Rotterdami filmifestivalil näeb Quay-vendade installatsiooni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Dream Pools and Collecting Holes". Autor/allikas: pressimaterjalid

Rotterdami filmifestivali (International Film Festival Rotterdam, IFFR) üks oodatumaid väljapanekuid on vendade Timothy ja Stephen Quay installatsioon, mis põhineb Bruno Schulzi "Liivakella sanatooriumil".

Timothy ja Stephen Quay on Rotterdami festivalil ühed aukülalistest. IFFR on jälginud nende tänapäeva kinokunsti visionääride karjääri algusest peale, Hollandiga ühendab vendi Quaysid pealegi tõik, et enne veel, kui nad maailmakuulsateks animatsioonikunstnikeks said, teenisid nad Euroopas oma esimesed sissetulekud Amsterdamis nõudepesijatena.

Rotterdami kaasaegse kunsti keskuses Tentis avatud väljapanek "Dream Pools, Collecting Holes" koosneb makettidest ja filmilõikudest, mis käsitlevad tuleva täispika mängufilmi temaatikat ja motiive. Samas võib kunstikeskuse nelja saali paigutatud väljapanekut pidada teoseks omaette. Filmi ja installatsiooni alus on Poola kirjaniku Bruno Schulzi 1937. aastal avaldatud "Liivakella sanatoorium", mis ilmus mullu ka Loomingu Raamatukogus Hendrik Lindepuu tõlkes. "Liivakella sanatoorium" on jutustuste kogu, peategelane on noor mees, kes sõidab rongiga oma surevat isa vaatama. Rongi uinutav rütm viib ta unenägude ja reaalsuse vahepealsesse maailma, kus mälestused segunevad viirastustega. Vennad Quayd on selle lahendanud läbi pimeduse ja hämaruse – see ei tähenda mitte niivõrd valguse puudumist kuivõrd selle lavastamist. Näitusesaali pimedus aitab esile tuua klaaskapslitesse ja vaatekambritesse paigutatud installatsioone, seintele kuvatud animatsioonilõikude veiklev hämarus mõjub unenägudena, mis segavad sügavamat und. Aeg on "Liivakella sanatooriumis" muutunud elliptiliseks, elamused ja nägemused korduvad iseendast ümber pöörduva liivakellana. Tavamõistes arusaadav lineaarne aeg on ladestunud objektidele, moodustades tolmuseid kihte ja samas ka lagundades neid, keda ta katab. Monstrumid tekivad mälestustest ja traumadest, millega me ei oska midagi peale hakata, mida me ei suuda lahendada.

Vennad Quayd on Bruno Schulzi loominguga tegelenud varemgi, nii näiteks on nende 1986. aasta animatsioon "Krokodillide tänav" valminud just Schulzi jutustuse põhjal. "Liivakella sanatooriumi" aitas installatsioonina Euroopasse tuua aga Christopher Nolan, kes seadis omalt poolt tingimuseks, et animatsioonilõigud oleks filmitud 35 millimeetrisele filmile.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: