Jevgeni Vodolazkin
"Aviaator"
Tõlkija Liivia Anton
Postimees Kirjastus 2019

Haiglavoodis ärkab minevikuta mees, kellel pole aimu oma nimestki. Tasapisi elustuvad mälestused noorusaastatest, Venemaa turbulentsest revolutsioonist, esimesest armastusest, viimasest elukübemest Solovetsi saarel asuvas vangilaagris.

Ometi on oktoobripöördest möödas  82 aastat ning minevikku meenutav Platonov endiselt parimas õitseeas mees.

"Aviaator" seob suurepäraselt tervikuks Venemaa ühe olulisima perioodi läinud sajandil selle võlus ja valus tänapäeva märksa pealiskaudsema visiooniga, sõlmides selle kokku ulmelise narratiiviga.

Vodolazkin annab lugejatele elava kujutluspildi saja aasta tagusest Venemaast koos värviküllase interjööriga. Peategelase mälestustel hõljudes võib kogeda nii sulgkerget esimest armastust, mis on nii puhas, et puudutab sõna otseses mõttes vaid riivamisi kui ka surma trotsivat (või isegi ootavat?) elu vangilaagris, mis ületab kaugelt ebainimlikkuse piirid. Kesklassi Peterburi perekonnaelu lapse silmade läbi on samuti nüansirohke, keskendudes pigem helidele ja lõhnadele kui ajastufaktidele. Seda kontrastsemalt toob autor esile pildi tänapäevast, mil puutumatust armastatust saab roojane tundmatu. Miks on vahe tänapäeva ja mälestuste vahel nii terav, see jääbki veidi hämaraks, kuid samas on niisama terav ka Platonovi elamatu elu valu.

Aga ikkagi: mõtlesin, et vaat keeran pead ja taga on tema… Argusest ei keeranud. Annetanud kerjusele, palusin tal Anastassia ja Innokenti eest palvetada.
"Tervise või hingerahu eest?" küsis ta.
Hakkas vihma tibutama.
"Ei tea… Mõlemal juhul on kuidagi selgusetu."
Kahju ikkagi, et ma ümber ei pööranud. Oli selline hetk, et kõike võis juhtuda.

Peamine pidepunkt "Aviaatoris" on inimloomus – selle nõrkused ja hämmastav vastupanuvõime. Külmad ja ratsionaalsed seigad põimitud tugevalt emotsionaalsete sidemetega. Nõukogude terror suutis vaid hägustada, mitte kustutada oma ohvrite tundeküllust. Võib ju olla, et elus saame täpselt seda, mida me vajame. Platonov on näiteks läbivalt seisukohal, et võimalik autoritaarsus on vähem kuri kui anarhia. Maa elanikkond on kui süvaveekalad, kes saavad elada vaid rõhu all ning rahvas leiab alati täpselt sellise juhi, keda neil sel hetkel vaja on. Isegi, kui nad ise seda ei tea. Sõnnik meie organismis saab ülekoormuse ja ootab vaid ühiskondlikke tingimusi välja purskamiseks.

Veidi klišeelikult alanud romaani saadab tegelikult läbivalt filosoofilise ja eetilise puudutuse küsimus, viies meid ajahüpete ja kustumatu armastuse kõrval noore mehe vihaste mõtete ja tegudeni. Kui kaugel seisavad teineteisest poliitiline ja isiklik tragöödia, riigi ja ühe isiku ajalugu?

Vodolazkinil on hämmastav võime äärmise rahulikkuse ja vaoshoitusega jutustada lugu, mis võiks väänduma panna iga meele meie kehas. Ühesuguse delikaatsusega kirjeldab ta kontrrevolutsionääride ja mõrvarite peal ellu viidud piinamistehnikaid ja noore mehe õhkavaid mälestusi oma emast, vanaemast ning praekartuli ja isa sigareti lõhnast.

Paradiis – see on aja puudumine. Kui aeg peatub, ei tule rohkem mingeid sündmusi. Jäävad mittesündmused. Männid, näe, jäävad, alt pruunid, muhklikud, ülevalt siledad ja vaigused. Tikker ka ei kao aiast. Värava kriiksumine, lapse tisane nutt naabersuvilas, esimese vihmapiisa koputus verandakatusel – kõik see, mida ei muuda valitsuste vahetumine ja impeeriumide langemine. See, mis eksisteerib ajaloo kohal – ajaväliselt, vabastavalt.

Laatsaruse kombel ärganud Innokenti Platonovi mõtteid tasub lugeda nii ajaloohuvilistel kui, miks mitte, ka armastusromaanide austajatel. Žanri määratlematus on vahel parim võimalikest.