Sel nädalal peab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sajandat sünnipäeva, mida tähistatakse ka uue saali avamisega laupäeval.

EMTA professor, muusikateadlane Toomas Siitan nentis, et kõigepealt on uus saal tudengite ja õppe jaoks. "Tõnu Kaljuste käis huvitava paralleeli välja, et EMTA maja on olnud nagu ujumiskool ilma basseinita. Nüüd siis laupäeval lastakse vesi ka sisse," sõnas Siitan. "Kui siiani on tudengid kõlata, madala laega ruumides harjutanud, siis see kvaliteedihüpe on küll pikk."

Teisalt on saal oluline ka Tallinna muusikaelule, sest Tallinnas puudus sellises suuruses sobiva akustikaga kontserdisaal, mistõttu ka näiteks Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester ei ole leidnud Tallinnas sobivat harjutuskohta.

Saatejuht Joonas Hellerma meenutas, et pärast seda, kui 1913. aastal ehitati Estonia konterdimaja, polegi Tallinna vahepeal ühtegi akustiliseks muusikaks mõeldud hoonet rajatud.

"Mulle tundub, et sellist suurt mõtlemist on täna puudu," lausus Siitan. "Tegelikult Tallinn vajaks midagi sellist veel, sest tegelikult ei ole meil ju ka sümfoonilise muusika ettekandmiseks väärikat saali. Ka selle puudusest on räägitud aastakümneid."

Seejuures ei soovita Siitan põdeda alaväärsuskompleksi. "Me võime mõelda, et Euroopa kunstmuusika on tuhat aastat vana ja meie oma 100-150, aga tegelikult meie muusikakultuur on kogu see aeg käinud Euroopaga ühte jalga," ütles Siitan.

"Juri Lotmanil on kena kujund sellest, kuidas perifeeria ja keskus suhtlevad ja ta juhib tähelepanu, et perifeeria on teatud aegadel palju aktiivsem, sest seal on vähem kaanoneid ja reglementeeritust," märkis Siitan, tuues näiteks, et nõukogude ajal oli Tallinnas ja Riias, küll osalt põranda all, teha selliseid moodsa muusika kontserte, millest Moskvas või tollases Leningradis võis vaid unistada. Siinsesse ja ka laiemasse muusikaellu on jätnud jälje näiteks see, et Tallinnas võis kuulda tollase NSV Liidu tõelisi avangardiste, sealhulgas Arvo Pärti.

Pärdi muusikast rääkides tõi Siitan Välja, et see manipuleerib ajaga. "See, mida inimene tajub, on just aegluse ja täiesti teistsuguse aegruumi teke. See vaimsus ja energia vallutas inimesed," meenutas Toomas Siitan legendaarset 1977. aasta kontserti Tallinna Polütehnikumis, mil esimest korda kanti ette "Tabula Rasa".

Arvo Pärdi muusika polnud juba siis kaugel tänasest kosmoloogilisest arusaamast maailma tekke kohta. "See on seotud heliga, ja kui me mõtleme, mis heli on, siis see on võnkumine. Ja kui siin universumis paisub ja tõmbub kokku, ta võngub. Muusika tegeleb kõige algsemaga," rõhutas Siitan. "Pärt just nende kõige algsemate elementidega opereerib."

Ning kuna me oleme sellest elementaarsusest kaugele kulgenud, siis on meis igatsus harmoonia, vaikuse ja aegluse poole, et olla osa suuremast vaimsest tervikust.

Töös oleva Eesti muusika ajaloo kuraator Toomas Siitan ütles, et Eesti muusika ei alga laulupidudest, vaid muusika algusest Eestimaal. "Eelmine Eesti muusikaajalugu käsitles Euroopast tulnud muusikat kui vaenulikku ja võõrast. Meie püüame anda laiemat pilti, mis algaks kristliku misjoni tulekust," ütles Siitan.

Mis puudutab aga regilaulu, siis küsis Siitan, aga kuhu see sinna muusikaloosse panna? Sest esimene allikas regilaulu kohta pärineb 19. sajandist. "Tegelikult ei ole meil kunagi tegemist ühe looga, vaid neid on paralleelset mitu. Meie loo aluseks on kirjalikkus," ütles Siitan. "Aga me ei hakka alavääristama ka suulist kultuuri." Seda enam, et eestlaste rahvuslik identiteet on paljuski muusika kujundatud, lisas ta.

"See on üks muusika põhipostulaate, mis pärineb 17. sajandist, et muusika võib inimesega teha kõike, ärritada, rõõmustada, ta sisendab inimesele midagi," lausus Siitan.

Kultuurisoovitus: "Tohutult kuulatakse tänapäeval muusikat mingite tehniliste vahendite kaudu. Ma soovitan inimestel otsida kogemusi elava, loomuliku akustikaga muusikaga, et kuulda, kuidas muusik suhtleb oma pilliga ja selle kaudu ruumiga." Eriti soovitas Siitan kuulata muusikat, mille kohta inimene arvab, et ta ei saa aru.