Sel aastal on maailma kuulsaima tänavakunstiku Banksy tööd juba kahel korral Pariisis varguse ohvriks langenud, viimati septembris. Tänavakunstnike tööd on muutunud väärtuslikuks nii rahaliselt kui ka turismiatraktsioonidena.

Ka Tallinn on avalikku kunsti täis. Kas või Telliskivi Loomelinnakus näeb praktiliselt kõike - grafitit, tänavakunsti ja ka suuremahulisi seinamaalinguid.

EKA vabade kunstide teaduskonna dekaani Kirke Kangro sõnul on Tallinna grafiti veidi agressiivne. Kui Tartus on tänavakunst justkui osa linnaruumist, siis Tallinnas on ta iseseisvam, kohati suvalisem, aga sealjuures ka anarhistlikum.

"Tallinn on veidi tõsisem ja turupõhisem, siin on omand kuidagi teistlaadne kui Tartus. Tartus on grafiti aktsepteeritum ja ta runnib ehk tema kestvus on kauem kui sellel grafitil mis Tallinnasse tuleb. Natuke on siin agressiivsem see Tallinna grafiti," selgitas Kangro.

Tallinna puhul ei märka tänavakunsti igapäevaselt nii palju ning tema väärtus on eelkõige reageerimiskiiruses, leiab EKA õppejõud Taavi Piibemann.

"Tänavakunsti väärtus kui kiire reageering valukohale, probleemile. Seda läbi galeriisüsteemi pole võimalik teha - ühel päeval tõstatub teema ja järgmisel hommikul on teos väljas," rääkis ta.

Sageli on need kiired reageerijad salapärased tegelased, kelle identiteet pakub vähemalt sama palju huvi kui nende loodud kunst. Justnagu ikooniline Banksy. Ka Tallinna tänavakunsti skeenel tõstavad pead uued vormid.

"Näiteks kuulsin hiljuti sõbralt, et tegutseb selline tänavakunstnik nagu Tilgutaja. Tilgutaja on selline tänavakunstnik, kes tilgutab imepeenikese värvirea ja sa kunagi ei tea, kas see oli tilgutaja või ehitaja või kogemata katki läinud purk kuskil," selgitas Kangro.

"Kas see on nüüd siis väärtuslik, kui me näeme lihtsalt sellist rida asfaldil? Kui me teame, et see on Tilgutaja, võib-olla me oskame tänavaruumi teisiti hinnata, kui me teame, et see on tema," lisas ta.

Tilgutaja töid ilmselt koju viia ja oksjonile panna ei õnnestu, mis peegeldabki Tallinna tänavakunsti uut ja mõnes mõttes ka vana, algset suunda - soovi olla kunstiturust sõltumatu.

"Kunst hakkab otsima neid kohti, kus ta on kättesaamatu ja kus ta on müümatu ja kus ta läheb sellisele vaatajale, kes ei pruugi omada raha, et endale kamina kõrvale seda väga popiks saanud kunsti osta," rääkis Kangro.

Nii polegi tänavakunst ammu enam ainult tänavatel, vaid ripub ka kodudes diivani kohal.

Hea näide sellest on Edward von Lõngus, kelle töid saab netist koju tellida. Lõngus ongi suur põhjus, miks Tartu tänavakunstist saab eraldi peatükina rääkida.

Kõige rohkem võib Tartu tänavakunstist kohata stencilit ehk šabloonitehnikat ning kunstnike lemmikteemad on kultuurilised ja poliitilised viited.

Kuigi Tartu ja Tallinna tänavakunstnike tasemevahe ei pruugi suur olla, siis on Tartu kasuks alati mänginud üldsuse tugi.

"Tallinnas on Helsingi eeskujul nulltolerants kehtestatud kõige vastu, mis on tänavale tehtud ilma loata. See tähendab seda, et kõik pildid kustutakse võimalikult kiiresti ära ja see toob meile olukorra, kus kunstnikud ei taha enda aega panna tänavakunsti. Tartus teisalt on kogukonna ja linnavalitsuse suhtumine toetavam ja kunstnikud tunnevad seda ja nad tahavad rohkem panna oma töödesse, et saada jälle seda positiivset tagasisidet," selgitas Tartu tänavakunstifestivali Stencibility peakorraldaja Sirla.

Tartus on žanrile andnud hoogu juurde ka juba kümme aastat toimunud tänavakunstifestival Stencibility, mis on tartlased teinud tuttavaks nii selle kunstiliigi kui ka viljelejatega.

Kui Euroopas on tänavakunsti varastamine aktuaalseks muutunud, siis Sirla hinnangul seda Tartus ilmselt ei juhtu.

"Ma väga ei usu, et see päriselt juhtub. Pigem rohkem levinud tänavakunsti vargus Tartus on see, kui värvitakse üle töö. Minu jaoks on see samamoodi vargus, et mingi töö, mis oli kõigile nähtav, kaetakse ära," rääkis ta.