Arvustus. Kristjan Randalu ja Dave Liebmani taaskülastatud näitus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristjan Randalu ja Dave Liebman
Kristjan Randalu ja Dave Liebman Autor/allikas: Krisztina Csendes

Uus plaat

Kristjan Randalu Dave Liebman

"Mussorgsky Pictures Revisited" (BMC Budapest)

9/10

 

"Pildid näituselt" on vene "Võimsa rühma" helilooja Modest Mussorgski tuntumaid teoseid, mis kirjutatud 1874. aastal programmilise, 10-osalise klaverisüidina. Mussorgski sai inspiratsiooni sõbra ja kunstniku Viktor Hartmanni näituselt ning mõjukamad pildid maalis helilooja muusikasse. Karakteerne teos ent ei saanud helilooja eluajal tuntuks, selle tähetund saabus alles siis, kui prantsuse helilooja Maurice Ravel lõi 1922. aastal sellele väärika orkestratsiooni, mis tõi veel enam esile vene muusika avarat hinge ning majesteetlikkust. Seda versiooni autor ise enam ei kuulnudki.

Aastakümnete vältel on teos pakkunud indu ja võimaldanud uusi aranžeeringuid ning interpretatsioone klassikalise kitarri, jazzkoosseisude, rock- ja metal-bändide tõlgendusteni välja.

146 aastat teose loomisest hiljem on monumentaalne "Pildid näituselt" taas leidnud uudse kõla, seekord eesti jazzpianisti Kristjan Randalu ning ameerika sopransaksofonisti Dave Liebmani nägemuse läbi.

Kristjan Randalu sõnul lähtus ta teose uusloomisel täielikult partituurist ning kõigist kirjapandud detailidest. Ta oli originaalvarianti küll noorena harjutanud, kuid mitte kunagi kontserdil esitanud, nooti on ta aastaarvuna kirjutanud 1998, ent see eksemplar on enne juba kuulunud ta pianistist isale.

Randalu meisterlik klaverimäng väärtustab teose esialgse, klassikalisele pianismile rajatud versiooni ning pianisti enda sõnul polnud tal tingimata vaja lammutada toimivat.

"Enda jaoks otsin ma sellistest ettevõtmistest uut ja veenvat tervikut. Kui läheneda klassikalisele materjalile nagu alternatiivsetele "standarditele" ja kasutada seda muusikat lihtsalt vormilise kestana - see ei ole enamasti minu jaoks toimiv. Tuntud algmaterjali kasutamine pakub muidugi palju juba olemasolevaid seoseid kuulajale, aga uus tervik peab toimima ka ilma igasugust tausta teadmata. Kellegi teise muusikalise materjaliga seostudes püüan leida enda jaoks neid punkte, mis mind mingil viisil intrigeerivad ja huvi pakuvad. Nendest saab kinni võtta ja midagi arendada.

Ühtlasi üritan tajuda, mis on juba algvormis minu jaoks täiuslik - neid asju ei tohi pingutatult lammutada vaid peab lihtsalt pühitsema." selgitab Randalu oma valikuid.

Kui kõrvutada originaaliga, siis vahest märgatavaim erinevus seisneb selles, et Randalu ja Liebmani "tõlkes" ei ole äratuntav vene klassikalise muusika helikeel. Kui, siis ehk päris lõpus, kus uhkeldav ja võimas lõpulugu avab kogu oma hiilguses Kiievi väravad… ("The Heroic Gate")

Kõrvalteema "Promenade'i" ("Jalutuskäik") variatsioone on põnev jälgida ning tehniliselt krõbedate lugude ("Gnomus", "Baba-Yaga", "Ballet of the Unhatched Chickens") vahel on need kenaks, rahustavaks hingetõmbeks.

Samuti on meditatiivsete hetkede otsijale sügavaks kosutuseks "Il Vecchio Castello" ("Vana kindlus").

Liebmani sopransaksofoni helid annavad edasi karakteersust, lisades spetsiifilist kõlapilti, toetades Randalu seadeid, ent ometi on "kogu orkester" siin duos ikkagi Randalu. Ses suhtes on Randalu haaranud julgelt ohjad ning juhib seda laeva kui südi, selge silmavaatega kapten, samas kui väärikas eas Liebman on rohkem nagu puhkusele suunduv laevandusest kõike teadev õpetaja, kes noorema kolleegiga aeg-ajalt juttu ajab, tema tegevusi ja otsuseid hoolega pealt jälgides. Aeg-ajalt ehk midagi soovitades.

Nõnda juhendas Liebman ka Kristjanit Stuttgarti õpinguaastate ajal, kui koos sealses saateansamblis mängiti, samuti oli maailmaklassi jazzmuusik pianisti õpetaja hiljem, The Mannhattan School Of Music koolis. Sealt see koostöö algas, ning paarkümmend aastat kestnud tutvus vormus nüüd koos salvestatud albumiks.

Albumi on välja andnud BMC Ungari esindus, Budapest Music Center Records, ning selle esikaane kujunduses on kasutatud ungari graafilise disaineri László Huszári kontseptuaalset kunsti - moodsa, halli tonaalsuse taustal on antiiksete nikerdustega pildiraame lõhkunud massiivsed kivid. Ometi tahaks uskuda, et klassikat pole lõhutud, vaid seda on taaskõlastatud ja -külastatud respektiga, kuigi vastavalt oma ja tänapäevase vaataja-kuulaja lähtepunktist vastukajastatud.

Kristjan Randalu on plaadi saateks öelnud: "Nüüdseks valminud plaat on terve rea kokkusattumuste tulemus. Mussorgski muusika idee oli mulle aastaid tagasi välja käinud fotograaf ja hea sõber Karlsruhest, Frank Hügle. Teda omakorda inspireeris ühel talvisel õhtul tehtud foto ühest skulptuurist tuisus. Mõned aastad tagasi olin Moskvas ja olin meilitsi uudiskirja tulevatest kontsertidest teele pannud. Dave vastas koheselt "Let's play!" Kombineerisin need kaks mõtet ja "Eesti Kontsert" oli sellest väga huvitatud. Kava kõlaski esmakordselt Lätis ja Eestis. Dave on suurepärane muusik, täielikult hetkes ja ja intensiivselt igas noodis kohal. Kõla - kõige esimesena paelub mind kaasmuusikute puhul nende oma kõla."

Mussorgski "Pildid näituselt" on tänuväärt materjal värvikate teemadega ning loomulikult pretensiooonikas nii tehniliselt kui sisu poolest - see on väljakutse ja julgustükk, kuidas luua nõnda kuulsast ja paljuesitatud teosest taas midagi värsket.

Randalu väljakutsete ees araks ei löö, vaid tõestab end taas maailmatasemel loova ja omanäolise muusikuna. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: