Arvustus. Ulakas Peetrus, kes teeb, mida tahab ({{commentsTotal}})

"JAIK".

"Jaik" on kõige muu kõrval tsitaadirohke retrospektiiv nii Von Krahli teatri ajaloole kui ka kogu kultuuriloole, märgib Madis Kolk Sirbis.

Von Krahli teatri "Jaik", autor ja lavastaja Peeter Jalakas, stsenaristid Eero Epner, Peeter Jalakas, Juhan Raud, Taavi Eelmaa, Peeter Laurits, Laura Raud ja Tarmo Jüristo, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kristel Saan, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, ruumide arhitektuursete lahenduste autorid Mari Hunt, Aet Ader ja Anni Kotov (arhitektuuribüroo b210), grimmikunstnik Gristina Pahmann, videokunstnikud Emer Värk ja Aljona Movko-Mägi, valgusmeister Ott Tiigirand, eriefektide autor Sander Tuvikene, helirežissöör Jevgeni Berezovski, helikujundaja Hendrik Kaljujärv. Mängivad Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak jt. Esietendus 5. IX Von Krahli teatris.

Võiksin vist enda kui teadliku teatrivaataja ja -kriitiku kujunemisloo kohta öelda, et kasvasin teismelisena üles Von Krahli teatris. Alguses vaatasin alt üles Ruto Killakunna koturnidele, seejärel püüdsin hoida krahlikate postmodernistlikel tubastel tähendusnihetel näppu peal, umbes 15 aastat tagasi nõustusin Peeter Jalaka tundega, et postmodernism on lõppenud, ning sealt edasi mõistsin üha rohkem tema harmooniapüüdlusi, olgugi need kunstilises mõttes vähem atraktiivsed kui tema teatritegevuse algusaastate lärmakam avangard. Seega pole minult võimalik nõuda objektiivset vaadet ilma casting'uta tehtud filmile, kus näitlejad ei ole mitte parim võimalik trupp, vaid lihtsalt osalised kogu selles teekonnas, mida eelnevalt enda puhulgi kirjeldasin.

Seoses 2008. aastal ette võetud projektiga "Kas on elu pärast kapitalismi?" kirjeldas Jalakas postmodernismijärgse kunstniku vastutusmäära sõnadega: "Vaadates kas kosmoloogiat, füüsikat, kultuuri või keskkonda, on näha, et mingi muutus on siin vältimatu. Tundub lihtsalt, et postmodernism, kus Jumalaks oli indiviid oma paljude õiguste ja väheste kohustustega, hakkab hääbuma."1

Samuti on ta täheldanud vajadust suure ja inimesi ühte liitva narratiivi järele: "On väga raske ette kujutada, et see tuleks religioonist, ka filosoofiast ei paista mingit uut terviklikku teooriat tulevat. Aga ehk on see hoopis mingi uus ühine välisvaenlane – kas või globaalne soojenemine, kliimakatastroof, mis paneb meid veidi teistmoodi maa­ilmale vaatama? Paljud räägivad lausa uue valgustusajastu tulekust. Ehk muudab meid ühine mure?"2

Raivo E. Tamme uskmatu Toomas on skeptik, kes näeb küll läbi vandenõusid, kuid ei suuda uskuda.

Kristiina Praks

"Jaigi" eel sõnastas ta oma kunstniku­kreedo aga järgmiselt: "Minu arusaam kunstniku rollist, ütleme, et minu kreedo kunstnikuna on see, et kunst peab andma abi. Hea kunstiteos peab vaatajat ülendama, andma mingit sorti tuge, mõnel puhul ka mõistmist. Emotsionaalne laeng, mis kaunist asjast kaasa viid, see kogemus, mis sa imelisest teosest saad, rikastab ja teeb elu ilusamaks."3

Istusime Jalakaga aasta tagasi üsna lähestikku Theatrumi saalis, kus esietendus Lembit Petersoni lavastus katoliku preestri Pedro Calderón de la Barca autosakramentaalist "Suur maailma­teater". Juba vaheajal jagatud Jalaka vaimustust lavastuse suhtes kinnitas ka tema mõni päev hilisem Facebooki postitus: "Kogesin head teatrit – Theatrum ja "Suur maailmateater". Tänan ja soovitan."4

Kõik need eeltoodud näited võiksid justkui kummutada paradoksi, miks Von Krahli teater on endiselt sünonüüm eesti avangardteatrile, kus esiritta hästi ei julge istuda, sest mine tea, võtavad veel paljaks, istuvad sülle või pritsivad vett. Seda ajal, kus kas või hiljuti lõppenud SAALi biennaalil näitasid Hollandi SNDO kasvandikud, kuidas kunstis tabuteemasid ei eksisteeri ning ei ole ühtegi tähendust, mida ei oleks (tänase päeva seisuga) teatrilaval tühistatud.

Või on selleks siiski Jumal? Jalakas ei ole enam ammu avangardist, ta teater otsib sidusust ja turvalisust, kuid äkki on just see suurem katsumus kui pelgalt publiku eelootustega manipuleerimine. Seda enam, et ta ei ole kunagi eriti hoolinud oma avangardsuse esteetilisest kehtestumisest. Ta on teinud ühtmoodi ja teistmoodi, kutsunud erilaadseid külalislavastajaid, kes teevad samuti ühtmoodi ja teistmoodi, kuid – vaatamata oma osavale müügimehevõimekusele – ei ole ta Von Krahli teatri esteetikale justkui kaubamärki patenteerinud.

Huvitav on just see esmapilgul ootamatu vaimusugulus Theatrumi "Suure maailmateatriga". Peterson on peaaegu alates oma 1976. aastal esietendunud koolitööst "Godot'd oodates" jutlustanud alandlikkust, Jalakas ulakust, ometi on nende uuslavastused Jumala suhtes üsna sarnasel positsioonil. Ka Petersoni lavastus on üsna metateatraalselt viiteline, nüüdisaegse etenduskunsti vaimus. Või on Jalakas isegi alandlikum? Peterson kehastub "Suures maailmateatris" kõhklematult Autoriks, Jalakas, kes on "Jaigis" toonud lavale Jeesuse kaksteist apostlit, jätab aga enda tagasihoidlikult Peetruse rolli.

Aastal 2019 ajavad Theatrum ja Von Krahli teater sarnaselt maailmakõiksuse asja, näiliselt nagu avangardi ei sünni, kuid tegelikult on mõlema ambitsioon tänapäeva maailmas üsna rebel. Kui aga Peterson teab täpselt(?), mida ta jutlustab, siis Jalakas on säilitanud oma postmodernsest perioodist pärit ambivalentsuse. Ta on apostlite seas Peetrus, esimene paavst, ja see on üsna auahne roll, kuid ta jätab endale ka võimaluse Peetruse kombel Jumala poega vajaduse korral maha salata.

Jalakas lõi juba Von Krahli teatri algusaegadel fiktiivse autori Sigismund von Krahli, "Jaigis" andis ta talle lõpuks ka lihaliku kuju, aujärjel teda paraku irooniliselt madaldades. Peeter Lauritsa kehastatud Sigismund tuleb nimelt Google'i esindajana sõlmima ühinemislepingut Jaigiga, kuigi juba apostlite seas on otsustatud, et see diil ei ole kestlik. Liina Vahtriku kehastatud "esmakutsutud" apostel Andrea(s) ütleb sõnaselgelt, et kui Jumal kasutanuks maailma luues Google'it, ei oleks genesist toimunud. Kahepalgeline Peetrus kukutab Jumala, kuid laseb justkui karikatuuriks tema ihul ja verel siiski tuppa laiali paiskuda. Sellest ei kehtestu aga Püha Õhtusöömaaja traditsiooni ("võtke, sööge, see on minu ihu …"), vaid seda hakkavad uurima fiktiivsed rakendused Eva (Steffi Pähn) ja Andres (Ingmar Jõela), pannes kahtluse alla ka "uue Aadama" eksistentsi võimalikkuse.

Jalakas jätab lahtiseks võimaluse, et mõneti reetlik Peetrus on mestis hoopis neoludiididega. Ta on küll kalju (Juhan Jaigi eesti kirjanduses aktualiseeritud kaarnakivi), kõvaketas, millele ehitada kogudus (Mt 16:15), kuid Jeesuse on ta oma apostlite laudkonnast välja jätnud ja Sigismundi jumalatapp toimub elegantsel moel film-lavastuse avaminutitel.

Jalakas on end korduvalt nimetanud Eugenio Barba õpilaseks, olles käinud õppimas tema Odini teatris. "Jaigis" suunab masinapurustajaid, Imelikku (Tõnis Niinemets) ja Liblet (Kait Kall) aga Odini poeg Vidar (Ivo Reinok), kes liitub lõpuks "Jaigi" meeskonnaga. Peetrus on oma skepsisest üle saanud.

Seejuures on "Jaik" tsitaadirohke retrospektiiv nii Von Krahli teatri ajaloole kui ka kogu kultuuriloole. Riina Maidre raamatukoguhoidja toob sisse ehk liiga ambitsioonika tesaurusepotentsiaali, mida lavastus eriti edasi ei arenda. Raamatukoguhoidja karakter on kirjandusloos ülilaetud (Borges, "Roosi nimi" jne), aga võte, millega ta setitab kirjandus­pärandist välja kaks Oskar Lutsu kangelast, vääriks edasiarendamist. "Jaigist" ei selgu, kuidas aitaksid lugu üles ehitada "Kevade" konnotatsioonid.

Uurija Andres (Ingmar Jõela) paneb kahtluse alla "uue Aadama" eksistentsi võimalikkuse.

Kristiina Praks

Pole aga juhuslik, et Jalakas oli meediumiks valinud filmikeele. Tuues teatrilavale kino, hoidus ta elegantselt tulevikuennustustest. Ta küll lubas, et "Jaigis" räägitakse elust 25 aasta pärast, kuid kui teatri "siin ja praegu" formaadis saab veel esitada hingevärinal piiriolekut, mis mõningatel erandjuhtudel võiks kõlada prohvetlikult, siis filmilint lihtsalt rõhutab, kuidas kõik meie otsingud on vaid katse-eksituse meetodil käsikaudu kobamised ja alati minevikus loodud.

Meediumi kaudu juhatab Jalakas meid tajuvõtmeni. "Jaik" on sedalaadi teatraalne film, nagu näiteks Stanley Kubricki "Kellavärgiga apelsin" – linateos, mis takistab üksühest sisseelamist, sundides igal hetkel näitlemislaadi retoorikast tulenevale kriitilisele distantsile. Nõnda mängivad distantsilt ka kõik Von Krahli teatri näitlejad, samal ajal kui kaks äppi – Andres ja Eva – elavad oma topeltfiktsiooni täielikult ja psühholoogiliselt sisse. Filmikeele kontekstis on aga Imeliku ja Lible lähimateks sugulasteks ilmselt "Pulp Fictioni" hädavarestest killeripaar Jules Winnfield (Samuel L. Jackson) ja Vincent Vega (John Travolta), eriti arvestades WC tähtsust ja märgilisust "Jaigi" tegevuspaigana.

Lavastuse algus on viide kümne aasta tagusele "Unistuste vabariigile". Kui tollal kutsuti publikut vaatlema "elu pärast kapitalismi" laevareisi formaadis, siis rännaku "elu pärast Google'it" teeme justkui lennukis. Jalakas annab päris ausalt mõista, et kummagi navigeerimissüsteemid ei ole tuleviku seisukohalt läbinägelikud.

Ta toob võrdlemisi antiutoopiliselt esile, et utoopiate elluviimist takistab inimfaktor. Apostel, keda Jeesus eriliselt armastas, Johannes ("Jaigis" Liis Lindmaa kehastatud Johanna) sipleb armukadeduse küüsis, Raivo E. Tamme uskmatu Toomas on skeptik, kes näeb küll läbi vandenõusid, kuid ei suuda uskuda. Apostlite inimlikustamise kaudu näitab Jalakas apostlite võimete piire, tehes seejuures elegantse retrospektiivi Von Krahli teatri ajalukku.

Näeme "Paradiisi" lavakujundust, Mati (Erki Lauri kehastatud apostel Matteuse) "Libahundist" pärinevat karvamütsi ja palju muid arhetüüpe. Kujundeid võinuks olla rohkem või vähem, vahet pole, Jalakas teeb, mis tahab, on alati teinud, näitab teeotsa kätte, sealt edasi saab soovi korral ise fantaseerida. Aga ühe karakteri ta küll "unustas".

Von Krahli teatri retrospektiivi, kus arutletakse Jumala olemuse üle, pidanuks kindlasti kuuluma Guido Kanguri hundi monoloog, saateks Tom Waitsi "Jesus blood never failed me yet". Või jättis Jalakas selle teadlikult välja, et apostlite laudkonnas ambivalentne vakants säilitada? See (h)unt, see (libah)unt võiks ikkagi tulla, Kangur rääkis tookord nii võluvalt, kuidas tal on suured kõrvad ja kuidas ta teeb ou-ou-ou, vaat niimoodi teebki …

1 Eva Kübar, Krahli trupp võtab aastase pausi. – Postimees, 31. VII 2008.

2 Külli-Riina Tigasson, Kas egalitaarse kapitalismi poole? – Eesti Päevaleht, 27. II 2009.

3 Heili Sibrits, Kas Peeter Jalakas teeb uue teatri? – Postimees, 3. IX 2019.

4 Peeter Jalakas, Facebook, 25. IX 2018. – https://www.facebook.com/peeter.jalakas

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: