Tõnu Karjatse festivalipäevik. Veel kord Rotterdamist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Lydia Lunch – The War Is Never Over". Autor/allikas: pressimaterjalid

Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse käis Rotterdami filmifestivalil kohapeal ja toob ERR kultuuriportaali lugejateni oma viimased muljed ning tänavuse festivali kokkuvõtte.

Rotterdami filmifestival (International Film Festival Rotterdam, IFFR) lõpetas nädalavahetusel uue vaatajarekordiga – ajavahemikul 23. jaanuar kuni 1. veebruar registreeriti 340 000 külastust, mis on 13 000 võrra rohkem kui mullu. PÖFF-i külastajate arv ulatus eelmisel aastal 90 000-ni, mis märgib ka Tallinnas uut rekordit. Mõlemad numbrid näitavad seda, et vaataja otsib uut ja värsket kinokunstis ning tahab seda näha just suurelt ekraanilt. Kui vaadata seda, mida pakub näiteks Netflix, on festivalide kava elulähedasem, emotsionaalselt kõnekam ning filosoofiliselt sügavam.

IFFR-il linastus 273 mängufilmi, 301 lühifilmi ja toimus 37 publikule avatud töötuba filmitegijatega. Peale selle veel 21 kunstiväljapanekut ja 13 tegevuskunsti etendust. Nii mõnedki Rotterdami festivali filmidest olid ka PÖFF-i kavas, sealjuures püüab Rotterdam siiski ära näidata ka aasta festivalide paremikku, Tallinna festival seevastu pööras rohkem tähelepanu uuematele filmidele. Siinkohal võib ka edasisest festivalide kõrvutamisest loobuda, sest mõõtkavad ja asukohad, kus ja milles festivalid tegutsevad, on teineteisest kaugel – IFFR keset Euroopat, 1–1,5 tunni kaugusel teistest suurematest keskustest, PÖFF aga Euroopa piiril, kuhu jõudmiseks kulub ümberistumistega vähemalt pool päeva.

IFFRi võistlusprogrammi võitis Hiina režissöör Zheng Lu Xinyuan draamaga "The Cloud in Her Room" (2020). See on monokroomne ja melanhoolne, dokumentaalkaadritega pikitud pilt 22-aastasest Muzist, kes on sattunud vahepealsesse aega kodu ja välismaailma, lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Vaatajad valisid oma lemmikuks Bong Joon Ho filmi "Parasiit" (2019), millel oli Rotterdamis ka erilinastus mustvalgena. Kohal käis ka režissöör ise, kes kohtus vaatajatega ja tegi oma meistriklassi.

Kaader filmist "Rebel Dread". Autor/allikas: pressimaterjalid

See on ka see, mille poolest on IFFR asendamatu – üpris hõlpsasti ligipääsetavad kohtumised legendaarsete nimedega, kes on kujundanud filmi- ja popkultuuri laiemalt kui mõni festivalivõit. Üks tänavune eriprogramm oli Beth B ja Lydia Lunchi "War is Never Over". Sõjakas loosung on olnud moto 1970. aastate lõpu, 1980. aastate alguse põrandaalust kultuuri tugevalt mõjutanud Lydia Lunchile. Muusikas ja etenduskunstides leidis Lunch 1970. aastate keskpaigas oma hääle ja väljendusvõimaluse, mille kaudu maha laadida seksuaalsest ärakasutamisest ning maailma ebaõiglusest kogunenud viha. Bändiga Teenage Jesus and the Jerks tuntust kogunud Lunchile tähendab laulmine eelkõige karjumist ja kirjandus prevaleerib muusika üle. See, mida ta tegi oma bändiga, oli eelkõige sõna ja sõnumi edastamine, muusikaline vorm oli selleks, et seda sõnumit viia laiema kuulajaskonnani.

1970. aastate lõpu New York, kuhu Lunch 16-aastaselt põgenes, oli suures osas laostunud ja pime linn, täis läbikukkunud kinnisvaraarenduse tõttu maha jäetud elamuid, mõttekaaslasi oli Lunchil selles linnas lihtne leida, sest tänavail hakkasid nad üksteisele lihtsasti silma. Nagu rääkis Lunch, olid need kadunud hinged, keda ühendas protest 1960. aastate põlvkonna tühistunud lubaduste vastu. 1970. aastate algus ja keskpaik märkisid ka USA-s teatud stagneerumist – korrumpeerunud president Richard Nixoni asemele tõusis samuti konservatiiv, vabariiklane Gerald Ford, ning aegamisi paljastusid Vietnami sõja koledused, rääkimata politsei jõuvõtetest, varjatud rassismist ja koduvägivallast.

Seksuaalse ärakasutamise ja koduvägivalla eest põgenes NYC-i ka Lunch ja tema kaastööd sealses põrandaaluses kinos tuntuks saanud Beth B-ga olidki kantud vihast vägivalla ja ekspluateerimise vastu. Lunchi bändi Teenage Jesuse agressiivsed etteasted, mis kestsid keskmiselt 7–30 minutit, olid kõigi nende väljaelamata hirmude ja ängi väljendus. IFFR-il oli võimalus näha ka eriprogrammi toonasest põrandaaluse filmi skeenest New Yorgis, näiteks Melvie Arslaniani ikooniline neo-noir "Stiletto" (1981), mille twinpeaks'ilikus finaalis esineb ka noor Lydia Lunch.

Kaader filmist "Stiletto". Autor/allikas: pressimaterjalid

Võib arvata, et just see põrandaalune filmike on olnud üks inspiratsiooniallikas ka David Lynchile, sest Chelsea hotellis jäädvustatud stseenid sarnanevad oma salapäraselt õhustikult Lynchi legendaarsele telesarjale. "Stiletto" sisuline motiiv on kättemaks, näitlejate külmus ja osavõtmatus, mis peitub mustade prilliklaaside taha. Dialoogide nappus ja improviseeritus, stseenide vähene valgustatus ning dramaturgiareeglite eiramine teevad tulemuse ootamatult lahedaks, siin tulebki esile see, mida koolis ei õpi – andekus koos elukogemusega, mis võimaldab eneseväljendust selle kõige ehedamal kujul.

Võitlus ei lõpe kunagi, "war is never over", sest endiselt on inimeste põhivabadused ohus, tõdesid Lydia Lunch ja Beth B. Beth B lühifilm "Amnesia" (1991) mõjus eriti päevakohasena, minutiline lühifilm koosnes võõrahirmust ja rassivihast ajendatud väljaütlemistest, mida olid kaamerasse lugenud küll näitlejad, kuid mis olid võetud päriselus antud tunnistustest. Natsisaabaste marss filmi lõpus hoiatab otseselt ajaloo kordumise eest.

Briti post-punk gruppide Clash, Slits ja PIL juures tegev olnud muusik, produtsent ja DJ Don Letts rääkis oma loo sellest, kuidas paremäärmuslased kaaperdasid skinhead'ide liikumise 1970. aastate alguse Ühendkuningriigis. Kui alguses oli skinhead'ide liikumine protest pikajuukseliste lillelaste õõnsa soolapuhumise vastu, ühendades reggae-muusikaga uut põlvkonda nahavärvile ja päritolule vaatamata, siis peatselt võtsid selle üle kuritegelikud gängid ja neonatsid, lühikesed juuksed, tanksaapad ning lendurjakid hakkasid väljendama hoopis viha teise nahavärvi ja muude erinevuse vastu.

William E. Badgley esitles IFFR-il ka portreedokumentaali Don Lettsist pealkirjaga "Rebel Dread", mis näitas läbi koduvideote ja intervjuulõikude Jamaica juurtega muusiku ning produtsendi karjääri mässumeelsest muusikust tunnustatud produtsendini, kellel BBC-s oma saade. Don Letts on oma tegevuses alati püüdnud ühendada uusi muusikalisi suundumusi etnilise pärandiga, end pole ta sealjuures soovinud liigitada ühessegi skeenesse kuuluvaks. Igasugune sildistamine on ohtlik, seletas ülimalt energiline ja teravmeelne rastapatsidega DJ. Ainuke leibel, milega ta suhestub, on ta enda nimi Don Letts ja sellest piisab. Muusikal on aga potentsiaal elusid muuta ning selle sõnumi toimetab "Rebel Dread" kenasti kohale.

Järgmisel aastal on IFFR-il juubel, festival toimub juba 50. korda.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: