Arvustus. Esimesed vasikad ja mädanevad valed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Gorge Mastromase rituaalne tapmine" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus

"Gorge Mastromase rituaalne tapmine"

Autor: Dennis Kelly

Lavastaja: Priit Pius

Kunstnik: Kristjan Suits

Tõlkija: Anu Lamp

Helilooja: Andres Kõpper

Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo (Ugala)

Näitlejad: Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas

"Gorge Mastromase rituaalne tapmine" tähistab Tallinna Linnateatris trobikonda esimesi: esimest korda näeb teater Priit Piusi lavastajarollis, esimest korda tegutsevad Laia tänava maja katuse all muusikaline kujundaja Andres Kõpper ja valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Risk on järelikult võetud, sest esimene vasikas pidavat ju ikka aia taha minema. Olgu põhjuseks siis linnateatri toetav aura või Dennis Kelly kütkestav näidend, ent vanarahvas peab siin oma tarkustega alla vanduma – kedagi aia taha saata pole sel korral põhjust.

Teatriuurija Luule Epnerit tsiteerides on liiklus trajektooril "näitlejast lavastajaks" Eesti teatris viimastel aastatel elavnenud[1]. Mõni vahetab ajutiselt ametit tänu rühmatöö ja kaasautorluse kogemusele, teine lähtub puhtast uudishimust, kolmas tõukub tekstist, kuid tulemused saavad enamjaolt edukad. Kuivõrd noorte lavastajate, sealhulgas ametivahetajate, ettekujutus heast teatrist lähtub aga sageli eelkäijate kehtestatud kaanonist, saavad nende tööd varasema traditsiooniga võrdlemisi sarnased[2]. Risk võetaksegi otsusega lavastajarolli astuda, kuid mitte niivõrd valikuga, mida ja kuidas siis lavastada.

Nõnda on Piusi lavastuski olemuselt tallinna-linnateatrilik – ühtaegu tähistab see epiteet tugevat kvaliteedimärki, kuid jätab uudse isikupära pigem tagaplaanile. Rohkem kumab teosest läbi näitekirjanik Dennis Kelly isikupära, kelle tekst on sügavalt kaasaegne, täis ajalikke ja ajatuid probleemipüstitusi. See on lugu võimust ja valest, nahaalsusest ja nartsissismist ehk teemadest, mis võiksid kõik tänapäeva inimesel tundlad võnkuma panna. Teisalt kõlab lavalt leitmotiivina küsimus headuse ja arguse üle: kas võib juhtuda, et need kaks on sootuks samad asjad?

Märt Piusi kehastatud nimitegelane Gorge Mastromas esindab kiskjat keset karja, kes võtab, mida iganes ta tahab. Tarvis pole muud kui raudset tahet ja võimet valetada südamepõhjani ning kogu maailm maandub ühtäkki tema peopesal. Gorge Mastromas elab valskusest läbiimbunud elu, tema jultumus lausa õõvastab, aga sellegipoolest saadab meest edu. Korraga leiab ta end maailma rikkaimate ja võimukaimate hulgast, kuuludes paarikümnepealisesse ringi, kellele kuulub pool maailma varandusest ja kes võiksid oma taskust vaevata mõne riigieelarve katta.

Vaadates Märt Piusi Gorge'i lavastuse esimeses vaatuses, tundub äsjakirjeldatud areng peaaegu uskumatu. Esialgu mõjub ta kui kõrvaltegelane enda loos või pelk jutustaja, kellele on osaks saanud üks detailne biograafia ilmekalt esitada.

Lühemast lavaajast hoolimata haarab vaatuse ohjad enda kätte hoopis Evelin Võigemast ärinaise A rollis. Tema kärtspunaste huulte ja haldjavalgete juuste taga peitub hämmastavalt terav ning muljetavaldavalt karismaatiline karakter. A on külmavereline, kartmatu ja resoluutne – näib, justkui võiks ta kõigest kulmu kortsutamisega kas või mägesid liigutada. Nii pole ime, et Allan Noormetsa M-is, kes A-ga ühise koosolekulaua taha tehingut sõlmima pannakse, heiastub ärev hirm. Mees on kriisis, taandudes oma olekus väikese poisi tasemele, kes A kiskjaliku taktika peale varsti enam korralikke sõnugi suust ei saa.

Teises vaatuses astub Märt Pius lavale kui uues rollis: Gorge Mastromas oleks nagu ümber sündinud. Võigemasti teravus on sugenenud ka Piusi mängu, sest Gorge kujuneb nüüd silmnähtavalt ärksamaks, tempokamaks, agressiivsemaks. Kõpperi tumedalt mürisev, aegamisi sügavusest pinnale kerkiv muusikalõik ainult võimendab selle olukorra kurjakuulutavust. Peategelase hing mädaneb sees, vajub järjest sügavamale valede rägastikku ja mingit patukahetsust talt loota ei ole. Vastupidi, Gorge keerab ainult vinti juurde.

Kummalisel kombel suudab Märt Piusi roll aga ajuti empaatiat ellu äratada ning publiku psühholoogiaga manipuleerida. Näiteks kõhetu ja kohmetu venna Geli (Tõnn Lamp) kõrval paistab ta teisest märksa usaldusväärsem, toonitades nii pealiskaudseid järeldusi, mida välise põhjal inimese sisemuse kohta teeme. Isegi, kui kõik eelnev Gorge'i kahjuks räägib, panevad tema pealtnäha siiras maneer ja vajalikul momendil välja võlutud veeläige silmanurgas mindki korraks leebuma. Eriti võrreldes peagi järgnenud vihapurskega, millele liigse forsseerituse maik külge jäi, mängib Pius teeseldud ohvrirolli aga välja filigraanse täpsusega. Sel hetkel ma tõesti tahtsin südamest uskuda, et Gorge räägib kordki tõtt.

"Gorge Mastromase rituaalne tapmine" ei ole lavastus, mille tegelastega saaks vaataja end hõlpsalt samastada – ta näitab suuresti äärmuslikke karaktereid. Veel enam, ta näitab neid maailmas, mis valdavale enamusele alati suletuks jääb, maailmas, kuhu kuuluvad kõigest üksikud. Siiski ta kõnetab, haarab ja kütkestab. Ehkki lavastus nõnda Tallinna Linnateatri kaanonist kõrvale ei kaldu, märgib ta kindlasti uut verstaposti Priit Piusi loomingulisel teel –  teatrimaastiku rikastumise mõistes pole see sugugi vähem tähtis.



[1] Epner, Luule 2016. Pildi kokkupanek. Nüüdisteatri kaks aastakümmet. – Vaateid Eesti nüüdisteatrile. Studia litteraria Estonica 17. Toim. ja koost. Luule Epner, Riina Oruaas, Madli Pesti, 24-52. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[2] Väga tabavalt sõnastas selle nähtuse hiljutisel Draama festivalil teatriteadlane Anneli Saro. Pikemalt saab sel teemal lugeda artiklist: Sibrits, Heili 2019. Tasapaks ja prügine teatripilt. Postimees 17.10. https://leht.postimees.ee/6780553/tasapaks-ja-prugine-teatripilt.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: