Arvustus. "Valge" on "Valge", aga see kontekst … ({{commentsTotal}})

Andres Aule
Andres Aule Autor/allikas: Erakogu

Andres Aule uue luulekogu "Valge hajub ridade vahel" puhul ei saa mööda vaadata sellest, et 2013. aasta lõpu kõige kuumem teema oli Sirbis toimuv, kirjutab Kaupo Meiel värskes Sirbis ilmunud arvustuses.

Uus raamat
Andres Aule
Valge hajub ridade vahel
Kujundanud Piia Ruber
Verb
64 lk.

Minu ees laual on hüperboloid, insener Garini hüperboloid. Tegelikult muidugi ei ole. Aga see on ka ainus asi, mida mu ees laual ei ole.

Minu ees laual on Sirp. 22. novembri Sirp aastast 2013 Robert Kurvitza looga "Enam pole hirmu kustuda". Minu ees laual on Andres Aule avalik kiri Sirbile (ERR 24. XI 2013). Minu ees laual on Mikk Salu intervjuu toonase Sirbi peatoimetaja kohusetäitja Kaur Kenderiga (Postimees 25. XI 2013).

Kohutava kontekstikuhja all, keskel ja samal ajal peal asub Andres Aule luuleraamat "Valge hajub ridade vahel". Kõigest 64 lehekülge, üsna vähe, aga mahukam ikka kui Eda Ahi "Sõda ja rahutus", viimase aja kõmulisim luulekogu.

Kontekst on ju vajalik

Kuidas me vaatame mööda sellest, et 2013. aasta lõpu kõige kuumem teema oli ajalehes Sirp toimuv? Kas peaksime unustama, et Robert Kurvitz avaldas arvustuse Andres Aule veel ilmumata luuleraamatule "Valge"?

Või siis peaksime tähelepanuta jätma, et selle arvustuse ilmumise järel astus Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kohalt tagasi ootamatult ametisse saanud Kaur Kender? "Tekst on püha. Robert Kurvitz on ise väga hea luuletaja ja ta saab ka ise väga hästi aru kui püha on poeedi tekst. Peame Andres Aulest poeedina nii palju, et ei näinud teist võimalust. Ta (Aule) oleks võinud valida armuandmise aga ta ei teinud seda."

Võib-olla on Aule "Valge" kunagise arvustuse puhul oluline isegi see, et sellest alanud sündmuste ahel viis kultuuri­minister Rein Langi tagasiastumiseni. See omakorda tegi "Valgest" eesti ühe võimsaima luuleraamatu, mille mõjukus ilmnes ainult sekundaarse teksti kaudu, sest avalikus mõttes polnud kõnealust teost üldse olemaski.

Kirjutades nüüd ilmunud raamatust "Valge hajub ridade vahel", mille esimene osa on kõigi tunnuste järgi enam-vähem seesama kunagine käsikirjaline kogu "Valge", võiksime suuta kogu sellest kontekstist mööda vaadata ja üldse mitte meenutada vanu asju.

Samal ajal pole see ka nagu õige. Kirjutas ju Aule oma avalikus kirjas ise: "Olen oma uut luulekogu kirjutanud 10 aastat; ma ei avalda tihti. Avaldamisest olen hoidunud just põhjusel, et soovisin oma tekstide jaoks valida konteksti ja aega. Seda valikut mul nüüd enam pole, sest lõpetamata luulekogu on minu tahtmata sattunud avalikult tähelepanu, märkuste ja arvamuste objektiks. Olen selle inetu teo pärast äärmiselt kurb. Ma ei usu, et seda luulekogu veel kunagi avaldada tahaksin."

Kes iganes edaspidi Aule uuest raamatust kirjutama hakkab, võiks Sirbi, Kenderi, Kurvitza, Langi ja kelle kõik veel sinnapaika jätta ja otse raamatu kallale minna. Võib viidata, et see tüüp, mis-ta-nimi-nüüd-oligi, juba tegi väikese kokkuvõtte sellest vanast asjast, vaadake Sirbist.

Sikutan kontekstikoormast välja veel ainult paar lauset. Kurvitz kirjutas, et Andres Aule on Eesti tähtsaim elav luuletaja, ja selle järel, et "Valge" on kirjutaja äranägemise järgi jõudnud täiuslikkuseni. Esimene väide autori kohta on puhas lollus ja ei tee au ei arvustajale (ega luuletajale), aga teise väitega võib nüüd üsna muretult nõustuda: Andres Aule arvestuses täiusliku luuleraamatuga tundub tegu olevat küll.

"Tundub" on kirjandusarvustuses üks paha sõna. Kas Alvar Loogile või Joosep Susile või (:)kivisildnikule tundub? Ei, neile juba ei tundu. Hea küll, see on nende probleem, mulle igatahes tundub (palun 30 000 tähemärki pikk vastulause saata otse Sirbi toimetusele, mulle pole vaja).

Tundub selle pärast, et just tänu tollele 2013. aasta tormilisele hilissügisele teame, et Aule võtab oma tekstide ja nendest koosneva kogumiku lihvimiseks aega, isegi palju aega, ja see on hea. Võtaks poolgi kodumaistest luuletajatest sedavõrd palju seedimis- ja laagerdamisaega kui Aule, oleks riigi keskmine luuletase praegusest suurusjärgu võrra kõrgem.

Täiuslikkusega kaasneb üks alatine mure: kui miski on liiga lihvitud, siis tähendab see, et puuduvad konarused-õnarused. Kui ei ole konarusi-õnarusi, siis ei ole kuskilt kinni hakata. Kui ei ole kuskilt kinni hakata, võib hoitav ja käsitletav objekt sõrmede vahelt maha pudeneda. Aule puhul on see oht olemas, seega tuleb teosest kõvasti kinni hoida.

Linnu ja lund

Minimalistlikus laadis ja väga stiilselt kujundatud "Valge hajub ridade vahel" koosneb kahest peatükist: "Valge" ja "Hajub ridade vahel". Peatükid ei erine teineteisest ei meeleolult ega stiililt, pigem on see liigendusmäng, mis viib omakorda pealkirjamänguni.

Sama rütmi ja tempoga kulgevad raamatu luule­tekstid pea vähimagi hälbeta algusest lõpuni. Kui raamatu avatekst, rohke­sõnaline ja seletav sissejuhatuse laadis "Kõik, millel lastakse voolata meie varjudesse" on nagu kelgu vedamine künkale, siis kõik sellele järgnev on ladus ja naudingut täis libisemine künkatipust alla – ja lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb kelguteel.

Suurepäraselt komponeeritud rütm viib ühest luuletusest teiseni kindlalt ja vankumatult. Sisuliselt võib lugeja esimese teksti juures sisse hingata ning siis välja hingates ühe hooga kogu raamatu läbida. Iseasi, kas sellest kasu on, kas midagi haakub, kas lumehelbed kleepuvad kasukale …

Rütmihäireid muidugi on, kuid kuidagi ei saa neid pidada arvestamata vigadeks, pigem on tegu kaalutletud ja poleeritud jõnksudega, mis vaid tunduvad märki andvat juhuslikkusest.

Luuletus "Ma peidan": "peidan enda sõnadesse Sinu / ja peidan enda sõnadesse enda / ja peida enda sõnadesse sõnu / loodetava tõelisusest kantud" (lk 47). Läheb, läheb, läheb, aga siis tuleb see "tõelisusest kantud" ja häirib, loed aga veel, kõva häälega loed, ja ühel hetkel enam ei häiri, loogiline tundub hoopis ja igati omal kohal.

Korrektselt viimistletud tekstide ühtsust ja voogavust häirivad siiski kohatised ülilühivormid, mis mõjuvad pigem ääremärkustena ega anna teose tervikule midagi juurde. "Elu on hulk / keerukaid tehteid / kõigi / vastus / on / lõpmatus" (lk 37). Selline klassi tagapingi filosoofia. Aga seda on väga vähe, enamjaolt on Aule tekstid stiilipuhtad kulgemisluuletused, nagu näiteks tekstis "20 aastat hiljem": "baarid on lahti / just nagu eile / õhtuti valgustab taevast saluut / õnn teeb nüüd näo et ta naeratab meile / aga muidu ei midagi uut" (lk 56). Võib-olla just selles tekstis peitub üks võti, mis avab Aule loomingu lätted.

Meeleolult ja hoolt on selles teoses palju seda, mida tundsin ja kohtasin viimati eelmise sajandi 80ndatel-90ndatel, see on selline nutika sõnaseadmisoskusega intellektuaalne pungivaim. Toona olnuksin ma Aule tekstidest pöörases vaimustuses.

Samasugust vaimustust pakkus mulle enamik autoreid, kellega sain tuttavaks ajakirja Noorus rubriigi "Esimene trükiproov" kaudu. Neid Aule luuletusi, mida loen praegu raamatust "Valge hajub ridade vahel", oleksin lugenud ma sel ajal veel ja veel, endal hari püsti ja needid nahktagil roostetamas. Nüüd? Harja enam teha ei saa, pole juukseidki õieti, ja nahktagi asemel kannan pigem hommikumantlit, kuid mõnusa tunde tekitavad Aule värsid sellest hoolimata.

Neis on linnu ja lund, siirast ja poosetamata lüürilisust, mida rõhutavad kohati absurdselt geniaalsed riimid nagu luuletuses "Kuld ja koobalt": "lummaline valgus / pildi selgus / varahommik hilisõhtu / ö või o? / ja dramaatilises taevas / kuld ja koobalt / art nouveau" (lk 36).

Aule püüab maailma, selle nägemist ja mõistmist seletada, aga seletab, mis ta seletab, ära seletatud ei saa ning nõnda ongi õige. Tema luules on valgust, varje, pisikesi hetki, väikeseid tähelepanekuid ja kõik kokku on kuidagi armas, kaitsetu ja süütu.

Alguses on sõna ja lõpus on sõna ja ega Kender ju nii väga eksinudki, kui ütles, et tekst on püha. Aule tekst on püha, vähemalt nende kaante vahel on see püha. Kas kontekst teeb ta pühamaks või tallab põrmu, mine tea, sellest räägivad parimal juhul kümned ja tuhanded tähemärgid, veel paremal juhul ainult taevatähed, kes liblikavõrguga kõik meie sõnad ja mõtted kinni püüavad ja ära söövad.

"Ma mõtlen iga sõna / ja iga sõna mõtleb mind / kui laseb ennast kirjutada suurde // kui pole enam saladust / ei ole ust / mis lukus on kuid lahti / ja millest läbi minnes salamahti // ma mõtlen iga sõna" (lk 25).

Kuradile see kontekst, Andres Aule "Valge hajub ridade vahel" on õrn raamat, on sümpaatne raamat, on hea raamat … mulle tundub. Aga kas ka vajalik raamat? Kontekst seda teab. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: