Aivar Kulli ajalootund. Jumalikud kaksikud Visnapuu ja Gailit ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu Autor/allikas: KirMus

Aasta 2020 on kuulutatud Henrik Visnapuu aastaks – seoses kirjaniku 130. sünniaastapäevaga 2. jaanuaril.

Et Visnapuust kui isiksusest pole meil – vaatamata professor Harald Peebu targalt õpetlaslikule monograafiale (1989) – loodud veel kuigi selget ja üksikasjalikku pilti, siis püüdkem seda täiendada, vaadeldes pisut lähemalt kahe kirjaniku, Henrik Visnapuu (1890-1951) ja August Gailiti (1891-1960) ainulaadset sõprust. Nimetati neid ju tihti siiami kaksikuteks ja vahel lausa jumalikeks kaksikuteks.

Kaks noort kirjanikku tutvusid 1917. aasta kevadel Tallinna Teataja toimetuses, kus nad töötasid mõne kuu ajakirjanikena. Ilmselt oli see sõprus esimesest pilgust, nii et samal suvel hoo sisse saanud Siuru-rühmituses olid nad juba lahutamatud mõttekaaslased. Korduvalt on tsiteeritud August Mälgu meenutusi Gailitist kui ideede genereerijast ning Visnapuust kui nende ideede visast ja järjekindlast teostajast.

Marta Lepp – sama, kelle kuulus pats ühel Siuru õhtul välja loositi – on rühmituse kümnendal aastapäeval andnud omapärasest kirjanikepaarist sellise kirjelduse: "Nad kahekesi – August Gailit ja Henrik Visnapuu – moodustasid koomilise paari – üks pikk kõrend, teine kõrval väike kõlgas; kuid see kontrast vastas nagu tollele stiilile, mida nad tahtsid luua, olles revolutsioonilised luuletajad. Nad püüdsid oma sõpruse grotesksust nagu veel eriti rõhutada, nagu õrritada ja üllatada sellega publikut. Nende kahe vastandsus pidi juba ise väljendama nende stiili revolutsioonsust – see senisele "väikekodanlisele ilmale" kõrvahoopide jagamine luule kaudu."1

Tõsi, oma mälestusteraamatus "Päike ja jõgi" annab Visnapuu meile teada: "Ma olen Gailitist täpselt 20 cm lühem, aga nagu Gailit ei mahtunud karikatuuris ühele leheküljele, vaid järgnes, nõnda küündisin ma Otto Krusteni ja Peet Areni karikatuurides Gailitile püksitaskuni."2 Muide, Gailiti enese novellis "August Gailiti surm" (1919) – küllap võime antud allikat usaldada – on selle ülipika kirjaniku pikkus meile täpselt teada antud: 198 sentimeetrit.

Oma 1967. aasta Visnapuud rehabiliteerida püüdvas artiklis nimetas Harald Peep Gailitit ei vähem ega rohkem kui Visnapuu "halvaks geeniuseks".3 Mõnevõrra leebemal kujul on seda korratud Peebu Visnapuu-monograafias, seekord küll teisele autorile toetudes: "Albert Kivikas meenutab, et enne Gailitiga kohtumist olevat Visnapuu olnud tasane, karske ja mõistlik maapoiss, sealtpeale aga hakanud võõrast rolli mängima."4

Taolised väited näikse aga olevat üsna vaieldavad (ja Kivikas kui Gailiti püsiv oponent pole antud juhul kuigi veenev autoriteet), küllap olid kirjanike vastastikused mõjutused märksa keerukamad. Enne Gailitiga tutvumist oli Visnapuu päris korralikult purjetanud elumere lainetel. Juba aastal 1912 teatas ta luuletuses "Kaks algust", et temas elab ingel koos saatanaga.

Visnapuu tunnistas algusest peale Gailiti kirjanduslikku talenti: "Aga kui ta [Gailit] "Siuru" omavahelisele olemisele tõi kaasa fantastilisi novelle tulevasest "Saatana karussellist", siis ei kahelnud küll keegi, et sellest perust fantastist tuleb kord suur kirjanik."5

Siurust on palju kirjutatud, lähemal vaatlusel astub prassiva, boheemitseva ja skandaalitseva rühmituse kuvandi kõrvale hoopis teistsugune pilt; pole paha meenutada Visnapuu kokkuvõtvat hinnangut artiklis "Aasta 1920. "Siuru" surm": "Kuid Siuru päevad on oln[u]d ilusaimad ja töörikkaimad päevad Eesti kirjanduses. Ei või ka kunagi jätta meeletuletamata seda, et Siuru kirjanikud on pidand peale kõige muu ränka ametiühisuslikku võitlust kirjanikkude-kunstnikkude ainelise seisukorra eest ja on ses võitluses teinud kõikide jaoks suuri saavutusi."6

Raske on üle hinnata Siuru teeneid kirjanduse populariseerimisel. Eduard Roos ütleb oma meenutustes siurulaste kohta: "Nad tulid parnassilt alla nagu Zarathustra mäelt ja kõnelesid rahvale vahetult, silmast silma. 1919. ja 1920. aastal korraldasid Friedebert Tuglas, Henrik Visnapuu ja August Gailit kirjandusliku ringreisi. Nad esinesid Tallinnas ja Tartus, väiksemais linnades ning suuremais maakeskustes. Neid oli kuulamas-vaatamas täissaalid." Näiteks 1919. aasta septembris-oktoobris esines kolmik lisaks Tallinnale ja Tartule veel Võrus, Valgas, Viljandis, Paides ja Rakveres. Ajakirjanduses avaldatud reklaamtekstis kuulutati suurejooneliselt: "Kuid oma riigi rajamisel ei tohi meie iialgi ära unustada, et mitte tääkidega üksinda ei murra meie suurrahvaste ja suurriikide sekka, vaid et meie tulevik on pääasjalikult meie kirjanduses ja kunstis."7

Vähem on juttu olnud sellest, et paralleelselt Siuruga tegutsesid mõlemad sõbrad rindereporteritena; Visnapuu on seda meenutanud nii: "Gailit tundis vene sõjakirjasaatjate statuuti ja oli olnud omal ajal sõjakirjasaatjaks suurima läti ajalehe juures. Sõjakirjasaatjat loeti sõjaväeametnikuks ja ta kandis vastavat vormi eripagunite ja tunnustega. Gailiti ja [Voldemar] Kurese läbirääkimised ses asjas ülemjuhataja Laidoneriga tõid meile ülemjuhatajalt põhimõttelise nõusoleku."8

Visnapuu on oma mälestustes jäädvustanud veel mõnegi karmi pildi Vabadussõja argipäevast ning sealhulgas kirjeldanud koos Gailitiga kogetud ohtlikke olukordi ja teravaid elamusi, küsides toimuvat mõtestada püüdes nõutult: "Mida otsib taevapoeg ja mongol Eesti lagendikult ja metsadest? Mispärast lebavad segamini venelased, eestlased ja hiinlased ühises hauas? Ons nad vaid saatuse mängukannid või on neid selleni viinud ühine tahe? Ons see igatsus inimliku õnne järele? Võimuiha? Ahnus?

Maailm otsib tänini vastust neile küsimustele, kuid pole seda seni veel leidnud."9

Oma varasemad eredad mälupildid Gailitist ja Visnapuust 1920. aasta suvel Kuressaares on jäädvustanud neid lausa imetlusega jälginud August Mälk: "Nad olid midagi isemoelist ja uut. Alati kahekesi. Ikka silmapaistvalt, boheemlikult, erisuguselt… (---) See oli erakordsuse ja uudsuse laine, mis pani suvitustiigi piiratud vee selliselt lainetama. Kõneldi neist kahest. Vaadati neile järele. Nemad!

Ka ma ise jälgisin neid, sel ajal veel mõlemile võõras."10

1920. aastate algust sisustasid Visnapuu ja Gailiti elus veel mitmed siurulikud ringreisid ja seiklused, millest ühe värvikamana võib mainida Saaremaal toimunud kõmulist "kohtumist lugejatega", seda kajastab aastal 1922 Kuressaares ilmavalgust näinud omapärane 48-leheküljeline brošüür "Marsi elanikud ehk kahe kuulsa kirjaniku suwitushooaeg Kuresaares". Tuleb tunnistada, et stiililt Bornhöhe "Kuulsuse narre" meenutav "Marsi elanikud" on kohati päris vaimukas, märgatava följetonistliku talendiga paberile pandud ja tänapäevalgi mõnuga loetav pamflett Gailiti ja Visnapuu (vastavalt siis Laisuu ja Küünarpuu) suvitus-seiklustest, mis lõppesid korraliku kõrtsikaklusega.11

Sotsiaalkriitilisest kirjandusrühmitusest Tarapita eemale jäänud ja uuele ajakirjale Looming teravalt oponeerinud Gailiti ja Visnapuu kirjanduspoliitilistest tegemistest noore vabariigi algusaegadel on pikemalt kirjutanud Paul Rummo. Oma uurimuslikus artiklis ""Loomingu" noorusaastad" näeb ta – eriti Erni Hiirelt kuuldule toetudes – Gailitis ja Visnapuus lausa Loomingu pühendunud ja pikaajalisi hauakaevajaid.12 Ometi on mõlemaid ajakirjas avaldatud enam kui ohtrasti – veider paradoks igatahes!

Tõsi, kirjanikepaar lootis veel mitu aastat pärast Siuru lõppvaatust rühma taastamist ja uute albumite avaldamist. Ühe aastal 1923 Berliinist saadetud kirja on Visnapuu tervenisti pühendanud kavatsusele Siuru taaselustada – see igatsus oli neil Gailitiga ühine. Visnapuu kirjutas Underile ja Adsonile: "Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti."13

Muidugi polnud kahe sõbra suhted aina ja täiuslikult pilvitud ja päikeselised, nii näiteks on Pedro Krusten meenutanud, kuis Gailit ühes erakirjas kaebas, et pidi kord äärepealt Visnapuu käest "...pudeliga pähe saama, et segan end ta perekonna asjadesse".14

Hoopis erilisel kohal nende tegemistes on aga nn Peninukkide avantüür/skandaal, mis vajutas sõprade koostööle pika ja tumeda varju. "Peninukid" pidi olema alates aastast 1925 – siis Loominguga paralleelselt – kord kvartalis Tartus ilmuv ettetellitav rikkalikult illustreeritud ajakiri, planeeriti ka samanimelist kirjastust. Ühe põhjendusena uue ajakirja väljaandmiseks kuulutati, et "kirjanikkude-kunstnikkude majanduslik olukord on meeleäraheitlik". Visnapuu ja Gailit võtsid tellimusi vastu ja kogusid väljaandmiseks raha, ent ajakirjast asja ei saanud ning raha jäi tellijaile tagasi maksmata. Ka asjakäiku lähemalt uurinud Paul Rummo pole siin täit selgust saanud ja kirjutab: "Vajab eraldi selgitamist, kas ettetellimustega ei suudetud koguda vajalikku kapitali või pudenes see enne õiget aega käest."15 Följetonistid ja karikaturistid nuhtlesid igatahes nii Visnapuud kui ka Gailitit "Peninukkide" afääri pärast veel aastaid. Võib lisada, et kirjanikepaari unistuste ajakiri hakkas riiklikul toetusel Visnapuu toimetamisel ja Varamu nime all ilmuma alles 1930. aastate lõpul.

Sageli esinesid Gailit ja Visnapuu kirjandusõhtutel kahekesi. Ühe Visnapuu avaliku kõne puhul leiti: "Valdas tunne, et meie kirjanikkonnas on märgata tõsist kainenemist ja sügavat arusaamist kirjanduse ülesannetest ning paljudki seisavad uue ilmasuhtumise lävel, mida ka kõneleja kaudselt endast tunnistas."16

Toilas on Gailit ja Visnapuu esinenud koos sealse kuulsa vene poeedi Igor Severjaniniga.17

Esitagem vahepalana epigrammilik pühendusluuletus Visnapuu kogust "Talihari" (1920). 


Gee

(Aug. Gailit) 


Jestopi ja Pepo sell,
pane käima karussell.
Peru ruun ja Don Quijot',
usu krooniks — pott!
Geniaalne, südamlik,
valelik, niisama pikk,
nukrameelne kärsik Gee,
jumalik kamäleoon,
imelik on sinu tee.
Sinu terviseks! Ma joon!

Kes tahab lähemalt tundma õppida Visnapuud kui emotsionaalset äärmusteinimest, see võiks poeedi luule kõrval lugeda ka Visnapuu ja tema peamise muusa Ingi (Hilda Franzdorfi) 23 aastat kestnud kirjavahetust, mis ilmutati ajakirjas Keel ja Kirjandus aastal 1968 (nr 2-4 ja 6-7). Selle haruldase "kiriromaani" publitseerija Paul Rummo on neis tundetulvast ülevoolavates kirjades näinud ühelt poolt mõnesugust luulelist stilisatsiooni, teiselt poolt aga otse "sürrealistlikuks novelletiks" põimuvat tundestiihiat ("sageli seoseta sosinad, sonimised ja karjed").18

Leiame neist kirjadest mõne intrigeeriva killukese ka Gailiti kohta, näiteks on Visnapuu 9. jaanuaril 1921 (Gailiti 30. sünnipäeval!) saatnud Ingile sõnumi: "Põgenesin joomingult sõprade keskelt… (---) Homme läheb Ge 4 p. istuma, tuba on vaba. Tule kohe!" Seda salapärast "istumist" on Paul Rummo kommenteerinud järgnevalt: "Visnapuu näib sel perioodil Tartus jagavat ühist tuba Gailitiga. G. pidi nähtavasti (küllap mingi järjekordse boheemliku tembu tõttu) minema neljaks päevaks aresti – meie armastajate õnneks…"19

Ainuüksi luuletuste põhjal võiks Visnapuud pidada lausa eksalteeritud erotomaaniks, pidevas kirglikus armujoovastuses visklevaks naistekütiks. Ent viidatud kirju ja nende tagamaid hoolega uurinud Harald Peep on teinud Visnapuu kohta kindla ja lakoonilise järelduse: "Ta armastas rohkem ideaali kui reaalset naist."20 Küllap see nii ka oli.

Visnapuu armueluliste keerdkäikude puhul meenub mõnigi kord Tammsaare romaani "Elu ja armastus" meespeategelane, vastuoludes heitlev Rudolf Ikka, keda Endel Nirk on iseloomustanud järgmiselt: "Ta on vaheldumisi või ka samaaegselt südamlik ja küüniline, aus ja alatu, moraalne ja paheline, stoiline ja hoolimatu, kannatav ja kannatust toov – ja seda mitte enam üksnes sõnades."21

Samas on Visnapuu armastusluule üks meie luule tippe ja küllap mõjutas see kaudselt ka Gailiti tundeelulist poolust, arusaamasid armastusest ja naisest.

Millise mulje jättis Visnapuu (kaasa)mõtlejana, vestluskaaslasena? Et temast pole säilinud just väga palju mälestuskilde ning siuruliku skandalisti, (jumala)mõnitaja ja elupõletaja maine on temalegi kaunis tugevasti külge kleepunud, siis esitagem siin mõned tähelepanekud pagulaskunstniku Endel Kõksi sulest. Kunstnik on oma vestlusi – juba küpsemas eas luuletajaga – iseloomustanud selliselt: "Tal olid rikkalikud teadmised filosoofias ja mõnelgi varajasel tunnil võisime süveneda kosmose ja universumi saladustesse, haarates selle salajasi sidemeid inimliku olemasoluga. Ta ulatuslik terminoloogia jätkus peenteks ja vahedateks mõttekäikudeks, nii et pealtkuulajad ilmselt olid võimetud sõnaga kaasa tulema."

Oma Lutsu-raamatus tuli mul korduvalt tsiteerida Visnapuu tabavaid hinnanguid Oskar Lutsu teostele – ka kirjanduskriitikuna oli poeet sageli avarapilguline ja süvitsiminev, andes silmad ette mõnelegi puhtakujulisele "päriskriitikule".

Gailitit ja Visnapuud kui mõtlejaid püüti eriti nõukogude ajal sageli pisendada, nii on omamoodi sümboolne, et nende mõlema artiklikogud ilmusid järjestikku Eesti mõtteloo sarjas: Visnapuu "Millal sünnib inimene" (2018) ja Gailiti "Siis tuli sõda" (2019). Neist esimese kohta kirjutasin arvustuse "Visnapuu kui mõttetark", tõdedes, et luuletajana heitlik ja impulsiivne äärmusteinimene oli kriitiku ja esseistina hoopiski üllatavalt tasakaalukas, süvenev ja selgepilguline eritleja.22 Ka Visnapuu mitmed kirjutised Gailiti kohta näitavad luuletajat oma sõbra loomelaadi asjaliku vaagijana. Visnapuu on Gailiti teoseid päris sageli arvustanud, nii näiteks kinnitas ta, et novellikogu "Vastu hommikut" (Tartu 1926) "... kirjanduslik tasapind ulatub kohati meie kõige paremate novellide tasapinnani, seda tasapinda isegi tõstes."23

Visnapuu tervitas "Toomas Nipernaadi" saksa tõlget, öeldes, et romaan on ühtaegu puhtpõhjamaine ja puhteestilik.24

Veel avaldas ta romaanist "Leegitsev süda" (Vadstena 1945) tõukuva kaunisõnalise, samas aga tegelaste hingeelu ja pürgimusi põhjalikult vaagiva arutluse "Helilooja ja tema ema" alapealkirjaga "Kolm saatust ja kunst August Gailiti romaanis "Leegitsev süda"". "Kunstiküsimuste kompleks on üks väärtuslikumaid osiseid "Leegitseva südame" romaanis," leiab ta.25

"See on järjekordne sügav raamat August Gailiti loomingus," kirjutas Visnapuu romaani "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) kohta mõni nädal enne siitilmast lahkumist avaldatud arvustuses; selle romaaniga kirjanik "ei kergenda mitte ainult üksi oma südant, vaid ta ütleb mehiselt ära, mis tal meie maa saatuslike sündmuste kohta öelda on."26

Visnapuu kui kultuuripoliitiku puhul on aina korrutatud tema 1930. aastate teise poole võimulähedust. Ent oma sõnavõttudes jäi ta ikka rohkem vaimu kui võimu poolele. Näiteks artiklis pealkirjaga "Anname meie suurtele kirjanikele paremaid ainelisi võimalusi loomiseks" kutsus ta üles: "Investeering rahvuslikkude vaimuvarade loomiseks on ülim ja kasulikum kulutus."27

Saksa ajal 1941-44 avaldas Gailit mitmeid surmapõlglikke "idavaenlase" vastu suunatud võitlusüleskutseid28, Visnapuu mitmed luuletused ajalehtedes olid samasihilised.

Nõukogude uus okupatsioon 1944. aastal sundis mõlemad sõbrad kodumaalt põgenema ning eraldas nad mitme maa ja mere taha, Gailit pääses laevaga Rootsi, Visnapuu pärast pikka Euroopa- teekonda USAsse.

Visnapuu ja Gailiti kodumaalt lahkudes tekkinud kirjavahetusest on säilinud Visnapuu 19 kirja Austriast ja Saksamaalt (aastaist 1946-49) ja 17 kirja USA-st, peamiselt New Yorgist (1949-51); valik neis kirjadest avaldati Loomingus 2010 (nr 3 ja 10).29 Enamjaolt pagulaselu raskustest pajatavates sõnumikes tuleb vahel siiski ette ka siurulikku ülemeelikust: "Ma tahaksin vaid sinuga, vana vahva rüütel Gee, kord juua ja juttu ajada ja lärmata. Underi, ilma Adsonita võtaksin ka korraks kaasa, kui tast veel asja oleks. (---) Ah, pistaksin sinuga koos prassima ja unustaksin aja ja ruumi!"30

Gailiti 60. sünnipäeva jaanuaris 1951 tähistasid ka New Yorgi eestlased, loeti ette Gailiti tervitus ja sõna võttis Henrik Visnapuu, tema tervituse pealkirjaga "Siuru Mr. Ge. Kõnetus sünnipäeva aktusel" avaldas värskelt ilmuma hakanud ajakiri Tulimuld 1951/1. Visnapuu mälestuslikus sõnavõtus ("siurulased polnud inglid, vaid täitsa maised inimesed", rõhutas ta) meenutatakse ka Gailiti loomingulist kriisi, mis viis ta täisküpsuse ajajärku: "Ka sina, armas Mr. Ge, tegid läbi sügava kriisi. Kui sa 1924. a. alguses Euroopa turneelt tagasi tulid, olid ka sina rööpaist väljas. Üks loominguperiood oli lõppenud, teist polnud sa veel leidnud. Kuid sina olid sündinud kirjanik ja sinul oli iseloomu, mis Allel puudus. Kolme kuu jooksul sa tõusid igal hommikul, riietusid, panid puhta paberi enese ette lauale ja istusid pidevalt pikad tunnid selle ees, küsimata, kas sa tulid sel päeval toime ühe kõlbliku lause või lõiguga. Kuid kolme kuu jooksul said sa hakkama võrratu novelli "Libahundiga" ja siis tulid takkajärele kuulsad Nipernaadi lood."31

Mõne kuu pärast aga, aprilli algul tuli teade Henrik Visnapuu surmast New Yorgis. Gailit võttis oma esmareageeringus vana sõbra loometee kokku: "Juhan Liiv, Gustav Suits ja Henrik Visnapuu on nii tihedalt seotud eesti rahva saatusega, et kõigi teiste allikate puudumisel võiks juba nende luule puhul konstrueerida meie rahva ajaloo."32 Pikemalt arendab ta samalaadseid mõttekäike järelehüüdes "Henrik Visnapuule", mille lõpus lubab saata lahkunule "kolm punast roosi sõbralt Geelt".33

Üks paguluses pulbitseva vilka kirjanduselu innukamaid kroonikuid Helmi Rajamaa (1909-2005) on talletanud kirka mulje Gailiti elamuslikust kõnest Henrik Visnapuu mälestusaktusel 22. aprillil 1951 [Rajamaal näpuveana 1950] Eesti Õhtugümnaasiumis: "Koor esitab Mozarti "Reekviemi" ja sedamööda asub Visnapuu verevend Gailit kõnetooli. Pikk, sirge, laitmatu rühi ja hoiakuga – tõeline härrasmees!

Äiates korra pilguga üle saali, alustab ta kõmiseval kõuehäälel sõnadega: "On julm meie aeg"… Võimsal, veenval, prohvetlikul viisil esitab ta hoolikalt läbimõeldud kõne, milles iga silp, sõna, lause on omal kohal ja kaunilt vormitud. Milline võrdlusvärskus ja retoorika! Pilk hetketi altkulmu piidlev – mitte umbusust, vaid ainesse kiindumisest! – räägib ta Visnapuust kui meie rahva prohvetist, kui Moosesest, põimides lausete vahele osavalt hädatarvilikke eluloolisi andmeid. Mõne jõulise pintslilöögiga maalib ta pildi poeedi arglikust, õrnatundelisest emast, vägevast ning ägedaloomulisest isast. Ja Ingist, poeedi armastatust! Nagu võimas jõgi voolab kõne üle kuulajate meelte – ja kui lõpprepliigile: "Elame nagu meie õilis suurpoeet rohkem südamesoojusest kui mõistuse piiratusest" järgneb meeskoorilt Türnpu "Muru kasvab mulla peale", ei saa ma muud, kui pean pisaraid pühkima."34

Valev Uibopuu on sama Gailiti kõnet meenutanud: "Sügavalt liigutatuna ja sügavalt teisi liigutades maalis ta pildi H. Visnapuust kui inimesest, luuletajast ning võitlejast. Hinnates ms. üheks tema olulisemaks teeneks omaaegse kultuurkapitali seaduse kujundamist ja läbisurumist, millest kogu eesti kirjandus on hiljem elujõudu ammutanud."35

Toogem lõpetuseks Visnapuu pühendusluuletus Eduard Vildele, mis oma uhke üldistusega ja efektsete kujunditega võiks sama hästi haarata Gailiti – aga miks mitte ka autori enda – natuuri ja loomelaadi:

 

SUUR KIRJANIK ON NAGU VANA VEIN 


Suur kirjanik on nagu vana vein,

mis aastaid käärind, keldris seisnud kaua.

Aroomi levites kui lõunamaine hein

kord sädeldes ta ehib pidulaua.

 


Kord õites valgeis roheline puu,

kord küpsed kobarad ta murdvad maani.

Aeg antud, millal mahla maitseb suu,

küll ootma peame vana veini a'ani.

 


Suur inimvaimu jumaline pärm

all sügavuses vere vaimuks käärib.

Kas see küll targa mehe nime väärib,

kes virret välja kallama on kärm.

 


Suur kirjanik on nagu vana vein,

mis joovastades leekivaks teeb aju.

Jääb järgi puhas õnn, kui lahtub meis

virdvägev joobumuse ülev tuju.36

1 Marta Lepp, "Kuus krüsanteemi" – Vaba Maa 24. detsember 1927, nr 302, lk 9. Gailiti stiilis on tihti nähtud proosaluule elemente ja nii pole ime, et Marta Lepp näikse tedagi meenutavat kui "revolutsioonilist luuletajat".
2 Henrik Visnapuu, "Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt", teine trükk, Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk 218
3 Harald Peep, "Henrik Visnapuu teed ja tööd" – "Pilk peegli taha ehk arupidamisi sõnakunsti teooria ja praktika üle", Eesti Raamat, Tallinn 1967, lk 305
4 Harald Peep, "Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 226
5 Henrik Visnapuu, "Päike ja jõgi" – Vikerkaar 1989/1, lk 53
6 Henrik Visnapuu, "Aasta 1920. "Siuru" surm" – Looming I, Odamees, Tartu 1920, lk 69
7 -l-, "Kirjanikkude sügisene ringreis" – Postimees 18. september 1919, nr 201, lk 1
8 Henrik Visnapuu, "Päike ja jõgi" – Vikerkaar 1989/3, lk 70
9 Henrik Visnapuu, "Kirjasaatjana Vabadussõjas" – "Koguja I. Kirjandus-kultuuri koguteos", Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, Geislingen 1949, lk 88
10 August Mälk, "Hommikust keskpäevani. Elupilte ja mälestusi", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1972, lk 194-195
11 "Marsi elanike" autoriks märgitud Tõnu Tõrgese varjunime taga peitub tollane ajakirjanik, portreteeritud kirjanike eakaaslane Artur Allik (1889-1974).
12 Paul Rummo, "Kirjatähe kammitsas. Kirjandus- ja kultuuriloolisi uurimusi, esseid, kõnesid", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 7-89
13 "Henrik Visnapuu kiri Berliinist. Sada aastat Siuru kevadest" (kiri 29. 9. 1923), saatesõna ja kommentaarid Mall Jõgi – Keel ja Kirjandus 2017, nr 5, lk 391
14 Pedro Krusten, "Hullumajast möödumisel", Lund 1972, lk 174
15 Ingi ja Visnapuu kirjavahetus, Paul Rummo kommentaarid – Keel ja Kirjandus 1968/7, lk 430
16 Henrik Visnapuu ja August Gailiti kirjandusõhtu – Vaba Maa (Pärnu väljaanne) 19. november 1924, nr 268, lk 1. Gailit esitas oma uue novelli "Laatsarus"; ettekannet hinnati mõjuvaks.
17 Artur Adson, "Üks kirjanduslik suvituspaik" – Olion 1930, nr 8, lk 33; Adson on täheldanud Toila-suvituste kajastusi Visnapuu luulekogus "Amores" ja Gailiti novellis "Fosfortõbi".
18 Ingi ja Visnapuu kirjavahetus. Paul Rummo saatesõna – Keel ja Kirjandus 1968, nr 2, lk 91
19 samas, 1968, nr 4, lk 231-232
20 Harald Peep, "Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 89
21 Endel Nirk, "Avardumine", Tallinn 1985, lk 215
22 Aivar Kull, "Visnapuu kui mõttetark" – ERR Kultuuriportaal 8. märts 2018
23 Henrik Visnapuu, "August Gailit: Vastu hommikut. Novellid" – Looming 1927, nr 2, lk 169; kogumiku parimaks peab Visnapuu novelli "Viimne romantik".
24 Henr. V. [= Henrik Visnapuu], ""Toomas Nipernaadi" võidukäik. August Gailiti "Toomas Nipernaadi" ilmumise puhul saksa keeles" – Postimees 6. september 1931, nr 241, lk 6
25 Henrik Visnapuu, "Helilooja ja tema ema. Kolm saatust ja kunst August Gailiti romaanis "Leegitsev süda" – Kauge kodu 1947, nr 5, lk 9
26 Henrik Visnapuu, "Müüt uuest Noa laevast. August Gailit: Üle rahutu vee" – Vaba Eesti Sõna 17. märts 1951, nr 11, lk 6-7
27 Henr. V[isnapuu], "Anname meie suurtele kirjanikele paremaid ainelisi võimalusi loomiseks" – Uus Eesti 10. november 1937, nr 306, lk 5
28 Olen need läkitused ära toonid oma artiklis "Elav klassik murduvas ajas. August Gailit aastail 1940-44" – Looming 2018/6, lk 847-859
29 Ka Gailiti kirjad Visnapuule võiksid ehk kusagil seal maal alles olla, arvas Visnapuu kirjade trükkitoimetaja Janika Kronberg, kui temalt seda küsisin.
30 Henrik Visnapuu, "Valik kirju Vanast Maailmast" – Looming 2010, nr 3, lk 436
31 Henrik Visnapuu, "Siuru Mr. Ge. Kõnetus sünnipäeva aktusel" – Tulimuld 1951, nr 1, lk 22
32 Tsiteeritud artiklist: W. Kures [= Voldemar Kures], "Maarjamaa lauliku mälestuseks" – Stockholms-Tidningen Eestlastele 7. aprill 1951, nr 78, lk 1
33 August Gailit, "Henrik Visnapuule" – Stockholms-Tidningen Eestlastele 8. aprill 1951, nr 79, lk 2
34 Helmi Rajamaa, "Paguluse sirvilaudu. Päevikumärkmeid aastatest 1950-1980". Virgela, Tallinn 1999, lk 24-25. Et päevikupidaja pidulikku sündmust vist küll liialt ei ilusta, sellest annab tunnistust tema hinnang teise aktusekõneleja August Mälgu kohta: "Hääl mõjub kuidagi õlisena, toon palvevennalikuna."
35 Valev Uibopuu,, "Välismaine Eesti Kirjanike Liit", Eesti Kirjanike Liit, Tallinn 2012, lk 37
36 Henrik Visnapuu, "Ränikivi", 1925; "Mu ahastus ja armastus", koostanud Georg Grünberg, Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk 156

ERR videoarhiivis on nüüd võimalik vaadata Margus Kasterpalu omaaegseid suurepäraseid telesaateid meie kirjanikest:

Gailit: https://arhiiv.err.ee/vaata/august-gailit

Visnapuu: https://arhiiv.err.ee/vaata/muuseumirott-henrik-visnapuu

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: