Arvustus. Täiskasvanulik ja turvaline The National ({{commentsTotal}})

The National
The National Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
The National
"I Am Easy to Find" (4AD)
7/10

See kõlab ehk hea maitsega muusikasõbra jaoks ketserlikult, aga ma olen oma peas kogu aeg kuidagi segi ajanud kaks bändi: The National ja Interpol. Kahtlemata on see seotud isikuomadustega – pealiskaudsus, äraspidine loogika ja triviaalsuse eelistamine olulisele. Sõbrad, kes mind aastaid tunnevad, ütlevad selle kohta: ainult Kask suudab asjast nii valesti aru saada. Teisalt on nad sama ajastu bändid. Kolmandaks on nende nimedes mingi semantiline sarnasus, vähemalt minu jaoks.

Aga lõpuks on kõige suurem tõde see, et mingil põhjusel ei ole mul mitte kummagagi tekkinud isiklikku muusikalist suhet, ehkki teadlikkus mõlema olemasolust on mul sõprade ja muusikapressi vahendusel kogu aeg eksisteerinud. Isegi mu Spotify kontosse on kinni jäänud kuus pala mõlema bändi varasemast loomingust…

Et tekitada eristus ja igatsetud isiklik suhe, astusin ma otsustava sammu: võtsin ette the Nationali. Kuulasin nende vanemat muusikat ja keskendusid nende uuele, kaheksandale albumile "I Am Easy to Find". NME, mida ma sotsiaalmeediavoos jälgin, oli selle kohta öelnud "wow". Kuulasin pool plaati ära ja pidin tunnistama, et NME-l oli olnud õigus. Kirjutasin Valnerile, et mulle meeldib, ja küsisin, kas ma ma võiksin rääkida, mis mulle meeldib.

Ta sobib minuealistele. Uus the National (ilmselt ka varasem) on muusika minu vanuses kunstiinimese, intellektuaali maitsele. 40+ aastastele, kitarrimuusikast lugupidavale etableerunud mehele, kellele meeldivad sofistikeeritud tekstid suhetest, ikka ja jälle naasvast kaosest ning korrast, mida on vaja taas kaose peale luua, zeitgeist'ist meid ümbritsevas maailmas, melanhoolsete põigetega tagasi juurte juurde. Täiuslik esimese maailma muusika.

Elust, mida me ise ei julge enam elada. Elust, mida muuta tunduks naeruväärne. Sellises vanuses, selles sotsiaalses positsioonis. Asjadest, mis on jäädavalt lõhutud ja mida ei saa enam kunagi parandada, endiseks teha. Tunnetest, mida me ei oska ega julge väljendada muud moodi kui laule kirjutades või neid kuulates ja teistele lastes, sest meil pole aega ega annet ise luua.

The Nationali uus plaat on muusika, mille kaasahaaravamad palad sobivad prime time eetriaega ja kunstiliselt ambitsioonikamad Klassikaraadio "Fantaasia" saatesse, terve plaat aga Raadio Tallinna listi. Täiskasvanulik ja turvaline, aga väga sümpaatne. Intelligentne, huvitav. Heas balansis meeldejäävuse ja kunstilise taotluse vahel.

Ülesehituses on piisavalt dünaamikat, arengut, muusikas uusi kihistusi. Palju on militaarseid trumme. Kui tundub, et ei tööta, tuleb üllatust: naisvokaal või koor. Eriti meeldiv ongi naisvokaalide sisse toomine vastukaaluks laulja Matt Berningeri originaasele laulustiilile: Gail Ann Dorsay, Lisa Hanngian, Eve Owen, kes kõik on põnevad uurida ka omaette artistidena.

"Where Is Her Head" on sellel plaadil minu lemmik – lugu toetab vokaal Eve Owenilt, kelle kohta palju kahjuks teada pole. Ma isegi tantsiks selle järgi. Või pigem õõtsuksin kontserdil, tantsiksin sisemiselt, aga eks seegi on näide täiskasvanulikkusest.

Kahjuks on plaat liiga pikk. Viimase kolmandikus hakkab ka venima. "Kansas", "So Far So Fast" ja "Undrewateri" kompositsioon enne lõppu mõjub juba puhta eputamisena. Keskealiste meeste probleem: ennast nautima jääda (halle oimukohti, kortse laubal kui küpsuse tundemärke), vindise peaga nö kärbes purki panna (noorematele kolleegidele välja teha, tudengineiudele külge lüüa), ennast korrata (rääkida nalju, mille puhul ei mäleta kellele ja kus neid varem juba räägitud on), ehkki kõik on juba mitu tundi tagasi ära öeldud. Siin ei ole midagi häbeneda, see on reaalsus.

Assotsiatsioonid. Peter Gabriel ja Kate Bush. The xx. Nick Cave ja Else Torp.

Kui sa avad the Nationali pildialbumi, siis märkad, et nad näevad väga head välja. Maitsekad, musta riietatud. Selliselt tahaks iga endast lugupidav kunstnik vananeda. Ja kui seda saaks veel teha New Yorgis…

Et pusle täiesti kokku saada, vaatasin ära ka Mike Millsi 26-minutilise filmi Alicia Vikanderiga peaosas, mille tõttu plaat üldse sündis. Näitlejanna kehastab selles filmis episoodide kaupa ühe naisterahva elu sünnist surmani. Peab tunnistama, et muusika on parem kui film, samas film ka ei pisenda muusikat kuidagi, vastupidisest rääkimata. Aga eks ka selline film ole üks turvaline intellektuaalne mõttemäng ja analüüs inimelule erinevates detailides ja variatsioonides. Niimoodi võttes haakuvad kaks teost kindlasti.

Kuulasin ära ka Interpoli uue EP "A Fine Mess" See oli minu jaoks igavam kui "I Am Easy to Find". Pigem juba väärikalt vananeda kui püüda endiselt iga hinna eest nooruslik, raju ja rokilik olla. See on anyway lootusetu võitus, aga tasakaalu poole võiks siiski püüelda.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: