Kinematograafiaaspektist on täiesti ükskõik, kus režissöör elab. Sellest rääkimine ja selle kuulmine tähendab koguni parasiitinformatsiooni levimist. Aga muidugi on mõnus teada, et Anna Parmas elab Tallinnas ja teeb Vene filme. Ent see teeb au meie linnale ning ei räägi mitte midagi filmist.

Kes tahab, võib komöödias "Teine naine" näha feminismi võidukäiku õigeusklikul ja suhteliselt patriarhaalselt Venemaa. Ent Vene suurlinnad elavad läänelikku elu, ja seda näeme selles filmiski, mis jutustab meile armukonfliktedest Peterburis. Leidub isegi üheperekonnaelamute asum Novaja Anglija, mille väraval seisab koguni ingliskeelne kiri New England. Muidugi on see iroonia ning tabavat irooniat on filmis küllaga.

Film on Anna Parmase debüüt, varem lõi ta laineid stsenaristina. Peategelane on Maša – teda mängib Anna Mihhalkova, kes on Oscari-laureaadi Nikita Mihhalkovi vanim tütar. Tegelikult pole seegi perekondlik side filmi kui kunsti mõttes kuigi oluline, selle rõhutamine kuulub rohkem kollaka lähenemise juurde.

Maša on filmis günekoloog, kes küsib telefonitsi alatasa oma patsientide kuuvere järele. Seda ta ei märka, et tema enda oma on ära jäänud ning kolmas laps on tulekul. Ilus iroonia. Ja niisuguseid intiimsuste vallas liikumist on tihti.

Selle lause kirjapanekul tuli mulle mõte: kas see, et me mõnd naisekeha iseärasust intiimsuseks peame, pole ehk meesšovinistlik lähenemine? Eriti veel siis, kui me neist iseärasusest rääkimist koguni hea maitse piiri kompamimiseks peame. Naisele on see ju igakuine asi, ainult mehele võõras.

Süžee on üpris trafaretne, midagi uut siit ei leia. Maša ja Miša (Anton Filipenko) kodus on püksid Maša jalas ning seelik Miša kanda.

Komöödia ei ole mingi karakterkunst, komöödias näeme ning tahamegi näha stereotüüpe. Seal ei tohigi olla aeglasi ja pikki, põhjus-tagajärjeloogika alusel motiveeritud üleminekuid episoodist episoodi, komöödias domineerivad kiired hüpped ühest olukorrast teise. Nali andestab kausaalsuse puudumise. Mõelgem korraks filmikunsti geeniuse Chaplini teostele. Tema Charley-mehike võib ainsa ekraaniminuti jooksul olla mituteist korda aina uues ja uues pigis ning me ei nõua põhjendust, kuidas ta neisse sattus.

Ent Parmas on oma tegelastele andnud karakteri, nende käitumine on põhjendatud. Maša on mehelik naine, kuid mitte selle klišee. Karakter on antud, stereotüüpsusest on lahti saadud Maša kõikumisega – kord tahab ta Mišast lahti saada, kord igatseb mees tagasi, ning need ei ole priuh-prauh hüpped ühest olukorrast teise, vaid psühholoogiliselt põhjendatud otsustused ja ümberotsustused. Viimaks võidab enese maksmapaneku tahe ning Maša otsustab oma kolme last kasvatada üksi. Ja see otsus ei ole enam komöödiapärane, vaid tuleneb tegelasele antud tugevast karakterist.

Sama lugu on Mišaga. Ta pole ainult pehme mehe klišee, temasse on pandud karakteerset isikupära, nõnda, et tema lahtiütlemiskatse Mašast ning minek fitnessitreener Oksana (Anna Rõtsareva) juurde on kunstiliselt põhjendatud.

Selge see, et filmis lihtsalt ei ole mahti ega vajadust kõiki tegelasi juuspeenelt karakteriseerida, komöödias veel eriti, ent Oksanas näeme kaht vastandlikku stamptegelast. Ühelt poolt sihuke kodutui, teiselt poolt kõrvakiilude plaksataja. Ja niisugune oksüümorontegelane on kirjutatud-lavastatud-mängitud veenvalt, ja mis peaasi – nalja valmistavalt.

Kui tavakomöödiat vallaku vaimukas loba, siis siin on dialooge kasutatud tegelaste karakteriseerimiseks. Näiteks Maša jutuajamised kolleegi ja sõbranna Lenaga (Svetlane Kamõnina) näitavad meile, kui raskelt elab Maša üle mehe kaotust.

Siit hargneb aga filmi sotsiaalne paatos ja see ei olegi pereelu väärtustamine. On hoopis igasuguse umbluunduse väljanaermine. Arst-materialist Maša sattub nõia-ekstrasensi mõju alla. Enam-vähem sama juhtub Mišaga, kes hakkab õiget kohta kaevude tegemiseks otsime oksarao abil. Samas, kui on teada, et see on puhas pettus.

Nõiakunsti juhtnööride järgimise pakub tõelist nalja, isegi terake musta huumorit. Maša posib soolatoosi, ent süütab prügimäe, et pahategijaist oma vaimus lahti saada. Siit lähtub politseiliin, kus paragrahvi ja karistuse asemel leiab Maša endale potentsiaalse armukese politseinik Fjodori (Fjodor Lavrov, Anna Mihhalkova kõrval selle filmi teine staar) näol, kellel intiimhetkel ei ole potentsi. Nii et Maša erinevalt Mišast ei riku abielu, mis sest, et seda abielu tegelikult enam ei olegi. Kogu politseindust on kujutatud karikatuurselt, selle pihta on sihitud otsene satiir. See on umbluunduse välja naermise kõrval filmi teine paatos.

Filmi saavutuseks on see, et me ei näe sellest komöödia standardarsenali – tordi näkkuviskamist, vahuga habemeajamise poolelijäämist, käpuliprantsatamisi, vette kukkumisi, jalaga tagimikku virutamisi ja muud surematut raudvara. Isegi igihaljast naistekaklust ei ole, ehkki Maša ja armuke Oksana kohtuvad väga vaenulikus situatsioonis.

Mäletate? Anekdoot ütleb, et Kain tappis Aabeli, kuna Aabel rääkis vanu anekdoote. Selles filmis midagi analoogilist ei juhtu, siin jalutavad mehed (nii Miša kui politseinik) naiste pühas paigas – günekoloogiaosakonnas. Miša, kes kodus hoolitses laste eest, hakkab armukese juures elades muretsema raukvana, sõnatu eidekese eest, ning mõlemad hoolitsemised sarnanevad üksteisega peaaegu nagu kaks tilka vette. Nii et vihma käest uue vihma alla.

Üldkokkuvõttes – valitseb hea maitse.