Arvustused. Festivalipäevik Jazzkaarelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jazzkaare avakontsert
Jazzkaare avakontsert Autor/allikas: Rene Jakobson

Ajakirja Muusika värskes numbris võtsid Igor Garšnek, Sander Udikas, Tiit Lauk, Joosep Sang, Marje Ingel ja Ivo Heinloo lühiarvustustes kokku seekordsel Jazzkaarel toimunu.

Kirke Karja ja Mingo Rajandi kollaažilik rewrite (19. aprill)
Igor Garšnek

Et juubelifestivali avamine langes Suurele reedele, kõlas ka selle avaakord mõnevõrra tõsisemates toonides. Pianist Kirke Karja ja kontrabassist Mingo Rajandi suurekoosseisulise ansambli kava oli üles ehitatud muusikalisele tuumikmaterjalile, milleks olid värvikamad episoodid Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri teostest. Niisiis Tüüri ja Sumera partituuride "ümberkirjutamine" (rewrite) jazzi võtmes, sõltuvalt sellest, kes ja kuidas jazzmuusikat tõlgendab. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegemist polnud klassika jazzitöötlustega à la James Lasti orkester pool sajandit tagasi, kuigi hea tahtmise puhul oleks võinud ka seda teha. Karja ja Rajandi ansamblis tuli lavale kaksteist muusikut, instrumentaariumiks kvartett Prezioso keelpillid, kitarr, flööt, saksofon, trummid, vibrafon ja Liisi Koiksoni hääl. Koiksoni vokaliisid mõjusidki põhiliselt meloodiainstrumendina, ühes numbris ka beatbox-tehnikas "rütmipillina".

"Ümberkirjutused" Tüüri ja Sumera teostest olid tehtud niiviisi, et lähtepunktiks oli laenatud n-ö tugikujund, mille ümber hakkas end kerima omaloominguline muusika, mis oli intonatsiooniliselt lähtematerjaliga enamal või vähemal määral seotud. Vahel mitte eriti, kui mõelda lisaloona kõlanud Sumera "Klaveripala aastast 1981" rewrite'ile, kus loo originaalmotiiv oli muusika vabasse arendusse vaid kollaažilikult sisse lõimitud. Muusikalise mõttemänguna kõlasid sellised kollaažid värskelt ja fantaasiarikkalt, eriti Erkki-Sven Tüüri "Conversio" (originaalis viiulile ja klaverile) "dekonstruktsioon", mille materjal oli võetud mitte loo algusest, vaid hoopis originaalteose lõpust. Üks Tüüri laul kõlas siiski tervikuna ja enam-vähem (vaid väikeste täiendustega) partituuritruult. Selleks oli nelja aastakümne tagune In Spe lugu "Antidolorosum" Artur Alliksaare sõnadele. Kui võrrelda Erkki-Sven Tüüri enda lauldud algupärandit (leitav näiteks YouTube'ist) ja Liisi Koiksoni esitatud versiooni, on siinkirjutajal subjektiivne tunne, et esimesel puhul kuulaks justkui karget renessanss-muusikat ja Orlando di Lassot ning teisel puhul värviküllast impressionismi ja Claude Debussyd.

Õhtu täis eksperimentaaljazzi (22. aprill)
Sander Udikas

Maria Fausti kureeritud eksperimentaaljazzi päev meenutas lihtsat tõde, et nootide kombinatsioonid on arbitraarsed ja muusika on kultuuriline kokkulepe, mida võib vabalt vaidlustada. Helikõrgused on küll loodusseaduslikus hierarhias, kuid näiteks Peter Brötzmanni duo minoorsed pedaalakordid on ülemheliliselt dissonantsed. Kogu õhtu kavas oli palju seoseid rahvalauluga. See väljendus Maria Fausti trio regilaululikult (ja rockilikult) ökonoomsetes motiivides ja muusikat organiseeriva tantsulise algupäraga pulsi hülgamises saksofonisti hingamisrütmist tuleneva agoogilise ad libitum-pulsi kasuks (Brötzmann). Kolmanda esineja, Rootsi etiooplanna Sofia Jernbergi soololaul maalis kaasaegse hääleimpro arsenaliga Aafrika loodushäälendlikku etnikat.

1991. aasta Pärnus festivalil "Fiesta International" esinenud Brötzmanni ja Heather Leigh' mõju võimsus tulenes viimase pedal steel-kitarri tonaalsete, aga ebainimlikult külmade kõlade ja toorelt kontrastse, aga ajuti ka haakuva rahvapilliliku saksofoni vahekorra pingest. Nagu õudusfilmis,

aitasid ka puhkehetked pinget üksnes kasvatada; lõpu poole jäid üha enam kõlama leinalised, ka lunastuslikud ebamaised noodid. Brötzmann oli totaalne, Faust koos New Yorgi noise-jazzi ja no wave'i trummari Weasel Walteri ja bassist Tim Dahliga lisaks ka mänguline, eestiliku puhtakõlalise lüürilisusega pikitult. Kontserdid on Klassikaraadio kodulehel järelkuulatavad, soovitan soojalt. Fausti kuraatorlus tõmbas tähelepanu. Kuna ta loob ka ise üha uusi kavu, sobiks teda sellesse rolli edaspidigi kutsuda. Uut publikut võib leida klassikaliste muusikute, aga ka näiteks kujutavate-etendavate kunstnike seast (nt MIM-stuudio, Resonart stuudio ja Kanuti gildi seltskond). (Etendus)kunstnike kaasamine on vastastikku rikastav sümbioos.

Pianiste võrreldes (24. aprill ja 27. aprill)
Tiit Lauk

Shai Maestro trio kontsert oli oodatud – oli ta ju mõne aasta eest esinenud "Jazzkaarel" koos teise Iisraeli kuulsuse Avishai Coheniga ja oma trioga 2013. aasta "Jõulujazzil". Seega oli küsimus rohkem selles, m i s muutunud on. Trio esines veidi teises koosseisus, uueks trummariks Ofri Nehemya, bassi mängis endiselt Jorge Roeder. Maestrot peetakse üheks oma generatsiooni väljapaistvamaks jazzpianistiks, kelle karjäär on olnud tormiline. Inspireerituna nii juudi kui araabia muusikast, aga ka klassikast ja loomulikult jazzist, on ta oma pianismis ja kompositsioonides pidevalt lähenenud ideaalile. Hea klassikaline haridus on trio mängus kogu aeg tuntav. Maestro arengut taustapianistist solistiks on hea jälgida plaadistuste põhjal: neli albumit Avishai Coheni trios, viis albumit oma trio liidrina. Kõik need on kriitikute poolt kõrgelt hinnatud, parimaks tunnustuseks pääs ECM-i artistide väga hoolikalt valitud seltskonda. Sageli hinnatakse muusikuid tehnilise virtuoossuse järgi, vähem on neid, kelle puhul on sama tähtis muusika sisu, emotsioonid. Maestro mängus on esikohal improvisatsioon, seda koguni sel määral, et kontserdil pole ettevalmistatud kava, vaid see sünnib laval. Nii oli ka "Jazzkaarel", kus kompositsiooni nimi öeldi alles pärast esitamist. Omamoodi oli see põnevgi, sest kuigi kondikava oli varem olemas, sündis lugu vahetult laval publiku silme all ja osalusel. Sellisel puhul on kuulaja osa küllaltki oluline ja peab nentima, et "Jazzkaare" publik täitis talle pandud lootused, kuulates haudvaikuses ja inspireerides muusikuid sütitava aplausiga.

Shai Maestro muusikutee algas viieaastaselt, kui ta asus klassikalist klaverimängu õppima. 2002. ja 2003. aastal võitis ta rahvusliku jazziauhinna, mille tulemusel määrati talle stipendium Berklee kolledži suvekursustele. Sellele järgnes võimalus jätkata täisstipendiumiga, millest ta loobus, kavatsedes õppida hoopis India muusikat. Kuid mõni nädal hiljem helistas talle Avishai Cohen, pakkudes kohta oma trios. Nagu pianist on öelnud, tehakse selline pakkumine 19-aastasele praktiliselt tundmatule muusikule vaid kord elus ja loomulikult oli tema saatus sellega otsustatud. Siit algaski kiire tõus. New Yorgis resideeruv Shai Maestro trio on plaadil võluv ja laval maagiline.

Kirke Karja kvintetti Captain Kirke and the Klingons ja Shai Maestro triot võrrelda on nii kerge kui ka raske. Ühine on see, et mõlemas koosseisus on heatasemelised muusikud ja liidrid on peaaegu üheealised. Erinevusi on rohkem, alates ansambli nimest, mis teisel juhul viitab filmiseriaali "Star Wars" tegelastele. Kui Maestro on juba jõudnud rahvusvahelise tuntuseni, siis Karja alles rühib selle poole. Lootusi eduks paistab tal olevat – viimastel aastatel on ta esinenud mitmel rahvusvahelisel festivalil, 2014. aastal võitis "Jazzkaare" noore jazzitalendi auhinna ning eelmisel aastal esines edukalt EBU jazzorkestriga. Ja seegi pole kaugelt kõik.

Kahe ansambli suundumus on kardinaalselt erinev. Shai Maestro ideaaliks on peavoolujazzi kaasaegse helikeelega suund, Klingons vaatab täiesti teisele poole. Kirke Karja on üks Eesti innovaatilisemaid pianiste-heliloojaid, kes lõpetanud EMTA klassikalise pianistina ja jazzimagistrantuuri Kristjan Randalu juures ning õppinud ka kompositsiooni. Praegu on ta doktorantuuris – loota on järgmist Eesti "jazzidoktorit". Captain Kirke and the Klingonsi koosseisus on tunnustatud muusikud, kes esitlesid "Jazzkaarel" uut plaati. Nagu Karja mainis, on see muusika polüfooniarohke ja rütmiliselt mitmekesine, suurt tähelepanu on pööratud ülivabale improvisatsioonilisusele. Kohata võib stiile alates free-jazzist ja minimalismist kuni XXI sajandi Euroopa jazzikeeleni välja. Kõnealune album pole siiski Kirke senisele loomingule tüüpiline. Mõelgem kasvõi festivali avakontserdile. Nagu ta ansamblit tutvustades mainis, võiks seda projekti ka eksperimentaalseks liigitada. Nagu eksperimentidega sageli juhtub, ei tulnud ka seekord kõik plaanitult välja, aga julge ja omamoodi huvitav oli kontsert sellegipoolest. Kunas siis veel katsetada kui mitte tudengipõlves ja selliste kaaslastega? Kas selline on üks jazzi uusi arengusuundi, saame lähiaastatel näha.

Kui võrdluse juurde tagasi tulla, on kaks pianisti ühe mündi kaks külge. Öeldakse, et maitse üle ei vaielda (kuigi mõnigi kord peaks!). Seniseid arenguid vaadates võib arvata, et Shai Maestro jätkab talle juba kuulsuse toonud suunas. Milline saab olema Kirke Karja jätk, selgub kui mitte varem, siis kindlasti järgmisel doktorikontserdil.

Kirke Karja Autor/allikas: Rene Jakobson

Meelelahutuslik Joshua Redman (25. aprill)
Sander Udikas

Tenorsaksofonist Joshua Redman kuulub tantsulis-meelelahutuslikku svingitraditsiooni, mis lihviti märkimisväärse virtuoossuseni juba 1930. aastatel. Kuldajal olid oluline mulje avaldamine, aga ka duellantide dialoog ning võistlemise ja ka vastase üle trumpamise rõõm. Taolisest partnerlusest jäi Redmani trio puhul vajaka. Saksofonist esitas sisuliselt suveräänse soolokontserdi, trummar Gregory Hutchinson ja kontrabassist Reuben Rogers polnud temaga võrdses rollis. Kuna Redmani liinid olid nii kõikehõlmavad ja ka rütmiliselt ülitäpsed, ei jäänud neil üle muud, kui sekundeerida mitmekesise fooni loomisega. Millegipärast ei juletud Redmani ootamatutele radadele provotseerida – olles ametis enda maksimaalse väljendamisega, kas ta neid kuulaski? Selles mõttes ei suhestu Redman John Coltrane'iga alanud traditsiooniga, kus pärast teemat ehitatakse üheskoos üles täiesti uued maailmad. See keemia ei hakanud täistuuridel tööle.

Saksitrio on nõudlik koosseis, eriti lisaefektideta. Kuna tunnetuslikesse-sisulistesse sügavustesse ei kaevutud, prooviti tervik saavutada vahelduse põhimõttel. Kava ei arenenud orgaaniliselt. Eelviimasena kõlas free-jazzi number, aga taoline vabadusvõimalus võinuks olla latentsena käepärast varemgi, praegu jäi see pelgalt võimaluseks mitmekesistada kava, mis päädis soolodeta, tõeliselt ilusa minoorse hümniga.

Jazzi värske mõte on harva olnud esmajoones meelelahutuslik, vaid pigem vasakpoolne, kujutades endast enamasti mustanahaliste kontraliikumist. Jazzil on sageli olnud ka ühiskonda tasakaalustav (teinekord suure mõjugagi) poliitiline roll. Pärast järjekordset saksofonikaskaadi kostus publikust: "Ikka tõelised meistermehed!". Absoluutselt, aga pigem virtuoossed tarbe-, või ka mustkunstnikud, kes rahuldavad külluslikult publiku janu silmipimestava triki järele.

Muusika peale, kõrvadele ja... jalgadele (25. aprill ja 26. aprill)
Joosep Sang

"Jazzkaar" on igal aastal pakkunud kontserte, kus saal tõstetakse toolidest tühjaks ja esineja etteaste esitab kutse lisaks kuulamisele ka tantsida. Sellistel puhkudel on muusikastiiliks pigem funk või soul, mitte see, mida me tavajazziks peame. Ka tänavu oli selliseid kontserte mitu, nende seas kaks külalist USAst: hip-hop-artist Oddisee ja trummar Mark Giuliana.

Nagu Q-Tip, Common või kadunud Guru, pole ka Oddisee "gängsta" ega lödide elektrooniliste biitidega mõminaräppar, vaid üks neid muusikuid, kelle helipildis on aukohal jazzi ja eriti kuldajastu souli kõlad. Tema plaatidelt kõlab jazzilaene rohkem, "Jazzkaare" laval oli esikohal soulilik laad. Oddissee laulis ja räppis kordamööda, tema ansambel Good Compny kruvis energia väga kõrgele ja andis haarava, eht-ameerikaliku etenduse.

Energia oli märksõna ka trummar Mark Giuliana ja ansambli Beat Music kontserdil. Giuliana on tõeline originaal – trummar, kes saab hakkama kõigega akustilisest jazzist (käis "Jazzkaarel" bassist Avishai Coheni trioga) kuni ekstreemelektroonilise muusikani nagu äsjasel kontserdil. Kvarteti kõlaliseks dominandiks olid kahe süntesaatori rikkad kõlad, kuid sisuliseks ja kvalitatiivseks tuumaks kerkis ansamblijuhi trummimäng, mis oli täis elaani, leidlikke mänge meetrumi, rütmide ja dünaamikaga ning vaimustas trummikomplekti värskelt isikupärase kasutamisega. Otseselt jazzi neliku muusikas polnud, kõige sagedamini olid elektrooniliste ekskursioonide lähtepunktiks füüsilisel tasandil mõjuvad reggae ja dub'i rütmid. Oma vaheldusrikkuse, spontaanse, hetkes muusika loomisega ja jazziliku vabadusega sobis Mark Giuliana's Beat Music jazzifestivalile siiski suurepäraselt.

Laulurõõmu jagajad (26. aprill)
Marje Ingel

Taaskohtumine Bobby McFerriniga oli ühtaegu rõõmus ja nukker. Näib, et aastad on vanameistri tervist üksjagu räsinud, aga tema pulbitseva lauluallika peale pole ajahammas õnneks hakanud. Varem Eestis üksi esinenud McFerrinil oli kaasas neli lauljat. Koosmusitseerimise rõõmu kõrval võis ühiskontserdi ajendiks olla ka praktiline vajadus esinemiskoormust jagada. Ansambel Gimme 5 oli tasemel, iga liige tulvil improviseerimislusti ja võimeline teisi lauljaid ning publikutki kaasama. Ainus, mida neil polnud, oli McFerrini erakordne hääleulatus. Suure osa kontserdist kasutas McFerrin lauljaid kui instrumenti oma kompositsioonide esitamiseks, õpetas iga hääleliigi esindajale käigupealt loodud partii ja improviseeris moodustunud kihilise "vokaaltordi" tippu oma "kirsi". Kihtide ehitamisse oli kaasatud ka Estonian Voices, kes demonstreeris oma kunsti lauludega "Oota head meest" ja "Kättemaks". Kontserti esireast nautinud Sofia Rubina-Hunter sai samuti särada, puistates teiste kootud vokaalsele kassikangale briljantset scat-laulu. Ka tema tütar Naima vahetas Bobbyga häbelikult paar sõna.

Eripalgelisi lauljaid astus "Jazzkaarel" üles ridamisi, neist suurimat avastamisrõõmu pakkus mulle Kaili Kinnon. Eesti juurtega kanadalanna erilist mahlaka tämbriga häält kuuldes hakkasin mälust sarnaseid vokaliste otsima, aga ei leidnud. Madalaimatel nootidel kõlas ta nagu Joni Mitchell, madala ja keskregistri vahel nagu Annie Lennox. Esimese nimena meenus aga hoopis Julia Fordham, kohe seejärel Lisa Stansfield. Olen juba hulga ruumi kulutanud, kirjeldamaks, kelle moodi Kinnon tegelikult pole... Seega soovitan – kui te teda "Jazzkaarel" kuulma ei juhtunud, otsige internetist üles ja kuulake. See nimi tasub meelde jätta.

Mai ja tema grupp (27. aprill)
Ivo Heinloo

Saaremaalt pärit bassimängija Mai Leiszi karjääri kulgemist on olnud väga põnev jälgida. 2010. aastal sai ta Naissoo-nimelisel loomingukonkursil parima instrumentalisti auhinna. Nüüdseks on Leisz jõudnud Rootsi kaudu Ameerika Ühendriikidesse, elab Los Angeleses ja mängib pop- ja rockmuusika tõelise legendi David Crosby ansamblis. Vähe sellest, tema ansambli MaiGroup värskeimal plaadil, mida "Jazzkaarel" esitleti, on ühes palas kuulda lausa Charles Lloydi saksofoni.

Hoolimata sellest peadpööritavast edust tegutseb Rootsi-perioodil sündinud MaiGroup siiamaani ning kuigi Mai vihjas, et ülesastumine "Jazzkaarel" võis jääda mõneks ajaks ansambli viimaseks kontserdiks, on muusikud kahtlemata leidnud sellise sünergia ja koostoimimise viisi, millele ei ole mõtet niisama lihtsalt kriipsu peale tõmmata. Plaadi nimi "Metamorphosis" kirjeldab üsna täpselt seda, mis Mai Leiszi elus on viimastel aastatel toimunud. Et muusik on pööranud uue lehekülje, näitas küllap ka see, et eelmiste plaatide lugusid kavas väga palju ei olnud, varaseim neist, "January Dedication" pärines aastast 2008 ja on Mai enda sõnul vanim, mida ta veel avalikult julgeb esitada. Kontserdil tegi külalisena kaasa ka Mai abikaasa, pedal- ja lap steel-kitarri mängiv Greg Leisz, kellele oli üks lugu pühendatud.

Kuigi see ei olnud põnevaim kontsert, mida ma "Jazzkaarel" kuulsin, on Mai Leiszi mängu, eriti fretless-bassil, alati nauditav jälgida.

Külakosti Norrast (27. aprill)
Ivo Heinloo

Mäletan hästi maikuud täpselt kümme aastat tagasi, kui käisin uudistamas festivali Nõmme jazz konkurssi ja olin tunnistajaks tollal laiemale üldsusele tundmatu Eyolf Dale'i võidukale esinemisele. Kui tollal pälvis rohkem tähelepanu see, et lauljate kategoorias tõi võidu esmakordselt Eestisse Tuuli Taul-Velling, siis nüüd oli igati meeldiv näha "Jazzkaare" programmis Eyolf Dale nime. Põgusas vestluses enne kontserti tunnistas Dale, et Nõmme jazz on mänginud tema karjääris olulist rolli – Dale kutsuti kohe järgmisel aastal "Jazzkaarele" esinema ja see oli võrdlemisi noore muusiku jaoks silmi avav kogemus. Toona andis Dale soolokontserte tagasihoidliku egiidi "Noorte esmaspäev" all.

Eyolf Dale ansambel kannab esmapilgul kummalisena tunduvat nime Wolf Valley, mis on tegelikult tuletis pianisti enda nimest ("eyolf" pidavat arhailises keeles tähendama hunti ja "dale" orgu). Bänd oli kaheksaliikmeline, just sellele koosseisule on Dale nüüdseks kahe albumi jagu muusikat kirjutanud. Ansamblis olid puhkpillid, vibrafon, viiul ja standardne klaveritrio. Sarnaselt ühele kuulsaimale Norra jazzmuusikule Mathias Eickile kasutab Dale julgelt võimalusi, mida pakub puhkpillide ja viiuli kombinatsioon. Enim jäigi meelde viiuldaja Adrian Løseth Waade, kelle kelmikad vihjed näiteks poplaulukesele "Quando, quando, quando" panid nii mõnegi publiku seast muigama. Mitu bändiliiget olid staažikamatele "Jazzkaare" fännidele ammusest ajast tuttavad. Saksofonist Hanna Paulsberg esines 2014. aastal omalaadsel topeltkontserdil koos Kadri Voorandiga, trummar Audun Kleive aga meenub Mike Sterni ansambli kontserdilt. Muuseas, löökpillimängija näoilmete tabamine pakkus ilmselt suurt lõbu fotograafidele, neist sai küllap kokku väga meeleoluka galerii.

"Jazzkaare" kõlav lõppakord (28. aprill)
Joosep Sang

Kuuekümne seitsme aastane John Scofield on kitarrijazzi tippude tipp, kelle isikupärase pillikäsitluse tunneb jazzisõber ära sekundite jooksul, nii nagu rockifänn Jimi Hendrixi või Carlos Santana. Scofieldi stiili iseloomustab talle jäljendamatult iseomane fraseerimine ja nootide ajastamine, akordika ja "teravate" intervallide kasutamine. Sageli kohtab tema mängus bluusilikku ja lausa rockilikku kitarrikäsitlust.

John Scofieldi kolmas esinemine "Jazzkaarel" sisaldas seda kõike arvuka publiku rõõmuks külluslikult. Kontsert kestis ligi kaks tundi ja oli väärikas lõppakord palju elamusi pakkunud juubelifestivalile. Repertuaar oli vaheldusrikas: Scofieldi ja bändikaaslase Bill Stewarti omalooming (viimaselt teravatorkeline "F U Donald"), jazzistandard "But Beautiful", bebop-lugu Charlie Parkerilt ja lisaloona George Jonesi kantrilaul "A Girl I Used to Know". Kontserdil paelusid enim äärmused – ühelt poolt ballaadilikud, sageli ka soolona esitatud kitarrimõtisklused, teisalt kontserdi lõpuosas üles köetud gruuv, mille poolest Sco on eriti kuulus. Ansamblikaaslased Vicente Archer bassil ja Bill Stewart trummidel olid väga heal tasemel, ehkki ei tekitanud minus sellist vaimustust nagu samal festivalinädalal kuuldud kontrabassist Jorge Roeder pianist Shai Maestro triost ja trummar Gregory Hutchinson saksofonist Joshua Redmani triost. Kuid kolmiku kese John Scofield oli oma kuulsa nime kõrgusel – elav jazzilegend, keda oli õnn ja au kuulda ja näha.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: