Autor ja lavastaja: Peeter Jalakas

Operaator: Erik Põllumaa

Kunstnik: Kristel Saan

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Ruumide arhitektuursed ja sisearhitektuursed lahendused:
Arhitektuuribüroo b210 – Mari Hunt, Aet Ader, Anni Kotov

Stsenarist: Eero Epner, Peeter Jalakas, Juhan Raud, Taavi Eelmaa,

Peeter Laurits, Laura Raud, Tarmo Jüristo

Muusika: Holy Motors, Hendrik Kaljujärv ja Mart Soo, Jürgen Reismaa

Näitlejad: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak

Tegevprodutsent: Annika Vamper, Mart Koldits

Vaadake kõiki tegijaid Von Krahli kodulehelt.

Üle aasta väldanud ootus on viimaks lõpule jõudnud ning saladuseloor kerkinud – ilmavalgust nägi Von Krahli teatri monumentaalteos "Jaik". Ja muide, müts alustuseks maha teatri visionääride ees, kes kõigest üksikute infokildude kaudu veel etendumata lavastuse ümber vägeva müüdi lõid. Ehkki reklaamikampaania suurus näiteks Teater NO99 "Ühtse Eesti" turunduse mõõtu välja ei anna, küttis etendustele eelnenud kergelt krüptiline infovoog teatriarmastajate hulgas põnevust pea võrdväärselt. Nüüd, kus esimeste vaatajate uudishimu juba rahuldatud sai, võib tõdeda, et oodata ei tulnud asjata – Von Krahl on taas teinud midagi tõesti uut, sünteesides selle hulka kamaluga vana.

Kuid ettevaatust, siit tuleb käesoleva arvustuse tähtsaim sisureetja: "Jaik" on film. Kuivõrd sahinaid-sosinaid teose formaadi ümber liikus ohtralt, ei tulnud see vorm täieliku üllatusena, ent õrn lootus näitlejaid publiku ette astumas näha jäi püsima ka siis, kui saali astudes vaid pelka ekraani lava asemel nägin. Von Krahli ei või ju kunagi ette teada. Kui teatri igihalja publikuteenindaja Kersti Karro algus-, vahe- ja lõpusõnad välja arvata, astub "Jaik" aga publikuga kontakti siiski vaid kinopildi vahendusel.

Teatri meeskonna või peaasjalikult lavastaja Peeter Jalaka valikule tuua suurteos välja just taolisel kujul võib loomulikult otsida mitmeid põhjendusi. Esiteks vaadates leheküljepikkust osatäitjate müriaadi – ainuüksi sõnalisi rolle täidavad lausa 47 inimest –, näib keerukas neid koos füüsilisel kujul püünele seada, liiatigi kuna nimekirja kuulub lisaks Von Krahli trupile muusikuid, kirjanikke ja ühiskonnategelasi. Sellest proosalisest probleemist esteetilise küsimuse poole liikudes õigustab filmiformaati ka tema väiksem tinglikkuse aste. Kuigi taotluslikult kehvade eriefektide ja taustadega säilitab linateos osa teatrile omasest tinglikkusest, allutab "Jaik" valitud kujul vaataja reaalsustaju ehk ikkagi enam, kui teinuks teatrilavastus.

Reaalsustaju allutamine omandab teoses nõnda erilise väärtuse, märkides vormi ja sisu ühtsust. Neljatunnise filmi stsenaarium balansseerib nimelt utoopia ja düstoopia vahel, pakkudes võimaliku reaalsuse Eestist aastal 2043. Riigi lemmiklaps ehk IT-sektor on täiendust saanud ettevõttega JAIK, mis loodud meediaplatvormi kaudu lubab igaühel elada kõiki võimalikke ja võimatuid elusid. Esialgne vaimustus, mida pakub võimalus vabaneda "oma "minaduse" diktatuurist" ning hägustada fiktsiooni ja tegelikkuse piire, tuhmub peagi, asendudes hirmuga tundmatu võimsuse ees.

Tarmo Soomere kaudu Antoine de Saint-Exupéry'd parafraseerides tuleb vastutada kõige eest, mille oled taltsutanud. Kui inimene on otsustanud kodustada infotehnoloogia või veel enam, liitreaalsuse ja tehisintellekti, tuleb hoolt kanda ja vastust anda ka tagajärgede eest. "Jaiki" reaalsuses libisevad need ohjad aga käest, sillutades teed globaalsete mõõtmetega kaose poole.

Ometi kõnetab linateos ühtaegu lokaalset tasanditki ja mitte ainult IT-sektori võlude-valude võtmes, vaid tagasivaates Von Krahli minevikule. Rohkem või vähem juhuslikke viiteid enese tegevusele leiab stsenaariumi pikituna sageli, seda nii sõnas kui ka pildis, osutatakse nii teatri tuntusele postmodernismi maaletoojana kui ka meenutatakse legendaarseks kujunenud lavastusi. Nõustun siin igati kultuuriajakirjanik Heili Sibritsaga, kes etendusejärgses kiirarvustuses teost koduvideotega võrdles – samal kombel äratab "Jaik" ellu rohkelt mälestusi ning suudab kohati isegi heldima panna.

Võrdluseks koduvideotega annab alust ka teatav autobiograafilisus, mis just Peeter Jalaka kehastatud rolli puhul selgelt ilmsiks tuleb. Ainsana esineb Jalakas filmis oma eesnime all, tuues taas päevakorda küsimuse näitleja ja rolli suhte üle, mis Von Krahli ustavale publikule sugugi võõras pole. Võrdlemisi nullvõttega kehastatud ehk justkui iseendana mängitud Peeter juhib JAIKis vägesid nagu Jalakas Von Krahliski ning käsitleb muuhulgas enda suhet müütilise Sigismund von Krahliga, sedapuhku siis JAIKi vaimse juhiga. Film kajastab selle suhte omamoodi kulminatsiooni, kuid täpsem selgitus vast rikuks juba vaatamisrõõmu.

Erki Lauri kehastatud Mati ehk JAIKi juhtiv teadlane bioloogia vallas mõjub ühteaegu nii pikenduse kui vastandusena Peetri juhitud paralleelreaalsuse loojatele. Mati on prohvetlikult asunud okkalisele teele, tõestamaks seente ja taimede intelligentsust, nende omavahelist suhtlust ja internetti. Lauri muhedalt hullunud teadlane tundub kui paisutatud edasiarendus Eesti kirglikemast taimeteadlasest Urmas Laansoost – kes Laansood kunagi televiisoris kõnelemas on näinud, teab tema säravsilmset indu ja palavat armastust eriala vastu, mis JAIKi Matitki iseloomustavad. IT-fanaatikutele ühtemoodi paralleeli tõmbavalt võiks mõjuda ka Siim (Ott Kartau) ehk juhtiv teadlane teadvuse vallas, ent temaga seotud süžeekülg jätab hajusa ja lõdvemalt seotud mulje ega tõuse kahjuks niivõrd meeldejäävaks.

Kolmandat võimalikkust esindab e-resistentne skandinaavlane Vidar Ivo Reinoki kehastuses. Tegu on dissidendiga, JAIKi ülemvõimu vastu mässajaga, ent see mässumeelsus saab pikajuukselise Reinoki kehastuses hämmastavalt õhulise, isegi haldjaliku võtme. Temaga kooskäiv Lible-Imeliku (Kait Kall ja Tõnis Niinemets) paar seevastu rolliloomes ei üllata, lolli ja lollima kombel naljatledes ekspluateerib nende lähenemisviis eeskätt näitlejate "tuntud headust".

Hoogsalt areneva ulmelise tegevustiku taustal tiksub kogu filmi vältel metafoor Von Krahli minevikule, olevikule ja tulevikule. Viimsetel minutitel tõstetakse see kujund aga kuklast otse nina ette, endiselt ilma mustvalgeid vastuseid pakkumata. Von Krahli uus ajastu on tulekul, ent milliseks see kujuneb, ei või eales kindel olla – veelkord Tarmo Soomerele viidates, siis "tulevik on tavaliselt mitte lihtsalt selline, mida me ei oodanud, vaid ka palju keerukam, kui oleksime osanud arvata. "Jaik" on maamärk epohhide vahel, austusavaldus tehtule ja ettekuulutus tulevale.

*viide Horatiuse luuletusele "Exegi monumentum" (lad. k "Püstitasin ausamba")