"Eestlased Ameerikates" võimaldab 100 aastat tagasi elanud eestlastele otse silma vaadata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Eesti Filmiarhiiv

Tallinna Ülikooli nooremteadur Maarja Merivoo-Parro ja Vabamu näituste juht Sander Jürisson andsid välja raamatu Ameerikas elavatest eestlastest, milleks idee sai osalt hoogu soovist oma teadustöö rohkemate lugejateni tuua. Arhivaaridele pühendatud raamat on autorite sõnul väga visuaalne ja võimaldab eestlaste 100 aastat tagasi elanud eelkäijatele otse silma vaadata.

"Me Sandriga oleme aastaid kirjutanud teadusartikleid, mida – olgem ausad – ega inimesed ikka ei loe küll, ja siis me mõtlesime, et Eesti riik on meid harinud, peaks nüüd juurdepääsupiirangud oma tekstidelt maha võtma ja Kristin [kujundaja Kristin Kalamees – toim] tuligi appi, et seda teha," rääkis Maarja Merivoo-Parro.

"See on hästi visuaalne raamat. See on ka hästi kergesti kogetav raamat. Ta on mitmes keeles korraga, tekst on väga suur ja pilte on tõesti hästi palju, ja see loogika ei olnud see, et "nii, see tekst ja see pilt", vaid vastupidi, Kristin oli see, kes oma kunstnikunägemusega seda visuaalset kulgemist juhtis," lisas Merivoo-Parro.

Pealkirja "Eestlased Ameerikates" selgitades märkis Sander Jürisson, et see annab ülevaate eestlastest nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas. "Me enamasti räägime eestlastest, kes jõudsid Põhja-Ameerikasse II maailmasõja järel põgenikena, aga tegelikult oli seal juba päris paras ports eestlasi varasemalt kohal. Kuskil 19. sajandi keskpaigast hakkas neid juba sinna vaikselt liikuma ja seda kuni II maailmasõjani välja ning neist see ülevaate annabki. Eelkõige siis visuaalse keelega, mida mõned tekstid toetavad."

Rääkides sellest, miks eestlased läksid Ameerikasse juba enne I maailmasõda, märkis Jürisson, et inimestele on ilmselt omane teatud rändamiskihk. "Me oleme ju alles hiljuti elanud riigis, kus väljapoole piire saamine oli ülikeeruline ja see vajas ikka väga suurt tahtmist ning tungi. Aga üldiselt, kui on sellised võimalused, siis alati ühiskonnas on mingi teatav hulk inimesi, kes seda võimalust kasutavad ning nii oli ka toona – kes tahtis majanduslikel põhjustel minna, kes tahtis maailma avastada, kes abiellus."

Neidude võidujooks eesti kooli juures Medicine Valleys Kanadas. Allikas: Eesti Filmiarhiiv

Oli ka neid, kes leidsid endale seal professionaalse väljundi, lisas Jürisson. "Näiteks Ludvig Juht, kes oli seal kontrabassimängija. Põhjuseid oli erinevaid, nagu elus ikka."

Merivoo-Parro tõdes, et raamatus tulebki välja see, kuivõrd sarnased on eestlased praegu nendega, kes elasid 100 aastat tagasi. "Me saame neile silma vaadata ja need pildid on tõesti hästi mõjusad. Me oleme nad umbes viie-kuue aasta vältel kokku korjanud ja ma arvan, et ka noortele jõuavad need selles mõttes kohale, et ega nad ei erine meie Facebooki ja Instagrami-piltidest tänapäeval. Lihtsalt nad on mustvalged ja natuke vanemad, aga see emotsioonide diapasoon on hästi lai."

Pildid on peamiselt saadud arhiividest. "Peamiselt Välis-Eestist, või siis arhiivid, mis on Välis-Eestist siia Kodu-Eestisse rahvusarhiivi saabunud, aga Sandri puhul on kindlasti väga oluline ka see eraarhiivide roll."

"Eks me oleme Maarjaga mõlemad kogukondades välitöid teinud ja sealt ka üht-teist kaasa toonud. Mina olen oma retkedel Brasiilia-eestlaste juurde mõned fotod kaasa toonud ja eks Maarja on mõned Ühendriikidest ja Kanadast saanud kaasa võtta. Vähemalt digitaalsel kujul, kui mitte füüsilisel. Arhiividest tõstaksin esile rahvusarhiivi, filmiarhiivi Tallinnas, aga kindlasti ka Lakewoodis asuva Ühendriikide eestlaste arhiivi. Nemad on poole sajandi jooksul teinud seal väga tublit tööd ja oma pärandit talletanud väga hoogsalt. See on ajaloohuvilistele seal tõeline kullavaramu," märkis Jürisson.

Eestlaste seltskond Pelham Bays 1916. aastal. Allikas: Eesti arhiiv Ühendriikides, Inc.

Merivoo-Parro tunnistas, et nad pühendasid selle raamatu täiesti ametlikult arhivaaridele. "Nii neile, kes praegu tegutsevad, kui ka neile, kes kunagi omal ajal seda kõike head ja huvitavat alustasid, sest meile kui ajaloolastele on arhivaarid nii kohutavalt olulised ja me tõesti hindame nende tööd kõrgelt."

Rääkides sellest, kui juhuslikud eestlased ühte või teise riiki Lõuna- või Põhja-Ameerikas sattusid, märkis Jürisson, et näiteks Brasiilia puhul mängisid selles osas rolli mitu kokkulangevust. "Esiteks Ühendriigid praktiliselt sulgesid oma uksed 1924. aastal Eestist sinna rännata soovijatele, sest see aastane kvoot oli alla 200. Brasiilia hakkas samal ajal võimalikele sisserändajatele pakkuma tasuta transporti."

"Seal olid suured kohviistandused, sest Brasiilia on ju kuulus kohvimaa, aga paraku ei olnud seal piisavalt töökäsi ja et neid töökäsi tuua, siis hakati eurooplastele pakkuma tasuta laevasõitu üle ookeani. Eks sellest siis paljud inimesed kinni haarasidki," jätkas Jürisson.

"Näiteks 20. aastad olid Eestis küllalt keerulised – siirdeühiskond, ühest ajastust teise minemine – ja neid, kes oleksid tahtnud nautida mingit paremat elu – vähemalt selline lootus oli teele asudes – eks neid ikka leidus. Nii Brasiiliasse jõuti, Uruguais oli neid eestlasi pigem vähem, need olid üksikud, kes sinna Montevideosse sattusid. Aga Brasiilia oli populaarne koht, kuhu oma 4000 eestlast kahe maailmasõja vahel läks," lisas Jürisson.

Mihkel Käo. Allikas: Eesti arhiiv Ühendriikides, Inc.

Jürisson rääkis, et käis alles hiljuti, jõulude ajal viimati Lõuna-Ameerikas ja kohtus seal inimestega, kes seal on ning tõdes, et sealne eestlaste kogukond ei ole väga tugev. "Omavahel sellist tihedat suhtlust ja seltsitegevust ei ole. Kogudust või pühapäevakooli ei ole. Pigem suhtlevad nad seal omavahel telefonitsi. Kohtusin seal näiteks eestlasega, kes ei olnud vahepeal 40 aastat eesti keelt rääkinud. Ta ei olnud lihtsalt ühtegi eestlast kohanud, kes eesti keelt räägiks. Eks tal oma sugulased on Eesti päritolu, aga need keegi enam ei oska eesti keelt."

Sellist asja nagu eestikeelset Brasiilia ajalehte ei ole juba paarkümmend aastat, tõi Jürisson välja. "Kuigi kogukond oli suur, siis nüüd ta on juba väga tagasihoidlik. Argentiinas Buenos Aireses on eesti kirik, aga seal ei ole eestikeelset jumalateenistust olnud juba oma 30 aastat või nii."

Põhja-Ameerikas läks integreerumine natukene edukamalt, nentis Merivoo-Parro. "Pagulasi sattus sinna pärast II maailmasõda muidugi rohkem ja nad väga innukalt ja kirglikult võtsid vanaeestlaste kultuuripaigad üle, nii et selles mõttes on seal märksõna selline kestlikkus. Aga seal on väga kuulsaid vanade väliseesti suguvõsade esindajaid endiselt ka võimu juures. Selles mõttes on kena näha, et New Yorgis on selline trend endiselt olemas. On ka eestikeelsed lehed, jumalateenistused, kontserdid, kultuuriüritused."

Merivoo-Parro tunnistas, et kogukonnategevustest võtavad New Yorgis innukalt osa ka noored. "Viimane kord, kui ma New Yorgis käisin, oli New Yorgi Eesti maja noori täis. Seal oli palju neid, kes olid just äsja lahkunud Eestist. Just neid, kes on sarnased meie raamatu tegelastele, kes on läinud suurde maailma oma õnne otsima."

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Vikerhommik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: