parandused ja muudatused paneb pilliekspert kirja autentse meistripilli sertifikaati, lisades põhjendused, miks need vajalikud olid.

Mis seob teid Eesti pillifondiga?

See on minu esimene otsekontakt Eesti pillifondiga; mind kutsus siia kolleeg Eero Haahti palvega anda pillieksperdina loeng. Varem olen fondi nõustanud Eestisse ostetavate pillide eksperthinnanguga.

Eilsel loengul kinnitasite nii teie kui ka Eero Haahti, et väärtpillidesse investeerimine on üha populaarsem ning meistripillide väärtus aja jooksul ainult kasvab. Millist usaldusväärset infoallikat teie kogenud eksperdina soovitate, kust uurida ajalooliste pillide kohta?

Lisaks ajaloolisi meistripille käsitlevale arvukale kirjandusele pean oluliseks oma järjepidevat kogemust ja pidevat praktikat pillimeistrina, see on andnud mulle parimad teadmised. Kindlasti pole võimalik saada sel alal kompetentseks mõne päevaga, see on eluaegne töö.

Kas olete juba leidnud võimaluse lähemalt tutvuda nende üheksa meistripilliga, mis kuuluvad EPF-ile?

Tunnen neist mõnd paremini, teisi vähem.

Kas soovite mõnda neist esile tõsta kui haruldust?

Lisaks Gagliano viiulitele ning küllaltki moodsale tšellole (Farotti, Milano, 1904) on mulle kõige huvitavam ja väga haruldane Thomas Urquharti tehtud ajalooline vioola XVII sajandi Inglismaalt. Kindlasti on väärtuslikud ka Bernardeli viiul ja tšello.

Kuidas julgustaksite Eesti investoreid oma raha väärtpillidesse paigutama?

Sellele küsimusele pole kerge vastata. Pillimeistri ja -eksperdina ei pea ma väärtpillide puhul oluliseks niivõrd rahalist, kui just muusikalist poolt. Võin öelda, et kogu maailmas on ajalooliste meistripillide järele suur nõudlus, mistõttu nende hind ja väärtus on aja jooksul aina tõusnud. Ka noorele muusikule on meistripilli ostmine igal juhul kasulik investeering – hea kõlaga nimekal pillil saab terve elu mängida ja esineda ning kui pill vanas eas ära müüa, on selle väärtus kahtlemata kasvanud. Minu jaoks on meistriviiul eelkõige kunstiteos. Teisest küljest vajame muidugi, et inimesed investeeriksid väärtpillidesse ning suunaksid need aktiivselt kultuuriellu. On väga meeldiv, et tänu aadetega investoritele on publikul võimalus väärtpille kontsertidel kuulata ja selle investeeringu üle rõõmu tunda, sealjuures saavad nad ise ka majanduslikku kasu.

Miks te soovitasite neid kaht Gagliano viiulit, mille ostmist EPF sel aastal kaalub?

Tõin fondi palvel kaasa kaks viiulit, ühe Stuttgardist ja teise Helsingist. Ajaloolisi pille on vähe saadaval ja juhtumisi olid need hea kvaliteediga viiulid parajasti pakkumisel.

 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: