Priimägi: "Minu spioonist isa" fookus läheb loo ja vormi võitluses kaduma
Jaak Kilmi täispikk dokumentaalfilm "Minu spioonist isa" jutustab loo külma sõja spioonimängudest, mis jätsid asjaosalistele armid kogu eluks. Filmikriitik Tristan Priimägi märkis, et paraku ei joonistu loo fookus välja nii selgelt kui võiks.
Suvel toimusid Tallinnas ja Tartus filmi erilinastused, mis osutusid niivõrd menukaks, et Eesti-Läti-Saksa-Tšehhi kaastootmises sündinud linateos jõudis ka kinolevisse ning jookseb kinos Artis.
Arhiivimaterjale vaatlevat dokki ja lavastusi kasutades taaselustab film külma sõja atmosfääri. Loo keskmes on noor tüdruk, kes saab 1978. aastal võimaluse sõita New Yorki, külla Nõukogude Liidu diplomaatilisel missioonil olevale isale. Ootamatult avastab ta end aga suurriikide luuremängude keskelt ja peab tegema valiku, mis lõikab ta igaveseks ära oma eelmisest elust.
Filmikriitik Tristan Priimäe sõnul mõjub film nagu režissöör Jaak Kilmi flirdiks spiooniteemaga, kuid tema flirdile pole täiel määral vastatud.
"Ta on toonud kaamera siis n-ö kaadri taha, pannud ennast filmi sisse ja loonud mingi metatasandi, kus ta näitab seda, kuidas stseene kokku pannakse, kuidas nad ise peategelasega koos valivad lavastatud stseenidesse sobivaid näitlejaid. Ühesõnaga näitab seda köögipoolt, mis iseenesest on huvitav viis ühte dokfilmi dekonstrueerida," rääkis Priimägi.
"Selle tulemusena see lugu ja meetod omavahel võitlevad tähelepanu pärast seal filmis. Mul on tunne, et selles võitluses natuke fookus läheb kaduma. Vahepeal võimutseb vorm, kuna lugu ise ei joonistu niivõrd selgelt välja kui ta võiks. Ma ise arvan, et see film pakub sama palju küsimusi kui vastuseid," lisas ta.
Toimetaja: Merit Maarits