Arvustus. Eesti jumal on inimene ({{commentsTotal}})

Vargamäel esietendus Paide teatri suvelavastus “Eesti jumalad”.
Vargamäel esietendus Paide teatri suvelavastus “Eesti jumalad”. Autor/allikas: Olev Kenk/ERR

Viis vihast põrgukoera keset heinamaad ulgumas, kulissideks silmapiir ja metsaviir – nii tervitab Paide Teatri suvelavastus "Eesti jumalad" Vargamäe voorte vahele saabunud publikut.

Uuslavastus

Paide Teater

"Eesti jumalad"

Lavastaja: Jan Teevet

Dramaturg: Johan Elm 

Kunstnik: Kairi Mändla

Helikunstnikud: Rauno Vaher, Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski

Osades: Maarja Mitt, Peeter Volkonski, Ilo-Ann Saarepera (Ugala Teater), Joosep Uus (Paide Teater), Johannes Richard Sepping (Paide Teater), Ursel Tilk (Paide Teater)

Lisaks nimetatutele teevad lavastuses kaasa noored Viimsi näitetrupist EKSPERIMENT ning Paide Teatri Stuudiost.

Vargamäel

Esietendus 25. juulil

Paarisajapealine inimmass jääb korraga tasaseks ning siseneb maagilisse maailma, mille trupp laval püsti paneb, kuni mängupaika valgustav õhtupäike puulatvade taha lõpuks puhkusele laskub. Kaks tundi täis loitsimist ja lumma, mõttekohti ja äratundmist jõuavad kaardistada nii eestlase olevikku kui ka igavikku, võtavad aluseks aegadeülesed materjalid, aga pöörduvad just tänase inimese poole. Isegi kui kedagi tribüünilt lavale ei kutsuta ega lavalt tribüünile saadeta, saavutab "Eesti jumalate" kaader publikuga vahetu kontakti.

Oma lavastuse selgroolülidena kirjeldavad teatritegijad Anton Hansen Tammsaare "Põrgupõhja uut Vanapaganat" ühes maarjamaise rahvapärimusega, samuti kuuleb korduvaid viiteid piiblitekstidele. Kogu seda kirevat kollaaži raamistab veel autorite omalooming, andes nii võimalusi lõpututeks assotsiatsioonideks. Kõiki seoseid ühe vaatamiskorraga vast hoomata ei võigi. Materjal eeldab vaatajalt teatavat eruditsiooni ning nõuab ärksat keskendumist, samas ei tee sõnumit kellelegi puust ja punaseks. Fantaasia läheb lausa lendu – sedavõrd palju annab mitmekihiline aines vabadust eneses ekselda.

Kuulata publikut

Nõnda langeb "Eesti jumalate" lähenemine selgelt kokku Paide Teatri kreedoga tuua etendusel kokku inimene ja inimene, mitte võimupositsioonil teatritegija ning kuulekas pealtvaataja. Noored loojad otsivad võimalust publikuga suhelda ja neidki ära kuulata: "Kuulamine saab toimuda ka nii, et meie räägime, aga pakutud teemade käigus saavad inimesed oma mõtted ise läbi mõelda," arutles lavastaja Jan Teevet aprillis intervjuus Edasile. Korraga mitutsada inimest kuulata näib kahtlemata keerukas, eriti kui dialoog ei pruugi olla verbaalne, ent kustumatu märgi edastavad ka vaheaplausid, naerupahvakud ja seisvad ovatsioonid.

Ühistes reaktsioonides ilmneb niisiis ka ühendav identiteet, hoogu saab juurde kogukondlikkuse tunne, mille järele kaasaegne hing autorite sõnul januneb. Ehkki lavastus ei saa üle ega ümber heitmast nalja niigi polariseerumist tekitanud valdkondade üle, nagu haldusreform või metsamajandamispoliitika, peab ta enamjaolt silmas teemasid, mis inimesi kokku võiks tuua. Meeldejäävaid mõtteid eestlase kommetest pakub näiteks eneseiroonilise tekstiga täiendatud ja põhjalikult drillitud karatelik liikumiskombinatsioon. Korraga leiavad käsitlemist nii eestlase suhtluspelgus kui emotsioonirikkus, mis argumentide lõppemisel äkki tärkab. Etendust lõpetav meie Eesti palve aga pühitseb igasugust Eestit ja koputab ühtaegu tema südamele – toosama emotsioonikus ei pea kasvama vihaseks kisaks, selle kisa keskel ei pea ununema, mis on päriselt püha.

Ent mis siis on eestlasele püha? Kes on Eesti jumalad? Tegu ei ole igatahes kõrge ja kauge ainuisikulise jõuga, vaid hoopis Eesti inimesega, viitab lavastus. Pühaks võiksime niisiis pidada iseendi kätetööd, mis ei pruugi sugugi vähem võimas olla kui eepostest-pühakirjadest pärit vägilaste-jumaluste teod. Maagiline mõtlemine, justkui suudaks inimene end ümbritsevat maailma ning tema aukartust äratavaid jõude juhtida, on eestlasele ajast aega omane. Lavalt kõlanud pärimusvärsid, mis vihma kutsuvad või surma peletavad, sellele ka osutavad.

Kirev küngas

Ka nüüdisajal peitub eestimaalastes vankumatu vägi enese üle otsustada, ehkki see printsiip vahel ununema kipub. "Eesti jumalad" väestab ja võimestab, tuletades meelde, et tulevik on igaühe kätes, kui tal vaid jätkub julgust ohjad haarata. Mitte kuidas Eesti eest ära saada, vaid kuidas Eesti eest midagi ära teha, paneb Paide Teater mõtlema. Vastasel juhul võib siinsest maalapist kujuneda samasugune reservaat kunagi õitsenud rahvale, kultuurile ja loodusele nagu lavastuse mängupaiga ümbrus, täis kõike keelavaid silte.

Kuivõrd mäng käib lavateoses korraga mitmel tandril – vahel toimub tegevus lausa kolmes kohas –, võib fookus küll aeg-ajalt laiali valguda. Finaaliks tullakse aga tõepoolest kokku ja võetakse end kokku, jättes kõlama jõulise lõppnoodi. Säilitades enesekriitilise positsiooni ning sidudes mõttestiku kogu etenduse vältel sümbolimänguga, ei muutu "Eesti jumalad" rahvuspateetiliseks kihutuseks. Autorid pakuvad sisukat mõtteainet ja omapärast kunstielamust.

Kunstnik Kairi Mändla, kes lavastuse visuaalesteetilise külje eest hoolitses, lõi Vargamäe künka servale kireva vaatepildi. Arvestades, et tegu on hiiglasuure elava ruumiga, mis vastavalt inimeste ja rekvisiitide paigutusele ka etenduse käigus otsekui kasvab ja kahaneb, polnud töö kergete killast. Mändla lähenemisviis kostüümidele ja dekoratsioonidele tundub omamoodi eklektiline nagu lavastuse tekstki, kuid ei kriibi silma. Värvid, mustrid ja tekstuurid pakuvad põnevat kontrasti looduslikule pinnale, millel näitlejad liiguvad, ja annavad asjaosalistele vunki juurde. Näiteks Ilo-Ann Saarepera suursugune lumivalge kasukas ja punased silmad heledate juuste vahelt välkumas ilmestavad teda popdiivaliku auraga, samas hoiavad lummutuslikku joont.

Siiski jätkub tähelepanu ka tugevale näitlejatööle. Olulise rolli teeb Ursel Tilk, kelle täita on Vanapagana ja Rüütli osa. Näidates väljapaistvat kohalolu ja keskendumist, kannab ta kesksed kujud meisterlikult välja. Publiku lemmikuks kujuneb aga hoopis Peeter Volkonski, kelle golfiautoga ringi kihutav Peetrus nii mõnegi muige esile kutsub. Volkonski tegelaskujust kiirgab nii teravust kui elutarkust – paistab, et tema kätte võiks taeva võtmed usaldada küll.

Kui etenduse lõppedes näitlejate püstitatud kolmest kuldväravast parkla poole sammun, ei tihka ma veel teatriõhtust lahkuda, tõepoolest loitsitud ja lummatud tundub see olek. Nähes, kuidas esimesed läikivad Mercedesed ja tolmused Fordid kruusatee krudinal Vargamäelt alla sõidavad, hakkab veidi kahjugi, et lahkuma peab – tulime ju just alles kokku. Teatritegijate idee kogukondlikkuse taasloomisest, mis esmapilgul veidi naiivne näis, oli minu silmis tööle hakanud. Nüüd lasub teatrikülastajatel aga kaalukamgi ülesanne, nimelt selle tunde säilitamine.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: