Mart Kivastik: mõtlesin, et kõik põrutavad romaane teha ja proovin ka
Saates "OP" on neljapäeval külas äsja romaani "Taevatrepp" välja andnud kirjanik ja filmilavastaja Mart Kivastik, kes muidu rohkem lühivormide-mees, kuid kes jälgis, kuidas teised kirjanikud järjest romaane kirjutavad ning otsustas seepeale ka ise proovida.
"Ma ei mõelnud, et ma viitsin sellise pika asjaga tegelema hakata. Aga siis ma vaatasin, et kõik põrutavad siin romaane – Afanasjevil tuleb, Vadil tuleb, Kivirähk paneb iga aasta kaks tükki. Ma mõtlesin, et ma peaksin proovima vähemalt," tunnistas Kivastik.
Tegelikult on ta kirjutanud natuke pikemaid asju varemgi. "Aga häda on see, et sul peab olema aega ja siis peab vahepeal süüa olema ka midagi. Praegu oli enam-vähem aega, ja ma tahtsin filmi teha mingi selline aeg, kus ma ei saanud raha ja siis kirjutasin muudkui."
Kivastik ütles, et ta on selles mõttes rahul, et ta sai ära proovida, milline on nn päris romaani kirjutamise tunne. "Nii ja naa. Igavene suur töö. See on tegelikult suur töö. Väga sarnane filmiga. Ei ole mõtet mõelda, et ma teen valmis. Teed ühe lehekülje, teed teise ja siis ehk kunagi tuleb midagi välja. Aga see on pidev tegemine."
Kirjanik ja õppejõud Jaanus Vaiksoo märkis, et "Taevatrepi" näol on tegemist vana hea tuttava Kivastikuga. "Mul on tunne, et see romaan on valminud märksa pikemalt kui kolm aastat. See on see mäng ajaga, mis Kivastiku teostes on kogu aeg olemas. See aeg on maru tähtis. Nagu seal romaani lõpus öeldakse – aeg mitte ei lenda, vaid aeg vuhiseb."
Vaiksoo sõnas ka, et "Taevatrepp" viib otse oma lapsepõlve nagu sõidakski käed lahti rattaga. "Ma tegin ka seda, et kui ma seda lugema hakkasin, siis kuna seal on moto Zeppelin, siis ma alustuseks panin Led Zeppelini peale. Alguses kuulasin taevatrepi-lugu ["Stairway to Heaven"] ja siis panin juba Deep Purple'i peale, mis ajab kõigil meie põlvkonna poistel ihukarvad püsti."
Kivastiku geniaalsus peitub lihtsuses, leiab Vaiksoo, sest ta oskab elu suurtest kategooriatest rääkida äärmiselt lihtsalt. "Natukene nagu seda teeb Sauter. Ta ei häbene suurtest filosoofilistest küsimustest keeruliselt rääkida. Ei keeruta."
Vaiksoo märkis, et Kivastikku on pagana lõbus lugeda. "Seal on äratundmist, seal on nalja ja head meeste huumorit. Aga selle raamatu võlu Kivastiku loomingus on tragikoomika – lõbus on lugeda, aga tegelikult on maru kurb. Lõpuks hakkad ikka nutma. Selles mõttes on Kivastik Eesti Tšehhov."
Toimetaja: Merit Maarits
