See on kena tykk 90 aasta tagust pulp fictionit

mis lainetab muudkui yles-alla,

kus asjad on täiesti mustvalged

ja aja kriimud ja hammustused murravad kaadrisse,

esinevad kõrvalrollides,

syyes vahel ära osa kujutisest ja jättes selle vaataja paigata

see on lugu

kus kauge lõbulaev kynnab eesti merd,

tipp-riietuses orkester mängib hääletut tantsu,

kõrtsi seintel lummavad suitsureklaamid nagu pyhapildid,

meie kõigi aegade parim kaubandusgraafika,

paberossitubakad laferne ja paberossid kasanova ja malta,

eriti kange piibutubak pikadura, 50 grammi hinnaga 40 senti,

mille suitsetaja

näeb reklaami peal oma kaabuga välja nagu ylikiire kaatri kapten,

kes just piiritusepatarei eest raha tasku pistis

ja sigaretireklaami all kohtuvadki armastajad esimest korda,

aga tykk aega varem pahvib yks vunts paha näoga sigarijunni,

ja võtab kaardipakist halva ende

ta on piiritusekuningas, ylbe oma languse aegadel

ja kui suits haihtub siis hakkavad

kõik elu allikad vulisema

hea võõras laseb lõua peale liimitud habemega vanamehele

enda kulul supipritsist suppi sulistada,

niiet vanuri näkku saabub õnnis naeratus

mis ymbriseb salongikangelase positiivsust nagu võõbatud raam  

ta on yks omaaegne vene ilueedi,

pilgu järgi otsustades mitmete märgade

unenägude kangelane, nyydseks aga võibolla hoopis antikangelane,

kes teab, võta või jäta, see ei loegi.

tähtis on, et ta selle filmi lavastas ja peaosa mängis,

nägi oma esimesed rezhissööri vaevad,

kannatas ära kõik need metsa läinud duublid,

näitlejate tujud, venitamise ja joomise,

tehes seda kõike võibolla mitte kunsti pärast

vaid, et saaks olla vähe kauem yhe naisega koos

ja söövitas kogu loo filmi veel siis,

kui see alles ymberringi toimus,

kui piiritust veeti yle lahe aamide kaupa

ja see oli tulus ja ohtlik, nende rahadega läks elu rannas õitsema

ja minu esivanemad said linna korteri ostetud.

kust võis brasiillane kuulda piiritusevedamisest

eesti ja soome vahel? vist mõnes sadamakõrtsis

läbisõitva tyyrimehe käest. ja nyyd

on ta ainese jahil väljamaa kirjanik,

kes parema sisseelamise huvides

end kurjategijate siseringi smugeldab,

suutes pahale tõestada, et tema on sama paha

ja pillub yle mere plekist kanistreid,

äpardub ja armub seikluse kaasaandena blondi piirituseneidu

kes prahkeldab meestega

ja näeb välja yhelt poolt nagu sympaatne suursilm-koll

mingist lastelavastusest

ja teispoolt nagu blondeeritud Betti Alver,

tal on samasugune nimigi

ja see kange kraadiga naisterahvas,

kelle tallinna ilmumine põhjustab hiljem ummikuid,

saab alguses matsu vastu tagumikku

kui piiritusekanistritega passima jääb,

tundub, et see mõjub uimastavalt, ta

tahaks nagu sealt kanistrist end sulnisse

mäluauku juua, aga ei saa, vara veel

ja ei tea, kas nyyd selle kõva käe pärast või miks

armub mehesse, kes ta

kõhkluse hetkel sylle haarab ja paati kannab,

armub siis kui nad on jaganud põgenemise ohtu

ja ta seob kaatris mehe haava,

mille piirivalve on lasknud

kätte, mis teda varemalt lõi.

Kumbki pole piirituseveo juures kasumi pärast,

sest nii on Amor selle asja korraldanud.

Neiu Isa, murelik võlgnik,

itaallane, kelle juuksepahmaka peale stilist raiskas

pool kotti jahupyyli,

võtab nooruki avasyli vastu,

möödub karske öö

ja kahe sydamega aken avaneb

lilleklumpe täis põuahommikusse aeda

kus kojaemand on just kastekannuga lõhnapilvi yles puistamas

neiu magas kaua oma magusates unistustes,

kuna kallim tõusis enne kukke ja koitu

äi kupatas ta Odakivi juurde randa paati tõrvama

aga tema joonistab

paadi peale kriidiga piiritusekuninga lõusta

mille seejärel kontaktmaagiliselt tõrvaga yle laseb.

Kaunitari rannastseen dogiga ja paadile kuivama heitmine

on eesti filmi erootika synd merevahust.

Kogu nõukogude kino oli suur tagasilangus sellest,

mida suudab yks lapikene valget ihu, kui seda õieti eksponeerida.

Peiupoiss piilub paadi alt, supelkostyym niidab,

lained äratavad kire

ning seejärel kirjutatakse lemmiku nimi liivale

nagu oraaklit andes, sest naisterahva saatus

arvati tookord peituvat tema perekonnanimes.

Sel teemal toimub massiivne oma aja stiilis flirt

daam laseb valla oma ihu iludused, tõusengud ja lohud

ja härra peab mitmel korral syytama piibu,

mingitud nägudest sirutuvad esile taldrikuruurused silmad

raadioaparaat lylitakse sisse,

suud ja laubad moonduvad romantiliste grimasside jadas,

vaataja haigutab pihku

aga siis kõlab

kuulmatuks jääv moodsaim shlaager, mille saateks

tuleb paar sammu võrgutusballetti

ja kärbsed ronivad yle ekraani nagu näidataks reklaami

noorte jalad tantsivad, suud ja sydamed laulavad

aga midagi pole kuulda

kui just endas midagi nendega kaasa ei kõla.

Aga kes teist suudab panna oma sydame laulma novembris

surnud nägude ja kummitusfilmide keskel?

Või siiski? Kas filmitähte armuda polegi mitte kindlam?

Saksa kinodes kõlas selle asja taustaks

Bert Reisfeldi orkestrimuusika,

aga siingi juhtub midagi, vaikus võpatab,

kui saabub esimene musu, mille järel

olukord läheb ärevaks

nooriku veimevakk satub ohtu

ja armastus äratab kirjatsuras kangelase

sydamedaam viskab rahapaberid vääritu piiritusekuninga näkku

samal ajal kui kangelane siseneb rassija kõrtsi,

kus madruste ja mannide seas tantsib ka yks tumeda nahaga kääbus

ja seal kõrtsilaua taga kuninga käsilased ära ostab

ja viskab ka väikse käsiraha orkestrile

et need yhe hullu tyki laseks.

Ja ilus on kõrtsitydruk, kes

tantsib vintis meeste vahel, kes kõik

tema kosimise plaane hauvad.

Muusika mängib aina kiiremini

kaagid lähevad põlema, naised kipuvad suudlema

ja paistab, et see kiimaline tants vallandab

kohe jubeda klunkri ja orgia

isegi meie moodsas dressipluusis

salongikangelane tunneb pykstes pakitsust

ja kaotab hetkeks pea

mattudes bryneti valkyyri võludesse

unustades selle, kelle palged teda lummanud

tundes, et too teine on jälle kehalt ilusam

suudleb teda, nagu see vana loo järgi käib

ja sama loo järgi näeb pruut seda uksepraost ja hakkab ahastama

ja ahastab kohe mitu duublit,

tema ellu saabub traagiline periood

yhes kompromissidega, mille teostamiseks

ta tegelikult valmis ei ole

Läheb veel päris mitu minutit enne kui

kangelane veenab teda, et see väike flirt

oli ainult taktikalistel kaalutlustel.

Film tõmbub pilve.

Nagu jumal masinast saabub piirivalve, kaasas hea välismaa ajakirjanik

ning nabib kurikaelad kinni ja viib vahituppa.

Eesti piirivalvurid said oma helkivate nööpidega mundreid,

jooksmist ja mootorratastega rallisõitu ikkagi maailmale näidata.

Kõrts jääb tyhjaks, särav kõrtsitydruk on äkki näost vana,

ohkab ja sõnastab yksildase maailma moto:

"Kui kord leitakse see õige, osutub ta ikka jälle ebaõigeks!"

Sama mõtleb ka blond kangelanna ja nõustub abielluma

Piiritusekuninga, selle vastiku suure rahapungaga inimesega.

Kuna kuningat otsitakse taga tema omal maal,

siis lähevad nad purjekale Mary, mille meeskonnaks

on mu Vanaisa kodukyla rahvas,

kes valdavad tralli kunsti.

Vabandust, ma unustasin end esitleda,

ma olen piiritusevedaja pojapoeg

kes pole eluaeg tootnud muud alkoholi peale pihlakaviina

ja seal filmis ongi näha nii mõnedki Vanaisa tuttavad,

kohalikud liidrid, pommid ja ludrid,

kes teevad seal kõrtsis nägusid suurte sonide all,

mängivad parda ääres harjavarrega bändzhot ja löövad pudeliga takti,

meenub, et ma olen ise samamoodi

yhe setu talu õuel volmeri jantliku filmi jaoks

kylajoodikut mänginud,

ja see oli ilus ja täiesti kaine peaga,

ainult seal oli metsakohin ja siin on piiritus,

või õieti paljud peenemad napsid,

mida sellest saadud rahaga osta võis,

nii on lood merel,

kuna maa peal yhes kohvikus

loetakse lehest, et piiristusemyyjate jõuk on

tabatud ja ninameest otsitakse  

ja sõber ytleb meie kangelasele:

"Mis sul veel vaja?

suurepärane lõpp sinu raamatule:

See synge näoga põrnitseja  

Hugo Laur on äraandja."

Jääb kysitavaks, mis seal suurepärast on,

kuid kangelane tormab minema

heites õhku kujuteldava sõnumi:

"Mind ei huvita fiktsioon vaid elu

ja mu eesmärgiks on tuua oma ellu

uus leading lady..."
Ta tormab oma armastatu maja juurde

ja saades kojaemandalt kuulda tolle saatusest

kiirustab randa ja kaatrile, lips meretuules lehvimas

laeval edeneb prassing, äi on löödud,

jahu ta juustes läheb tasapisi kopitama,

kuid seal saabub yle meriselja päästja.

Tuul on ta tuka sassi puhunud

aga näost hõõgab eepilist otsustavust

laeval soovib ta noorpaarile õnne

õhutab pidu, kuni

kangelanna rabeleb välja

peigmehe jommis kaisutustest,

teeb paar tantsusammu kangelasega

ning eraldub peokärast omaette tuppa

kus teda tabavad identiteedikriis ja meelemuutus.

Väljas hakkab pilt tasapisi kahestuma,

saabub totaalne meri põlvini

nagu see oli kunagi piiritusekuningas Kronströmi jahil

nimega "Hullam", kui see Hara saare taga

piduankrus seisis, vilajas junga

tantsib nagu plastiline breikar,

varsti on dekil kõik lääbakil peale äia ja kangelase,

kes avab ukse. Kajutis järgneb psyhholoogiline stseen teemal

"armastajate siseheitlused nägudel peegelduvatena"

mehelik veenmiskunst ja sharm siluvad peagi

naispoole vanad armid,

kõik lunastatakse teise musuga

äi lõhub ust ja lastakse sisse

kogu filmi headus on viivuks yhte ruumi koondunud,

kastjaemand osaleb kyll vaid kirjasaatjaliikmena,

aga see headus on aeglane, ei saa põgenema,

piiritusevennad võtavad nad kinni ja panevad luku taha.

muu rahvas läheb kaatriga uut yle-lahe-otsa tegema

ja jätab kangelase paadi loomulikult laeva juurde ootama

see põgeneb äiaga lähiluuresse ja naaseb

triumfaalse lassoviskega just siis

kui nilbe Piiritusekuningas valmistub kangelanna

keha omandamiseks.

Kangelaslik tukk ilmub esmalt illuminaatoris

ja ta laskub trepist alla nagu päästja ingel

hoides ära ilu lörtsimise,

millest ei panda toime muud kui ainult yks kõlvatu musi kaela peale

ja palju alkoholi haisu ymber  

valevas särgi sisse rebenenud lõhiku.

Järgneb titaanide võitlus,

kaunitar minestab seisusekohaselt

ja lausa karafin lendab vastu seina puruks,

paha kuningas tõstab revolvri ja valmistub head kangelast tapma,

kuid ärganud lumivalguke haarab hõbetatud kyynlajala,

mille otsas on veel väike põlemata jupp

ja lööb tal relva elegantse võmmuga käest

toimub peripeetia, kangelase rusikahoop otsustab asja

ja kurikaela nokauteerinud kirjaniku näole ilmub võitja muie.

Nagu indiaanlane, kes võtab vastase skalbi,

nii lykkab meie kangelane teadvusetu piiritusekuninga suhu sigari

neiu haaratakse sylle, istutakse paati ja purjetatakse vastu

positiivsele tulevikule

sellal kui kroonumehed kurjuse emalaeva

ainsagi ohvrita kahjutuks teevad.

Tagaplaanil teostub õiglane karistus

ning konfiskeeritud laadungist tulnud tulud voolavad

Kultuurkapitali katlasse, mispeale kaunid kunstid muidugi õitsele puhkevad

ning esiplaanil on saabunud elegantsete pulmade aeg

kuhu kutsutakse ainult head tegelased

kes saavad veel tantsu vahele veidike omaette arutada

kui hõlpsalt see kurjus ikkagi võideti

noorpaari terviseks juuakse shampust

ja see on ometi palju parem kui veega tembitud salapiiritus.

Viimane musi jääb juba loori taha.

Edaspidise suhtes on kindel,

et meie kangelane

kirjutab piiritusevedamisest rahvusvahelise bestselleri

mille kirjastab tema jahuse peaga äi,

soetab vähemalt kolm blondi tytart

ja peab elu lõpuni au sees kõrgeid kõlbelisi ideaale

ja kui näitlejaskond sõja yle elab, siis

hakkavad nad mängima

kas saksa dv ebaptariootlikes kauboifilmides

või osalema nõukogulikku ylesehitustööd kajastavate

ringvaadete massistseenides.

salongikangelane saab stalini preemia,

sest see on aja nõue.

Võibolla kaotavad nad koloriidis ja autentsuses,

kuid valurahaks omandavad kinolinal hääle

olgu siis kasvõi hurraa ja jehhuu karjumiseks

sellal kui pildid aina lõputult jätkuvad