Jürgen Rooste soovitused Jazzkaareks: püha kevadepalavik ehk hullumeelse ja hää muusika uputus ({{commentsTotal}})

Kaili Kinnon
Kaili Kinnon

Jürgen Rooste uuris põhjalikult Jazzkaare kava ja jagas 19. kuni 28. aprillini toimuvaks festivaliks peotäie soovitusi. Häid sõnu jagus tal nii kodumaiste tegijate kui välismaiste artistide jaoks.

Nii, 30 aastat Jazzkaart? Päriselt. Ma ei pannudki tähele, kuidas see läks. Ühesõnaga, Jazzkaar on suurtest festivalidest iga-aastaselt mu vaieldamatu lemmik. Põhjust suuresti ka selles, et see on väga avatud festival, kuidagi ei anna kõike siin jazziks liigitada, iga kord leian ma ägedaid pärle, bände, lauljaid, muusikuid, kes jäävad minusse alles aastateks, annavad kulgemisele-olemisele sisu, tähendust, tämbreid, toone...

Seegi kord on Jazzkaare põhipesa Telliskivis, Vabal Laval ja Punases Majas, lisaks muidugi linna pääl ja kodudes ja üle Eesti, aga kes täpsemalt teada tahab, uurib nende kodukalt.

Minu ülesandeks on hääd muusikat soovitada. Ja ma jään sellega hätta, sest et paari päeva rohke kuulamise päält leidsin ma siiski liiga palju põnevaid artiste, nii hullu- kui hellapanijaid, kes mu südamele sageli enim mõjuvad (eriti need, kes hullult hella või hellalt hullu panevad). Siiski: rühmitin pisut oma pääs ja sain miskid jõujooned kätte. Festar tuleb sünnipäevavääriline, tuleb jõu ja tugeva vooga.

Eksperimentaaljazz (nagu teistsugust olekski)

Eksperimentaaljazzi päevaga 22. aprillil tähistab üks meie geniaalsem-triksterim muusik Maria Faust oma 40. sünnipäeva. Sünnipäevalaps ise astub üles trios koos Tim Dahli ja Weasel Walteriga, ja ma pole veel ühtki Fausti kontserti näind, kus ta mind rabada-üllatada ei suudaks, või lihtsalt ära võluda nagu noor nõiamoor.

Muidugi, jazz ongi vabaduse ja eksperimenteerimise sümbol, aga oma serva-aladel viib see helimaailma psühhedeeliasse, narkootilisse-vabastavasse kulgumisse, totaalsesse (hinge)rändamisse, noh, näiteks Peter Brötzmann ja Heather Leigh kõlavad koos sageli nagu mingi pöördesse läinud ambient või helikuju saanud ekspressiivne maal või luuletus

Etioopia-Vietnami-Rootsi päritolu Sofia Jernberg on teinud häält - täpsemini hääli - väga paljudes koostööprojektides, aga kõige lähemal on tema loodu ehk mingile häälutusluulele või helipoeesiale, selles on lapselikku vaimustust ja otsimislusti ning -julgust, ja jõudu, mingit metsikut sisemist jõudu. Ta puudutab meeli säält, kust väga harva puudutatakse, ja need puudutused mõjuvad ikka kummaliselt-ergastavalt-rahutukstegevalt.

Tegelikult kuuleb otsivat-seiklevat muusikat Jazzkaare raames muidugi pea igal õhtul. Näiteks 24. aprillil mängib Kirke Karja suurepärase nimega - elagu Star Treki fännid! - ja rahvusvahelise hullupanemiskoosseisuga ansambel Captain Kirke and the Klingons ning üsna Jazzkaare alguses, 20. aprillil astub üles flöödivõluri Sylvaine Hélary grupp Spring Roll, mis mingis mõttes seisab lähemal nüüdismuusikale (tolles kitsamas, klassikalises võtmes), aga loob samuti piltide-helide virvarrist kuulajat neelavaid maailmu.

Ägedad hääled ja pillimängijad

Eesti juurtega - millal me seda kuulutamast ei väsiks! - Kanada lauljataril Kaili Kinnonil, keda kuuleb 24.aprilli õhtul, on siuke tume-sume tämber, et uuuhhhh, puht romantilises, unistuslikus, lämbes-lembes mõttes on tema muusika mu jaoks üks ilusam uus leid. Tõsi, tema maailm on turvalisemalt popmuusikamaailm, aga selle sees on ta piisavalt kiiksu ja veidra omaolekuga, et mind köita.

Sellest poppi-jazzi siduvast maailmast on mu jaoks põnev veel Kinnoniga samal õhtul esinev Uganda-Rwanda-USA taustaga Somi (Laura Kabasomi Kakoma), muide antropoloogiaõpinguilt esituskunstidesse siirdunud tütarlaps. Tema kava "Petite Afrique" on selline soulilik-jazzilik-popilik lugudevestmine, piltide loomine. Õrn, ilus, samas miski nukrusega, kättesaamatu kurbusega kriipav.

Popimaailmast tasub veel tähele panna kõrvale paitegemise koosseisu Bernhoft & The Fashion Bruises Norrast, nad mängivad 27. aprilli õhtul.

25.aprillil esineb USA räppar ja produtsent Oddisee (Amir Mohamed el Khalifa) koos jazzifiilinguga bändiga The Good Company. Oddisee tasemest annab ehk aimu see, et ta on teinud koostööd Kendrick Lamari, Will.i.am'i, Herbie Hancockiga. Ühesõnaga, see on jälle siuke grupipiire ületav ja fännkondi ühendav muusika, hää loovestmine siia juurde. Keda sõna "jazz" veidi hirmutab, siis klaasitäie hiphopiga läheb see ravim kindlasti alla...

24. aprilli õhtul näeb ka hääd USA friigirokki: kahemehebänd paris_monster teeb sellist raadiosõbralikkuse-eksperimenteerimise noateral tantsivat mõnusat kergelt psühhedeelse kõlaga mussi, milles on palju tuttavaid kõlasid-võtteid ja samas midagi rahutuks tegevat, tabamatult oma.

Muidugi, vabadust ei saa kätte, hullu ei saa jazzis eriti panna enne, kui sa oled virtuoos, enne, kui sa tunned oma pilli, oma teekonda, iseend põhjani. Siuke on näiteks trummar Mark Guiliana ja tema bänd Mark Guiliana's Beat Music, kes esinevad 26. aprillil. Ta on rütmide loomises ja bändile väljakutsete esitamise osas ikka parajalt pöörane, samas mahub seegi täiesti popmuusikamaailma.

24. aprilli õhtul esineb teistsugune virtuoos - Ungari folkviiuldaja Félix Lajkó Trio on tõestus sellest, et ka kehvad poliitilised olud ei suuda kunstniku vaba vaimu kõripidi kätte saada (vabandust, pidin torkama, aga rõhtsad ajad muidugi sageli inspireerivad loojat), Félix Lajkó oleks ka nagu kuradiga ristteel lepingu teinud, selline põrgutulekuumus ja põlemine on pillimängust kuulda.

Kes tantsida tahavad: üheksa poissi Hollandist, kellel ilmunud juba 5 plaaditäit materjali, kes on koolist saati sõbrad ja mängivad energia päält - puhtast lustist - Jungle By Night mängib 20. aprilli õhtul.

Eelista Eestimaist

Jazzkaar poleks see, kui sääl ei mängiks Mingo Rajandi ja Kirke Karja, kes seekord teevad 12-liikmelise ansambliga avakontserdi - 19. aprill õhtul - Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri muusika töötlustest-tõlgendustest-edasiarendustest-rip-off'idest.

Avaõhtu on üldse imeilusa Eesti muusika pärast, sest veel kuuleb üht võluvama häälega lauljatari Liina Saart ("Õhtulaulud") ning koos loovad hella-võluvat heli-ilma Lenna Kuurmaa ja Mick Pedaja. Mu suur lemmik, üks me ägedaim jazzišamaan üldse - Kadri Voorand - astub koos Mihkel Mälgandiga üles 23. aprillil ning Elephants From Neptune, kes esineb 27. aprilli õhtul, on teinud eestikeelse eriprojekti Kuradi Saar, kelle plaat ilmus juba 2018. aasta oktoobris.

PS! Lisaks: "Ei pea soovitama" kategooriasse kuuluvad vast elav klassik John Scofield ja muidugi lapsepõlvelemmik, häältevoo allikas, mees-kes-laulab-kõik-üksi-ära Bobby McFerrinit.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: