Tõnu Karjatse festivalipäevik. Tavalised kangelasteod Rotterdamis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Bacurau". Autor/allikas: pressimaterjalid

Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse on Rotterdami filmifestivalil kohapeal ja toob ERR kultuuriportaali lugejateni oma muljed ning esiletõstu väärivad filmid.

Rotterdami filmifestivalil (International Film Festival Rotterdam, IFFR) on alati kindel koht akuutsetel päevaprobleemidel ja teisalt ka ajalool, nii on tänavusel festivalil omaette rubriik Hong Kongist, kus vastasseis demokraatiameelsete protestijate ja Pekingile meeldida soovivate võimukandjate vahel kestab ilmselt veel kaua.

Rubriik "Tavalised kangelased" sisaldab aruteluringi Hong Kongi aktivistidega ja filmiprogrammi Hong Kongi kinost läbi aegade. Rubriigi pealkiri on laenatud Ann Hui 1999. aasta samanimeliselt filmilt, millega teenekas filmitegija kommenteeris filmikunstiliste vahenditega Hong Kongi üleandmist Ühendkuningriigilt Hiina võimu alla 1997. aastal. Ann Hui osutas oma melodraamaga murekohtadele, mis praegu on välja jõudnud kogu regiooni halvava konfliktini – kokku põrkuvad totalitaarne ideoloogia ning kodanikuvabadus ja liberaalne maailmavaade.

Kaader filmist "Bacurau". Autor/allikas: pressimaterjalid

Retrospektiiviga näitabki IFFR Hong Kongi kino variatiivsust, värskeimad filmid on tänavu valminud dokumentaalfilmid Hong Kongi kodanikuaktivistidest, mis Rotterdamis saavad ka maailma esilinastuse. Hong Kongi kino programm ei saa läbi ilma Shaw Brothersi stuudio toodanguta. IFFR-il oli võimalus näha kung fu žanrifilmidele aluse pannud stuudio üht hilisemat filmi, aastal 1973 valminud "Üleastujat" ("Fen nu qing nian"). See on võitlusepisoode tulvil draama noorest Johnist (Wong Chung), kes otsustab kaasa minna kuritegeliku maailma pakutud hüvedega, selle asemel et jääda oma isaga ja tüdrukuga, kes temasse on kiindunud. Tagajärjed on sellisel moraalselt ebaõnnestunud valikul muidugi traagilised. Shaw-vendade stuudiole oli see esimene film, mis võeti üles tänavail ja ka katse saada tagasi Bruce Lee filme tootvale Golden Harvesti stuudiole kaotatud positsioon. "Üleastuja" ongi huvitav eelkõige filmiajalooliselt, sest Shaw stuudio katsetas siin ka uute võttenurkade ja heitlikuma montaažiga, omamoodi peataolek tänavastseenide jäädvustamisel annab üpris levinud süžeeliiniga loole värske ilme.

Kaader filmist "The Delinquent". Autor/allikas: pressimaterjalid

Kahjuks ei õnnestunud näha Süüria, Iraagi ja Hispaania koostöös valminud sõjafilmi "The End Will Be Spectacular" ("Ji bo azadiye". Ersin Celik, 2019), mis räägib kurdide võitlusest oma riigi eest Süüria põhjaosas, Rojavas. Halastamatu sõjafilmi tegi sealne filmientusiastide meeskond Rojava Film Commune ja selles teevad kaasa mitmed, kes jäid ellu 2015. aastal Suri linna piiramisrõngast läbimurdmise katsel. 

Mullu Cannes'i festivalil võidutsenud Brasiilia režissööride Kleber Mendonça Filho ja Juliano Dornellese "Bacurau" (2019) kannab samu väärtusi nagu Hong Kongi aktivistide liikumine ning kurdide võitlus. Ühe väikese kogukondliku üksuse vastupanu kaudu poliitilisele survele näitavad Filho ja Dornelles, kuivõrd oluline on ühtehoidmine ja teineteise aktsepteerimine enesemääramisõiguse saavutamisel. "Bacurau" räägib pisikesest külakesest kesk tühermaad, kes on uhke oma ajaloo üle, kuid on jäänud pinnuks silma kohalikule võimuahnele poliitikule. Valimisteks valmistuv võimur ei kohku tagasi ka vägivalla ees, et oma võimu seal maksma panna. Pealtnäha rahumeelsed külaelanikud aga polegi nii kerge saak, nagu võiks arvata, kambal ameerika valgenahalistest adrenaliinisõltlastest palgamõrvaritest tuleb alla vanduda oma võitlusrikka ajaloo üle uhketele külaelanikele, kes suudavad end kokku võtta ka võitluseks.

Kaader filmist "The Orphanage". Autor/allikas: pressimaterjalid

"Bacuraus" kohtuvad õuduse elementidega vestern ja poliitilise laetusega kogukonnafilm. Brasiilias, kus sai hiljuti võimule populistlik valitsus Jai Bolsonaro juhtimisel, on "Bacurau" tõusmas ajaloo populaarseimaks filmiks, kinodes on film jooksnud 22 nädalat, seljatades kõik Hollywoodi kassatükid. Juliano Dornelles rääkis, et "Bacurau" sai alguse kümme aastat tagasi soovist teha midagi vesternižanriga, mille tarvis Brasiilia maastikud pakkusid häid võttepaiku. Dornelles ja Filho soovisid leida vesternile etnograafilist vastet, tuua neid vaimustanud žanri nii-öelda oma tagaaeda. Eeskujud olid John Fordi ja Sergio Leone filmid, kuid tulemus žanrifilmi laiendus ühiskonnas vastukaja leidvatele teravatele probleemidele. Nii polegi "Bacurau" pelk põnevik – ehkki märulit ja verd on selles korralikult – vaid mitmekihiline töö Brasiilia ajaloost, etnilisest uhkusest ja väärikusest ning solidaarsusest, mis aitab vastu seista ka kõige hirmsamatele ohtudele.

Nooruse ja vastupanu teemat käsitleb ka Afganistani režissöör Shahrbanoo Sadat tõsielusündmustel põhinevas mängufilmis "Lastekodu" (Parwareshgah. 2019). Filmi tegevus viib 1980. aastate lõpu Afganistani, kui riiki tungisid nõukogude väed ja toimus riigipööre. Peategelane on 15-aastane Qodrat, kes on vaimustunud India filmidest. Filmi produtsendi Anwar Hashimi mälestuste põhjal valminud linalugu näitab ajalugu nii-öelda nurga tagant, need justkui toimuksid kusagil mujal ja otseselt need tavaelu ei puuduta. Tasapisi jõuavad pöördelised sündmused lastele aga üha lähemale – kord saab laagri lähedal tabamuse nõukogude soomuk, mõni aeg hiljem tuleb ära põletada nõukogude kirjandus ja õpikud ning siis tulevad õuele rättides pühasõdalased. Sadat annab toimuva edasi läbi Qodrati silmade, kes elab oma emotsionaalseid vapustusi läbi Bollywoodi laulu- ja tantsunumbrite. "Lastekodu" on küll film Afganistani valusast ajaloost, kuid ka kummardus India filmikunstile ja kinole üldisemalt, mis annab innustust ja hoiab alles unelmaid.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: