Kui ma kuumaõhupalli eksponaadi korvis omale VR-prillid pähe panen, siis on see päris esimest korda elus. Ma olen selle hetkeni teadlikult vältinud võimalusi virtuaalreaalsust proovida, sest ma olen seda lihtsalt nii hullupööra kartnud. Aga nüüd pole mul mingisugust võimalust eemale puigelda, sest PROTO eksponaatide peale on tehases kokku umbes poolsada paari VR-prille ehk ilma neid pähe panemata on keeruline saada keskusest üldse mingisugust päris ülevaadet.

Kuivõrd ettevalmistustööd alles käivad, siis on pooled prillidest veel kasutamiseks seadistamata ja mulle avaneb esiti vaade kolmemõõtmelisele ruudustikule, justkui mind oleks binaarkoodiks teisendatud kuhugi digimaailma. Puldi nuppude juhusliku klõpsimisega saab enam-vähem selgeks, kuidas see süsteem tuleks seadistada ja ühes sellega taandub ka esialgne paanika, sest kogu tähelepanu võtab nüüd juba väike sisemine ägenemine, et kuidas see kaadervärk ikkagi töötama peab.

Õige pilt tuleb ette juhuslikult ja hirmutab mind kohe väga ära – ma hõljun küll idüllsinise taeva taustal, aga keset ääretut merd ja tundmatute mägede vahel. Julgen vaevu ringi vaadata. Kisun kiirelt prillid peast ära ja hakkan omaette rahustava mantrana kordama "oiblä, oiblä, oiblä" ja vajun kerge traagilisusega kuumaõhupalli korvi nurka ära, aga panen prillid seejärel vapralt tagasi pähe, et need seejärel uuesti kiirelt peast rebida. Sama kordub umbes viis korda järjest.

Pärast seda saan ka aru, et tuleb õnne proovida mõne järgmise eksponaadiga, kus saaks ehk jalad maas hoida. Õuduseks on kuumaõhupallide kõrval midagi veel jubedamat – õhujalgratas. Olgu öeldud, et teatud eksponaatide juures on võimalik juuresolevatelt ekraanidelt näha, millega sul VR-prillid pähe pannes silmitsi seista tuleb. Sellelt ekraanilt näeb, kuidas sul tuleb beebisinise taeva taustal hakata mööda puiklema õhulaevadest ja hoiduda kokkupõrkest kirikutornidega.

Korra isegi piilun ka prillidest sisse, aga õlgu judistades panen need kohe oma alusele tagasi. Samal hetkel hüppab ligi üks keskuse meestöötajatest, kes on valmis mind kohe seadeldisega abistama ja justkui ei kuulegi, et ma just ütlesin talle, et ma tegelikult ei taha. Ma tegelikult tõesti ei taha. "Ei, ei, ei," ütlen ja jooksen mehe poolelt sõnalt kiiresti minema.

Eemalt kostub karjatus "Aktuaalse kaamera" toimetaja Janet Õunapuu suust, kes on roninud kohvreid täis laaditud isesõitvale vankrile, mille iste raputab teda kontrollimatult paremale-vasakule. Kõik fotograafid välgutavad elu eest kaameraid. Vanker on üks väheseid, kus saab jalad enam-vähem maa peal hoida, kuigi justkui hõljuva sõidukiga mööda 19. sajandi – ilmselt Noblessneri enda – tööstusalasid liuglemine, samal ajal, kui on oht, et mõni laadung kraana konksu otsas sulle peale kukutatakse, on vaevu mugavam kui jalgrattal mööda taevakaart sõtkuda.

See on ainus VR-ekspositsioon, mida julgen pikemalt proovida, kuigi mäng saab igal katsel vähem kui kümne sekundiga läbi, sest mul õnnestub kaid mööda maa poole sõites maasolevale kraamile kogu aeg otsa sõita. Ise proovides saab selgeks, et juhtimine käibki siin paremale ja vasakule kallutades. Oma kõige kaugema sõiduga jõuan peaaegu et esimese tee juurde, aga satun siis manööverdamisel lootusetult hätta ja sõidan apokalüpsise saabumist ennustavas piinavas aegluses otsa sinna pargitud autole. Selleks, et teada saada, kas miski seepeale ka õhku lendab, olen paraku liiga arg. Otsustaval hetkel kisun prillid taas peast ja vajun taas jõuetult oma vasakule küljele ja niutsatan.

Tegelikult niutsun kogu ülejäänud külastuse, sest kui tundub, et iga järgmist VR-kogemust pole võimalik oma hoomamatus detailsuses enam klaustrofoobsemaks muuta, siis tegelikult muidugi on. Nii kisungi kohe prillid taas peast ja trambin jubedustunde maharaputamiseks jalgu aururongi vagunis, sest olen sattunud kuhugi "Red Dead Redemptioni" sarnasesse maailma, kus mul tuleb esimese asjana haarata relv ja hakata nendega veel tundmatuid ohte kahjutuks tegema. Paraku pole minus piisavalt kauboid, et relvagi kätte võtta.

Selleks, et allveelaevas olemise peale nihelus tekiks, ei pea olema näinud 1981. aasta filmi "Das Boot" saksa allveelaevast II maailmasõja ajal. Küll aga tuleb see tugevalt abiks, sest ei saa minust ka meresügavuste uurimislaeva kaitsjat. Esimese pilgu peale veealusele maailmale kisun prillid jälle peast – käitumine, mis endalegi juba närvidele käib – ja jooksen igaks juhuks ka allveelaevast välja, ohutusse kaugusesse. Mul tuleb leppida ainult kolleegi Janet Õunapuu kirjeldustega toimunust, kuidas nad seal elukaid ja vaenlaste veesõidukeid rajalt maha võtsid. Õhh!

Tutvustusüritusele tulnud pressinimeste hulgas ei näigi tõesti olevat kedagi teist, kes väga heituks kõiki pakutavaid elamusi proovimast – ka vastsuletud Tallinna Televisiooni reporter Üllar Luupi võib näha julgelt väntamas nii õhujalgratast, juhtimas isesõitvat vankrit kui ka vabalennumasinat, mille peal mina julgesin teha ainult kuiva trenni ilma visuaalita. Kotkana Alpide kohal lendamisele eelistan praegu niisama ebamugavas asendis tiibadega aparaadil kõlkuda.

Kuivõrd keskus avatakse ametlikult alles laupäeval, pole suur osa väljapanekutest veel kasutusvalmis ja palju jääb proovimata. Sealhulgas ka nn protoroller, millega on võimalik üle avastustehase enam kui 130 meetri jagu liuelda. Kokku on keskuses ligi 30 virtuaalreaalsuse ja nn käed-külge eksponaati, mille abil avastada maailma muutnud leiutisi, tutvudes nende ajalooga ja erinevate füüsikaliste nähtustega.

Minust tõenäoliselt selle külastuse järel virtuaalreaalsuse austajat ei saa ja jään teaduskeskuste mõttes endiselt eelistama traditsioonilist giidituuri tarkade rääkivate peadega. Aga tuleb tunnistada, et hollandlastel on VR-elamuste loomisel õnnestunud luua tõepoolest terviklikuna aistitav lahendus, mis petab aju suurema vaevata põhjalikult ära ning näitab, kui habras on tegelikult see konstruktsioon, mida kutsume tõelisuseks.

PROTO avastuskeskus on huvilistele avatud alates laupäevast, 19. oktoobrist. Laupäeval on keskus avatud kuni südaööni.