Valle-Sten Maiste: Jääb segaseks, mis asja Toomas Väljataga ajab
Küsimustele vastab Valle-Sten Maiste, kes meie kultuuriportaali lugejate arvates võiks olla Sirbi peatoimetaja.
Eelmisel nädalal esitasime portaalis kultuur.err.ee lugejatele üleskutse: keda tahaksite näha Sirbi peatoimetajana? Variante sai pakkuda kommentaariumis. Lugejate lemmikuks osutus Valle-Sten Maiste. Teise koha saavutas Jan Kaus.
Maiste kohta on isegi hetkel raske öelda, kas ta on endine, praegune või tulevane Sirbi esseistikatoimetaja. Nagu lubatud, vestleme nüüd hääletuse võitjaga, et saada teada tema plaanidest ja mõtetest seoses kultuurilehega Sirp.
Miks sa siis ei kandideerinud peatoimetajaks?
Ma ei kanna oma suutlikkuse ja isikuomaduste poolest seda rolli välja, eriti kui ennast Kaarel Tarandiga võrrelda. Kaarel Tarand oli meil tõesti imeline, peaaegu ideaalinimene. Ma usun, et uuel peatoimetajal, kes ta ka ei oleks, saab raske olema nendega, kes vanast toimetuses jäävad just selles mõttes, et senine toimetus on töötanud kaua väga hea juhi käe all, keda on raske asendada või ületada.
Kaarel oli ühest küljest toimetuse nn vapiloom, suure sümboolse kapitaliga inimene, kelle mõtted omasid ühiskonnas suurt kõlapinda. Teisest küljest suutis ta toimetuse inimeste vahel luua suurepärase, terve õhkkonna, toimetusesisesed pinged täiesti ära taandada. Meil oli neid enne Kaarli tulekut küll ja küll, aga Kaarli ajal need minetusid ja inimesed käisid hea tujuga tööl.
Ja lisaks sellele ta tegi ise palju tööd ära. Enamasti kultuuriajakirjade sinekuure täitvad peatoimetajad arvavad, et amet annab neile vaba aja, positsiooni ja eraldi kabineti, kus on tore vahel tähtsaid külalisi vastu võtta, aga Kaarel oli nagu tavaline toimetaja teiste seas ja tegi igapäevast tööd rohkem kui keegi teine.
Kaarel ka arendas Sirpi üksjagu. Uus kujundus oli tema läbi viidud. Teaduse ja arhitektuuri eraldi lehekülgede loomiseks oli vaja leida rahaline kate, suhelda lisaks kultuuriministeeriumile ka teadus- ja haridusministeeriumiga ja ta suutis selle kõigega toime tulla. Peatoimetajal peab olema hea läbirääkimiste ja inimestega läbisaamise võime, ja seejuures ka võime säilitada oma isiksus, endaks jääda.
Sa võid endaks jääda kirjanikuna üksinda oma toas istudes, mitte kompromissidele alla kirjutades ega suheldes, aga Kaarel suutis juhina oma eesmärgid saavutada ja olla samas ka väga isepäine, terav arvamusliider. See ei ole midagi nii lihtsat. See võib tunduda, et mis seal on – ma tulen nüüd ja juhin Sirpi. Aga see ei ole päris nii, seal on niipalju nüansse, millega on vaja toime tulla. Ma ei usu, et minule või ka kellelegi suvalisele tulijale tänavalt neid andeid nii lahkelt nagu vaja oleks, antud on.
Mis sa arvad, miks meie lugejad siis leidsid, et sina võiks peatoimetajaks saada?
Sellega on mulle osutatud muidugi suurt au ja aitäh selle eest, see oli mulle väga suur üllatus, aga ma arvan, et head lugejad on eksiteel, ma ei ole seda ära teeninud ja ei sobi siiski sellesse ametisse.
Parem juba las valivad peatoimetajaid urmasklaasid, kui rahvahääletus, ehkki Urmas Klaas on võimalikest üks õudsemaid valijaid.
Muidu jõuame sinnamaani, et Urmo Soonvald nõuab oma foorumi hääletajate hääle arvestamist samuti ja seal pakutakse juba Igor Mangi, Kihnu Virvet ja paljusid teisi toredaid ühiskonnas tuntud inimesi. Ma ei taha muidugi ERRi ja Delfit kuidagi kõrvutada ja elan väga kaasa sellele, et ERRi portaal astuks oma intelligentsusega seniste online väljaannete kõrvale.
Kas toimetajana jääd Sirpi tööle?
On vist ikkagi raske jätkata töötamist sihtasutuses, mida juhib Toomas Väljataga. Tema tegevuses on olnud väga palju kollaboratsionismi, millele ei ole vastu astutud õigel ajal, vaid ühiskonna survel. Ja on ka olnud kummalist käitumist peale seda, kui kõik on juba möödas, nagu uute peatoimetajakandidaatide mõjutamist. Toomas Väljatagast ei ole jäänud niisugust muljet, et ta oleks usaldusväärne, avatud ja demokraatliku meelelaadiga inimene. Jääb segaseks, mis asja ta ajab.
Sellest on ajakirjanduses vähe räägitud, aga on väga palju signaale, mille alusel võib üsna selgelt aimata, et esimene konkurss oligi korraldatud läbi kukkuma. Ja minul on küll natuke selline tunne, et Kaarel taandas ennast sellepärast, et temani see info tilkus.
Ja mitmete inimesteni tilkus info, et tuleb Kaur - juba siis, kui esimese konkursi lõpptähtaeg ei olnud veel käeski. Lihtsalt ei usutud, et niisugune asi on võimalik ja peeti seda kummaliseks kõlakaks. Aga kõik see viitab sellele, et tegelikult mindi nii Toomas Väljataga, Rein Langi kui Urmas Klaasi tasandil teadlikult fiktiivse konkursi peale välja. Kui samade meeste rida jätkab, ei julge mina küll kindel olla, et toimetust edaspidi varjatud agendat ajavatest traumakirurgidest säästetakse.
Mis see varjatud agenda siis võiks olla?
Antud juhul ma ei usu, et varjatud agenda oli sellest partei häälekandjat teha. See oli lihtsalt hullunud ministri kättemaks Kaarlile eelkõige ja kogu toimetusele, kes aeg-ajalt siiski haukus ja teritas hambaid.
Osad lugejad ja ka nö ümberkorraldajad usuvad küll populaarset müüti, et Sirbi igavus oli niivõrd karjuv, et ministeerium ja rahvas ei suutnud seda nüridust enam taluda ja vaja oli lahtilõikamist ja traumakirurgi. Peale Tähekese on kultuurileht Sirp sihtasutuses Kultuurileht tiraažilt ja loetavusel teine väljaanne. Loetavuselt võib-olla isegi esimene, sest Tähekesel ei ole nii tugevalt internetibaasi taga.
Miks siis traumakirurg ei alustanud Akadeemiast või Loomingust või Keelest ja Kirjandusest? Ma ei ole neis väljaannetes ammu enam sekspilte kohanud. Sirpi sai neid vahel ikka sokutatud ühe ja teise toimetaja poolt. Ehkki Rein Lang Akadeemiat kiitis, saavad Akadeemia tegelikud lugejad ja toimetajad ju suurepäraselt aru, et Langi mõtted ja kõnepruuk on mõjutatud küll kõigest muust, kui Akadeemia lugemisest. Kahtlen, kas eksministri lodev meelelaad peale Pikri ja Kranaadi taoliste väljaannete midagi muud kuigivõrd aduda võimaldab.
Kui Sirbis toimunu taga oli meie karjuv igavus ja nüridus, siis neid kohti, kus seda igavust likvideerida, oleks olnud sama sihtasutuse toodangus ehk kibedaimaidki. Arvan, et toimunu oli siiski kättemaks aastatepikkuse vaikse kriitika eest, mida mingis mõttes harrastas Kaarel ja vahel ka teised toimetajad.
Praegu ma ei usu, et partei tahaks Sirbi kaudu oma agendat ajada, veel vähem sellest mingit partei lehte teha. Vaevalt, et Urve Tiidus niisugune inimene on. Aga küsimus on selles, et kui see peatoimetaja, kes nüüd valitakse, on pehme, kui ta juba eos läheb kaasa Toomas Väljataga segaste asjadega, siis on värske peatoimetaja ka edaspidi segaseid asju ajava Väljataga ja teda altpoolt vööd pigistavate tegelaste mõju alla. Kui näiteks Väljataga ütleb, et kuule, ära neid ära koondatud toimetajaid uude toimetusse küll võta, see mulle nagu ei istu. Just niisugust rida Väljataga kummalisel moel ajab, solvates inimesi, kes on korra juba ajakirjandusest oma koondamisest teada saanud.
Sel juhul ei ole Sirp ka edaspidi järgmise märatseva ministri, traumakirurgi või kelle iganes eest kaitstud. Märatsevaid ministreid on ju ennegi olnud, oli üks Savisaare poolt kultuuriministriks saadetu, kes ka aeg-ajalt märatses, nii et oli toimetussegi kuulda. Selle märatsemise tasandamine sõltub ikkagi peatoimetaja otsekohesusest ja sirgest seljast ja sellest, et ta on avatud ja ausa meelega. Aga kui uus peatoimetaja läheb juba ette kaasa selliste sobingutega, et üks või teine toimetaja mingil põhjusel ei sobi, nagu praegu on kuulda olnud, siis kindlus tema edasise tegevuse osas on tugeva kahtluse all.
Aga kui tuleb sirgeselgne peatoimetaja, kes saadab eos Väljataga pikalt ja kutsub sind jätkama, kas sa siis lähed?
Siis ma püüan anda enda tagasihoidlike oskuste piires parima. Aga väga raske on seda teha, kui sa ei saa inimesi usaldada. Kogu aeg oli Toomas Väljataga kohta selline arvamus, et ta ei ole mitte lihtsalt tore jõulupidude korraldaja, vaid ikkagi puhver ministeeriumi, kõikvõimalike väliste jõudude ja toimetuse tegutsemissoovide vahel. Nüüd selgus, et see puhver on mädamast mädam.
Seda on teisedki arvanud, et tegelikult oleks tulnud välja vahetada Väljataga või Klaas.
Urmas Klaas on olnud sellel ametikohal üle kümne aasta. Ta võtab rahulikult oma palka välja - ja ükskord selle aja jooksul käis ta Mihkel Mutiga kabinetis kahekesi rääkimas. See on ainus kord, kui ma tegelikult kümne aasta jooksul teda Sirbis näinud olen. Tookord ütles ta Mutile, et tahab näha Sirbis rohkem ajakirjandust ja tiraaž peaks olema massiliselt suurem.
Nüüd ütles Klaas, et temal on kahju, et see eksperiment ei kestnud kauem. Peale Kauri tulekut olid tõesti võimsad uuendused, kolmandal küljel oli luulearvustus – sellist innovatsiooni ei ole lehes tõepoolest varem olnud. Seesama skandaalne Andres Aule luulearvustus. Ja siis veel oli ühes arvustuses kuulutatud, et nüüd on ulme jälle taastatud päris-kirjanduse sekka.
Vaat sellised uuendused, ja selle peale ütles Klaas, et tal on kahju, et taoline ajakirjanduse õitsehetk sedavõrd lühikeseks jäi. Las siis selline pühendunud ja analüüsivõimeline spetsialist jätkab oma ametikohal. Ega rahva mandaati ei saa saadikult käest kiskuda. Kuigi tegelikult võiks ta küll tegeleda Räpina piimandusega või õigeusuga, mis on talle horisondikohasem. Minu meelest Riigikogu kultuurikomisjoni liikmeks ega SA Kultuurileht nõukogu juhtima ta ei sobi.
Senikaua, kuni oli usaldus Toomas Väljataga suhtes, kes oli puhver, oli üsna ükskõik, kui palju jagab kultuurist mingisugune kultuurilehe nõukogu või riigikogu kultuurikomisjoni tegelane, aga kui see puhver on mäda, siis need totrad mõjud tulevad ju koheselt pauguga toimetusse sisse ja seetõttu on praegune olukord kurb.
Mis sa arvad, mida on kogu sellest Sirbi jamast Eesti rahval ja eriti kultuuriavalikkusel õppida?
Ma ei ole põhimõtteliselt Sirbi uuendamise vastane ja olen täpselt seda sama meelt, et kui kuskil on noored säravate silmadega inimesed, siis nad peavad saama oma võimaluse ja nad ei pea saama seda võimalust siis, kui kõik vanainimesed eest on ära surnud. Mulle meeldib ka Kaur kirjanikuna väga, ses mõttes olen Langiga sama meelt.
Kuid ma arvan, et muutused peavad toimuma konservatiivselt. Asjadel on reglement, olgu see kasvõi formaalne reglement. Peatoimetaja valitakse, ja ta peab esitama mingi ideestiku, ta peab mingisuguse rutiini läbima. See ongi konservatiivsus, see tagab, et ei tule traumakirurgid, kes jätavad patsiendi lahtilõigatuna lauale.
Tehtagu asju demokraatilkus riigis ikka kokkulepitud reeglite järgi ja kõigil on vähem valus. Performants oli tore ja nalja sai, ma ka naersin palju, aga paljud inimesed said ka teenimatult haiget.
Aga rõõmustav taustateadmine on ka see, et kultuuril on tohutult suur jõud. See ei puuduta ainult Sirbi juhtumit. Kas Sirp üks nädal ilmub või ei ilmu, see ei ole suur draama. Aga kui ühiskonnas juhtub midagi tõsist, kui ei tule Kaur, vaid tulevad näiteks uued kommunistid võõrriigist, siis kultuuriinimeste seas on ikkagi sirgeselgsust, on otsustavust öelda midagi, täpselt samamoodi nagu loomeliitude pleenumil omal ajal. See jõud on suur, see omab mõju ja tagajärgi. Väikse Sirbi asjas nii suurt jõudu ei olnud vajagi, aga see jõud on olemas ja seda on hea tunda.