Tõnu Karjatse festivalipäevik. Põhjamaine kaamos Rotterdamis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "About Endlessness". Autor/allikas: pressimaterjalid

Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse on Rotterdami filmifestivalil kohapeal ja toob ERR kultuuriportaali lugejateni oma esimesed muljed ning esiletõstu väärivad filmid.

Stephen ja Timothy Quay, Bong Joon-ho, Beth B, Lydia Lunch, Don Letts, Marion Hänsel, Pedro Costa on nimekamad külalised tänavusel Rotterdami filmifestivalil (International Film Festival Rotterdam, IFFR). Kahe nädala peale on hajutatud nimekate tegijate meistriklassid ja kohtumised publikuga. 49. IFFR-i mahub peale sadade seansside ka kunsti ja muusikat, nii näiteks linastub David Cronenbergi "Crash" (1996) Rotterdami sümfooniaorkestri saatel, kes mängib Howard Shore'i kirjutatud heliriba.

Kui selline loetelu teeb kadedaks, on see märk sellest, et kinokunst on endiselt au sees ja janu heade filmide järele ei kustu ka siis, kui audiovisuaalse toodangu kättesaadavus on suurem kui kunagi varem. Mingil määral peaks meelerahu pakkuma see, et IFFR-il on mitmeid filme, mis olid ka hiljutise PÖFF-i kavas ja mitmed tulevad kohe ka kinodesse. Samas on Rotterdami festivalil alati midagi, mida avastada ja mis ei pruugi muidu vaatevälja sattudagi.

Esmalt kolmest filmist, mille ühine nimetaja võib olla "põhjamaine kaamos". Need on Roy Anderssoni "Lõppematusest" (Om det Oändliga. 2019), Carl Olssoni "Samal ajal Maal" (Samtidigt pa jorden. 2020) ja Alexis Destoopi "Põhja triiv" (Northern Drift. 2020).

Kaader filmist "Northern Drift". Autor/allikas: pressimaterjalid

Neist lavastuslikuim või teatraalseim on Roy Anderssoni "Lõppematusest", mille tegelased on veelgi kahvatumad kui ta varasemates filmides ja stseenidki nii dramaatiliselt kui ka emotsionaalselt jõulisemad. Andersson teeb filme sellest, mis südamel. Tema universum, milles see kõik sünnib, on muutumatu ja tekib igaks filmiks uuesti. Ühe seitsmeminutilise stseeni ülesvõtmiseks kulub Anderssonil ja ta meeskonnal vähemalt kuu aega, kuid filmis on ka stseen, mille valmimisele läks aasta. Inimesed taanduvad Anderssoni filmides sümboleiks, milles igaüks end võib üles leida, olgugi et mitte kõik ei ole keskealised ja ülekaalulised nagu Anderssoni tegelaskujud. Anderssoni nn igaühe-kontseptsiooni näib kinnitavat ka grimm, mis värvib näitlejate näod zombidena kahvatuiks. Anderssoni maailm oleks justkui õhuta ja vereta, kõik stseenid on lavastatud lausa kliinilise täpsusega. Andersson eemaldab stseenist kõik elava ja vaatab, mis järele jääb. Ja järele jääb vaat mis:

Ja ma näitan teile veel ülevama tee. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.

(1Kr 13:1–3)

Selles Armastuse Ülemlaulus on peidus ka kõik need teemad, mida Andersson oma uues filmis käsitleb. Andersson on kogu oma loometee jooksul püüdnud leida otseteed sõnumi edastamiseks, sellest ka tema stseenide lühidus ja reklaamklippide-laadne lõikavus. "Lõppematusest" on üks ehituskividest Anderssoni maailmas.

Kaader filmist "Meanwhile on Earth". Autor/allikas: pressimaterjalid

Carl Olsson lõpetas Taani filmikooli 2013, "Samal ajal Maal" on tema esimene täispikk film. Roy Anderssoni mõjud on siin vägagi tuntavad, aga samuti võib kompositsioonis ja rütmis tuua kõrvale ka selliseid filmitegijaid nagu Ulrich Seidl või Aki Kaurismäki. Olsson ise ütles, et tegutseb Anderssoniga siiski erinevates maailmades. Kui Andersson lavastab oma stseenid filigraanse täpsusega, siis Olsson jätab palju juhuse hooleks. Ta annab ette stseeni raami, olukorra. See, kuidas nad seda lahendavad, mida nad teevad või räägivad, jääb osatäitjate endi lahendada. Lahendus on seda põnevam, et Olsson ei kasuta professionaalseid näitlejaid, tema eesmärk on olla võimalikult lähedal dokumentaalfilmile. Nii ongi koos Eesti filmistuudio Allfilmiga valminud "Samal ajal Maal" nimetatud mänguliseks dokumentaalfilmiks. Olsson käsitleb surma, kaduvuse ja üksinduse teemat, ta võtab selle raske, eksistentsiaalse teemaderingi ette inimeste kaudu, kelle töö on tegelda surnukehadega. Pühalikkus taandub töörutiini ja argimurede ees, surm kaotab oma fataalse tähtsuse. Marko Raadi "Matusepäevikud" (2019) käsitles sama temaatikat välis-eesti kogukonna kaudu, Raadi filmi võib nimetada küpsemaks ja filosoofiliselt sügavamaks, Olsson on aga kindlasti üks tõusvaist noortest talentidest Rootsi filmis, kelle tegemistel tasub silma peal hoida.

Kaader filmist "About Endlessness". Autor/allikas: pressimaterjalid

Belgia kineast Alexis Destoop võttis oma filmi "Northern Drift" üles ühes Põhja-Norra piirilinnas, kus ühel pool on Venemaa, teisel Norra, ühel pool Põhja-Jäämeri, teisel inimeste asustus, ühel pool metsik loodus, teisel pool tsivilisatsioon, nii nagu me seda mõistame. Seisvate, piltilusate kaadritega annab Destoop edasi selle külma paiga võrratut võlu, püüdes samas kaadritaguse tekstiga luua sellele peaaegu asustamata kohale oma mütoloogiat. "Northern Drift" on stalker'lik rännak läbi külmunud maa ja hüljatud ruumide. Destoop tahab näidata, et siin on piir, kust kaugemale inimene ei saa, kui väga ta ka ei püüaks, samuti vihjab ta looduse salapärasusele, võimsale ettearvamatusele. Maa ja meri elavad siin oma elu, inimene on sissetungija, kes saab karistatud, kui teatud piiridest üle astub. Destoop on ise ka filmi operaator ja filmi teises pooles jääb tema loodud narratiiv visuaalsele ilule alla, pildiesteetika võtab loojutustamise üle. Sellele vaatamata mõjub Destoopi tunnine rännak mõtlemapanevalt ja lummavalt.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: