Beau Willimon: põhiliselt huvitavad mind suured unistajad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Beau Willimon
Beau Willimon Autor/allikas: Scanpix/Reuters

Beau Willimon ütles Sirbile antud intervjuus, et põhiliselt huvitavad teda suured unistajad, kes tahavad korda saata suuri tegusid ja see tundub olevat tema tööd läbiv motiiv.

Ameerika stsenarist ja näitekirjanik Beau Willimon ei ole ilmselt jõude istumisega harjunud. Noore mehena on ta juba teist ametiaega Ameerika stsenaristide gildi esimees, aga seekord tuleb meil juttu tema muljetavaldavast stsenaristitööst teatris, filmis, televisioonis. Willimoni tuntakse ilmselt kõige rohkem hinnatud poliitsarja "Kaardimaja"1 juhi ehk showrunner'ina ja ta on eelmisel aastal teinud televisioonile ka väga kvaliteetse kosmoselennusarja "Esimene",2 saanud filmi alal Oscari nominatsiooni suurepärase eksistentsiaalse poliitdraama "Märtsi iidid" käsikirja eest3 ja kirjutanud teatrile 12 näidendit, sealhulgas "Pariisitari", kus jätkab sama joont, aga pakub märksa kibekoomilisema kirjelduse Ameerika poliitika võimukoridoridest. "Pariisitari" mängib praegu ka VAT-teater, kus peaosalise Chloena astub üles Katariina Tamm.

Kas kavatsed täna minna Kumusse "Pariisitari" etendust vaatama?

Jaa. See on eesti keeles, aga ma tean tükki nii hästi, et saan aru küll, mis toimub. Kui ma kolm kuud Eestis töötasin, püüdsin pisut keelt õppida, aga see on väga keeruline keel.

Milline su Eesti-kogemus toona oli?

Sattusin siia programmi "Eesti Fellowship" raames, mis tõi igal aastal neli-viis Columbia ülikooli lõpetanut tööle Eesti valitsuse heaks, mina nende hulgas aastal 1999. Töötasin siseministeeriumis ja keskendusin immigratsiooni- ja asüüliseadusele, lugedes läbi tuhandeid lehekülgi dokumente ja kirjutades neist selliseid kokkuvõtteid, mida keegi ka pärast lugeda suudaks. Seda kõike oli Eesti Euroopa Liitu astumiseks vaja. Tundub, et mu raske töö tasus end ära, sest Eesti võetigi vastu. (Naerab.)

See on erakordne, et mulle anti nii suur vastutus, kuigi ma ei teadnud midagi ei immigratsioonist, asüülist ega seadusandlusest. Eks see oli ajastu vaim, 1990ndate lõpus juhtisid valitsemist noored. Ma olin 21aastane ja valitsusliikmed tundusid toona mulle vanemad, aga tagantjärele tean, et ka nemad olid enamasti 20ndates ja 30ndates eluaastates.

Kas poliitkampaaniad olid siis su karjääri loogiline järg?

Olin 1998. aastal olnud vaid Chuck Shumeri senatikampaania osaline. Pärast Eestis käiku lisandus neid veel (sealhulgas Hillary Clintoni 2000. aasta senatikampaania – toim).

"Pariisitar" lähtub poliitkogemustest ja kirjeldab neid korraga nii intelligentsel kui ka jämekoomilisel moel.

Tahtsingi teha näidendi, mis oleks lihtsasti ligipääsetav. Et probleeme ei võetaks liiga tõsiselt, aga ometi öeldakse tõsiseid asju – kui vaataja lubab endale nende märkamist. Selle inspiratsiooniks oli prantsuse näitekirjaniku Henry Becque'i XIX sajandil kirjutatud näidend "La Parisienne". Too oli 1880ndatel küllaltki revolutsiooniline, sest võttis tolle aja komejandi motiivi – ménage à trois – ja keeras selle pea peale. Kui tavaliselt elatakse neis lugudes kaasa armukestele, siis "Pariisitaris" kuulub sümpaatia abielupaarile. Populaarsuse tagamiseks kasutas ta üheaegselt muudatusega ka tuttavlikke troope. Becque on nüüdseks unustatud, aga ta oli omal ajal väga tunnustatud ja Ibsen, Tšehhov, Strindberg olid tema loominguga vägagi tuttavad. Tema loomingus ongi näha liikumist kõrgstiilis XIX sajandi dramaturgiast naturalismi poole, mille väljaarendajatena on just need nimed teatrilukku läinud. Becque oli ülemineku algataja.

Minu näidend on loomulikult selle loo tänapäevane variant.

Kas tegelased on iseloomulikud Ameerika nüüdispoliitikale? Näiteks oportunistlik Janet?

Seda võib öelda küll. Aluseks on äratuntavad arhetüübid, aga siis peab püüdma neid unikaalsuse nimel väänata ja muuta. Janet (Merle Palmiste) on konservatiivne karjääripoliitik, kes on lähedastes sidemetes presidendi lähikonnaga ja teab, kuidas seda mängu mängida. Üritades lahti saada insaideritest tegutseb ta nagu Trumpi administratsioon, kes tuli võimule nn sookuivendamise meetodiga. Tegelikult on nüüd neid oma mehi rohkem kui varasematel valitsusaegadel. Nii et see moto oli mitmes mõttes üks vastuoluline vale. Janetki üritab vee peale jääda, kasutada oma mõjuvõimu ja anda raha õigetele inimestele. See käitumine on sama vana kui inimkond. Praeguses kultuuris on kindlasti sarnaseid jooni XIX sajandi lõpu Pariisiga, kus kõik tugines sidemetele, ja aeg oli küps selle maailma võrdlemiseks tänapäeva Washingtoniga. Trumpi administratsioonis on eriti tähtis, kes on soosingus ja kes ei ole. Paljud onupojapoliitikat ja teenetega kaubitsemist seni ära hoida aidanud seaduslikud hoovad on kadunud. See on keskkond, kus on Chloe abikaasal (Tanel Saar) autsaiderina on üldse võimalik hellitada kohtunikuameti lootust, mida tal muidu kuidagi olla ei saaks. Loo keskmes olev Chloe on mulle põnev oma täieliku ambitsioonipuudusega, samal ajal kui kõigil teda ümbritsevatel on see olemas. Talle tundub ambitsioonikus ligitõmbav, aga ta ei taha seda mängu mängida, välja arvatud juhul, kui soovib edu oma abikaasale. Auahnuse teema on mind alati huvitanud.

Chloe on demokraat, kes on sattunud teenima vabariiklaste huve. Kas siin on ka kriitikanoot?

Kindlasti. Chloe ja tema abikaasa meenutavad alguses palgasõdureid – oportuniste, kellel pole erilisi veendumusi ega ideoloogiat. Kui, siis veidi: Chloe väljendab oma vastumeelsust, et abikaasa tahab Trumpi alluvuses töötada. Aga me näeme ka süümekriisi, kui Chloe mõistab, et esimest korda on tal endal midagi pakkuda. Ta saab midagi muuta. Tema lennukaar võib tunduda madalavõitu – apoliitilisest seltskonnaliblikast saab veendumustega poliittegelane –, ometi oleme seda Trumpi ajal 3,5 aasta jooksul palju näinud. Inimesed, kes pole kunagi poliitikast hoolinud, tunnevad vajadust tegutseda. Ma näitan privilegeeritud tegelast, kes seni pole pidanud oma pead sellega eriti vaevama. Samuti jälgin, et natuke nalja saaks ka.

Teie loomingut läbib poliitilise auahnuse teema. Sellest räägivad nii "Kaardimaja", "Märtsi iidid" kui ka "Pariisitar". Neis teostes on tublisti künismi. Kas olete selle kaasa saanud poliitkampaaniate ajast?

Kirjutasin "Pariisitari" ühele New Yorgi väikesele teatrile nimega The Flea Theater ja arvasin, et 60 kohaga saalis mängitakse seda mõni nädal. Nemad mulle seda näidendit ümbertegemiseks olid pakkunudki ja mind paelus mõte kirjutada vahelduseks komöödiažanris, teha midagi meelelahutuslikumat ja vähem dramaatilist. Kui "Kaardimaja" on suuremas osas jutustatud Frank Underwoodi vaatepunktist, kuigi see aja jooksul kattus Claire'i rakursiga, siis siin on protagonistiks läbivalt naisterahvas. Ka see tundus huvitav ja võimaldas mul jätkata mängu samas maailmas, aga teiste reeglite järgi. Kirjutasin selle põhiliselt meelelahutuslikuna tükk aega enne Trumpi presidendiks valimist ning presidendist räägiti pigem abstraktselt, kuna ta ei olnud esil. Siis tuli Trump ja oli selge, et näidend mõjuks anakronistlikuna, kui praegusel ajahetkel kirjutaksime Washingtonist ilma Trumpi mainimata. Raske oleks olnud mõjuda usutavana. Otsustasime hoopis otse rünnata. Broadway laval ei saa kuigi tihti vastata hetkesündmustele.

Paljud arvavad, et suhtun poliitikasse küüniliselt. Võib-olla seetõttu, et mu tegelased on süngevõitu. Käituvad kohati halastamatult, isegi julmalt. Ma ei arva, et kõik poliitikud on sellised. Minu meelest alustab enamik poliitikuid oma karjääri sooviga teenida rahvast ja teha head. Võimu suurenedes osa korrumpeerub, osa mitte. Oma tegelaskujusid loon ma mitte künismi, vaid optimismiga. Ka nemad on optimistid – inimesed, kes püüdlevad millegi poole. Nad ei istu niisama küüniliselt ühe koha peal, vaid püüavad midagi saavutada. Ma ei taha olla küüniline, tahan hoiduda ilustamisest. Ja ilmselt pole ma esimene kirjanik, kelle arvates on karakterid huvitavamad, kui nad on pahaendelised, keerukad, ebamäärase moraaliga. Vaadakem kas või Shakespeare'i, kelle parimate näidendite keskmes on negatiivne tegelane – Hamlet, Othello, Richard III, Macbeth … Ja me tuleme nende juurde ikka tagasi.

Muude tööde foonil mõjus väga optimistlikuna teie kosmosereisi teemal seriaal "Esimene".

Jah, seal ma keerasin olukorra teistpidi. Soovisin näidata üllaid inimesi, kes püüavad saavutada midagi endast suuremat. "Kaardimaja" Underwoodid teenivad ennekõike omaenda huve, aga siin ollakse isetud. Kui ka Underwoodidel on inimlikkuse hetki, mil nad arvestavad aadetega, siis "Esimeses" on keskmes inimesed, kes teenivad alati suuremat ideed, aga kellel võib sealjuures olla ka omakasupüüdlikke motiive. Suurt ideed teenides võivad lähedased jääda tähelepanuta, nii et oma tumedam pool on ka neil. Need vastuolud ongi draama keskmes. Tšehhov oli selles parim – võimatu on aru saada, kes on hea või kes on halb. Nad on inimesed oma vajadustega.

Miks te üldse pöörasite pilgu kosmosesse? See pole ju teie puhul tavaline temaatika.

Arvatakse, et kirjutan enamasti ainult poliitikast. See pole tõsi. Olen kirjutanud 12 näidendit ja vaid üks räägib poliitikast. Olen oma poliitiliste tööde poolest lihtsalt rohkem tuntud. Olen kosmosereisimisest ja -uurimisest väga sisse võetud. Põhiliselt huvitavad mind suurte unistustega inimesed, kes tahavad korda saata suuri asju ja see jääb kõlama läbiva motiivina. Mõnikord pole need isikud kõige paremad inimesed, aga mind paeluvad need, kes üritavad korda saata võimatut. "Märtsi iidides" ja minu selle aluseks olnud näidendis "Farragut North" (2008) on tõusval, allumatul kandidaadil võimalus saada presidendiks. "Kaardimajas" tekib küsimus, kuidas ometi saab see mees sealt, kus ta on, jõuda riigi valitsemiseni. "Esimeses" püütakse pääseda teisele planeedile, "Pariisitaris" aga näeme juristi, kes pole endale varem ettegi kujutanud, et temast võiks kunagi saada kohtunik, ja naist, kes pole varem kunagi olnud poliitikahuviline, jõudmas arusaamisele, et nemadki võivad omal moel maailma muuta. Nende suurte unistuste juurde naasen ma ikka ja jälle.

Kas teil olid "Esimest" kirjutades mõttes ka kõik need kosmose-eeposed, mis filmivallas on viimasel ajal väga populaarseks saanud?

Mitte nii väga. Tuleb meeles pidada, et telesarja kirjutamisel algab protsess paar-kolm aastat enne toote lõplikku valmimist. Toona ei olnud neid nii palju. "Esimesega" umbes samal ajal tuli välja film pealkirjaga "Esimene mees" ("First Man, Damien Chazelle, 2018), just nüüd ka "Ad astra",4 aga juba tükk aega pärast "Esimest".

"Esimeses" on tulevik vaid aimatav, väikestes detailides. Kas see on tahtlik ja miks selline otsus?

Tahtsin põhiliselt keskenduda tegelaste inimlikkusele. Miks üldse tahetakse minna teisele planeedile ja milliseid ohvreid tuleb selleks tuua? Eesmärk oli vaataja tegelastest hoolima panna selleks ajaks, kui rakett kosmosesse teele läheb. Nende motivatsioon pidi selleks ajaks olema meile selge. Kahjuks teiseks hooajaks sarja lepingut ei pikendatud ja Marsile me ei jõudnudki, aga mul oli väga vaja rääkida ennekõike inimeste lugu ja mitte lasta sel jääda tehniliste detailide ja teaduse varju. Kuigi jah, tegime kõvasti taustauuringut, et teaduslik külg oleks usutav, aga me ei tahtnud sellega inimesi pikali lüüa. Ma ei tahtnud luua spektaaklit, vaid öelda midagi hinge kohta.

Mis tunne see üldse on, kui sarja ei pikendata? Kas teil oli teine hooaeg juba valmis kirjutatud?

Olin hakanud selle kallal tööd tegema ja teadsin üldjoontes, mida ma saavutada tahan. Ega see hea tunne ole, sest alati tahaks ju kogu loo ära rääkida, aga selline see äri on. Vahel leiab kirjutatu publikuga tugeva sideme ja vahel on publikut vähem. Kõike pole võimalik ette näha, aga nii me seda asja siin ajame. Olen väga tänulik, et sain valmis ühegi hooaja ja minu arvates suudab see enda eest seista. Sellel on oma algus, keskpaik ja lõpp. Pean endale alati meelde tuletama, et televisiooni sisu ongi väga raske teha. Ja võimalus teha kaheksa tundi "Esimest" on üldse erakordne. Meil oli vahendeid oma ettekujutuse võimalikult täpseks teostamiseks ja enamat ei saagi tahta. Ülejäänu juba ei olenenud enam meist.

Kuigi "Esimesel" polnud väga palju vaatajaid, tundus see mõjutavat tugevalt neid, kes seda nägid. Osale meeldis meie rahulik tempo ja suhete ülesehitamine, teised küsisid, miks juba Marsile ei minda ja kus kõik see kosmosevärk siis on. "Ad astraga" oli samasugune lugu – osa pidas seda võrratuks hingestatud filmiteoseks, teised liiga aeglaseks, tõsiseks või sündmustevaeseks.

Mulle meeldivad mis tahes reaktsioonid, sest näitavad, et neid töid on võimalik mitmel moel tõlgendada. Olen skeptiline, kui miski meeldib vaatajatele jäägitult.

Kuidas te jõudsite "Mary, šotlaste kuninganna"5 juurde, mis on üleüldse ajaloolise romaani adaptatsioon? Ja lisaks veel žanris, mis on küllastunud tervest laviinist Briti kuningasuguvõsade teemalistest filmidest.

Võib ju ka öelda, et on reetmisteemaliste filmide laviin, aga kirjanduses ulatub reetmine kuni vanakreeka tragöödiateni. Kas on tehtud hulganisti ajastufilme kuningatest ja teistest valitsejatest? Kindel see. Me naaseme nende juurde ikka ja jälle, ilmselt lavastatakse kusagil Eestis praegu ka mõnd Shakespeare'i näidendit, kus tegutseb monarh. Ma ei murra selliste asjade üle pead ega mõtle, mille kallal teised töötavad. See on vahest kriitik, kes otsib, vaatab laiemat maastikku ja üritab seda korrastada, aga kunstnik lihtsalt järgneb sellele, mis põhjustab tõmmet ja tekitab kirge. Üks mu kirgi on alati olnud ajalugu, mida ma ka koolis süvitsi õppisin, eriti just see periood. Ja vahel tahaksin lihtsalt koos sõpradega midagi teha. Filmi lavastajat Josie Rourke'i tean teatrimaailmast juba ammu, tema palus mul kirjutada stsenaariumi. Teadsin ka, et Saoirse Ronan on määratud Maryt mängima – ta meeldib mulle väga. Teema tundus ka huvitav, nii et olin nõus.

Osa kirjanikke valib žanri, perioodi või stiili ja jääb sellele truuks. Ma pole üks neist ega tahagi olla. On võimalik teha head karjääri, tehes edukalt üht ja sama ikka ja jälle uuesti, aga ma ei soovi end korrata. Tahaks proovida seda, mida ma teha ei oska, õppida ja areneda. Loodan, et kolmekümne aasta pärast on meil järgmine vestlus ja me jõuame järeldusele, et mitte miski ei sobi kokku, sest kõik on nii erinevad.

Isa ütles mulle kunagi, et iga töö, mida teha oskad, pole tegemist väärt. Usun seda. Iga originaalne asi on juba olemuselt see, mida keegi varem teinud ei ole, sa ise kaasa arvatud. Ainus viis olla originaalne on võtta ette midagi sellist, mida varem teha ei osanud.

Sedasama ütleb "Pariisitaris" ka Janet.

Tõsi! Ma tsiteerisingi oma näidendit. Garantiid muidugi pole, sest ausalt öelda on väga raske olla originaalne. Ees on aastatuhandete pikkune lugude vestmise traditsioon, millele toetuda, kust varastada ja millel end mõjutada lasta isegi siis, kui ise sellest teadlik ei olda. Loo teeb originaalseks oma häälega öeldu – see, mida ise pakud. Ja innovatiivne kujutlusvõime kasutus. "Mary, šotlaste kuninganna" puhul on tegemist palju räägitud ja hästi tuntud looga žanris, kust on võtta palju näiteid. Lootsime, et meie loo teeb värskeks täiesti teistsugune vaatenurk, mis peaks hävitama stereotüüpsed ettekujutused Maryst. Käsikirja aluseks olnud raamat pole ilukirjandus, vaid ajalooraamat, nii et see on teist tüüpi alusmaterjal kui tavaliselt – peab valima, milliseid ajaloohetki valida ja dramatiseerida. Raamat näitab Maryt poliitiliselt palju võimekamana, kui teda on paista lastud. Ja need kaks naist, Mary ja Elizabeth I, tahtsid tegelikult rahu saavutada, aga neist suuremad jõud tegid plaane selle ärahoidmiseks.

Kuidas kulges "Märtsi iidide" kirjutamise protsess? See põhineb teie näidendil "Farragut North" ja filmi kaasstsenaristidena on peale teie kirjas ka produtsent Grant Heslov ja režissöör-näitleja George Clooney.

Selline koostöö on filmide puhul tavaline. Meil oli näidend, mille puhul teadsime, et peame selle filmiks adapteerima. Kirjutasin paar versiooni ja seejärel kohandasid seda Grant ja George oma ettekujutuse järgi ning nad tegid suurepärast tööd. Aga me ei istunud kunagi koos ühe arvuti taga, ei midagi sellist. Kokku võttes on see George'i film – tema ajas raha kokku, sai nõusse suurepärase näitlejaskonna. Selliseid filme suurte stuudiote all enam ei tehta, nii et see oli erakordne, et tal õnnestus "Märtsi iidid" üldse läbi suruda. Mulle oli see täiesti uskumatu võimalus, et minu kirjutatu leiab sel moel tee suurele ekraanile. Olin väga õnnelik, et George ja Grant end nii suurel määral sellele projektile pühendasid.

Kas näete kunagi vaimusilmas ka "Pariisitari" suurel ekraanil?

Võib-olla. Keegi pole mulle selle mõttega veel lähenenud. Olen praegu hõivatud nii mõnegi projektiga ega otsi võimalust mõnda oma näidendit filmiks adapteerida, aga kes teab, võib-olla ühel päeval siiski.

Kas otsite ise teostusvõimalusi või pigem otsitakse teid üles?

Nii ja naa. Kui ma tõesti tahan midagi väga kirglikult läbi viia, töötan sellega esialgu ise ning siis otsin rahastust jne. Teistel juhtudel tullakse minu juurde – "Pariisitariga" ilmselt peakski see olema sedapidi. Kui lähitulevikus midagi ei muutu, olen ma hõivatud muuga, aga paari aasta pärast – miks mitte.

1 "House of Cards", 2013–2018.

2 "The First", 2018.

3 "The Ides of March", George Clooney, 2011.

4 "Ad astra", James Gray, 2019.

5 "Mary, Queen of Scots", Josie Rourke, 2018.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: