Don Erikson: inimestele jõudis nüüd selgemalt kohale, et me ei ole looduse kroon
Saates "Delta" oli külas teoloogia-uurija, maailmamuusika DJ ja miljööterapeut Toomas "Don" Erikson, kes rääkis, mida õpetab praegune olukord meile ühiskonna ja inimeste kohta, mida tähendab see tema sotsiaalsete raskustega hoolealuste jaoks ja mida pakub usk ja popmuusika, millel on Eriksoni jaoks oluline ühisosa.
Eriksoni paneb imestama, et inimesi praegune olukord üllatab. "Hoiatusmärke on viimase 20 aasta jooksul olnud päris palju – SARS, MERS jne, mis on põhimõtteliselt samalaadsed viirused. Õnneks jäid nad üsnagi lokaalseks ja juba siis räägiti, et see on õnne küsimus, et praegu nii läks."
Tema sõnul aga kipuvad inimesed sellised asjad kiire elutempo tõttu justkui kohe ära unustama ja lähevad oma eludega edasi ning nüüd juhtus, et viirus ei jäänud lokaalseks, vaid kogu maailm on seda täis.
"Ega meile ei kingita seda, et me siin planeedil nii hooga sõna otseses mõttes läbustame. Ühel hetkel varem või hiljem hakkab ka keskkond, mida me kahjustame, ka meiega korrektiive ette võtma."
Samas tõdes Erikson, et inimkonna ajaloole tagasi vaadates on tapvad haigused saatnud inimesi ajast aega ja tänapäeva maailm ei ole nii palju teistmoodi kui kesk-, antiik- või veel varasemal ajal ning nii palju kui inimesed tahavad seda tunnistada.
Tema sõnul on inimesed loonud turvaillusiooni, et kõik läheb jube hästi. Eestigi on selles kategoorias, kus inimestel on hea elada. "Seda nimetatakse kuldseks miljardiks. Me kuulume sinna kuldsesse miljardisse ja seetõttu on ka meie subjektiivne elu olnud suhteliselt ettemääratav," rääkis ta.
"Paljudes kohtades planeedil seda ei olegi. Võtame kas või Süüria, kus on sõda, mis on tegelikult kliimamuutuste tõttu tekkinud ja ei näita mingeid vaibumise märke – seal inimesed ei tea, mida järgmine hetk toob."
Kahjuks ei ole maailm turvaline, tõdes ta. "Meie ülesanne on see turvalisemaks muuta."
Kõik ei ole ühes paadis
Pepleri ravikodu, kus Erikson miljööterapeudina töötab, ei saa praegu oma kuuele hoolealusele varasemaga samaväärset abi pakkuda. Kõige hullem on tema sõnul see, et nad ei teagi, kuidas neil läheb ja kuidas nad hakkama saavad.
"Varem me nägime neid. Väga paljud probleemid algavad mitte sellest lapsest, vaid keskkonnast, kus see laps on. Praeguses olukorras on see laps jälle saadetud samasse keskkonda tagasi, kus võib olla probleem. Mitte küll igal juhul, aga väga paljudel juhtudel on probleem kodus või kodu puudumises. Seetõttu me ei näe seda, mis toimub. Me saame sellest hiljem teada, kui karantiin läbi saab."
Erikson tõdes, et see võib ravikodu kasvandikele ka hästi mõjuda. "Võib-olla inimesed saavadki oma suhted korda ja see mõjub perele hästi. Kindlasti on olukordi, kus see mõjub veel halvemini. Tõenäoliselt tuleb probleeme nüüd lahendada natuke suurema hooga kui me oleks saanud seda stabiilselt teha."
Miljööteraapia tähendab, et lapsele pakutakse turvalist keskkonda, et maandada nende hirme ja pingeid. Ta lisas ka, et teinekord pöördub nende juurde noor hulga diagnoosidega, aga lõpuks selgub, et tema probleemide põhjused on pragmaatilised ja mitte psüühilised.
Erikson ütles, et kuigi tahetakse luua kuvand, et me oleme kõik selle kriisi ajal ühes paadis, siis tegelikult elab selle igaüks läbi erimoodi. "Ühes paadis oleme me võib-olla selles mõttes, et inimeste teadvusesse jõudis nüüd selgepiirilisemalt kohale, et me ei ole looduse kroon. See on pisike viirus, kes on praegu kroon."
Sotsiaalne distantseerumine ei põhjusta talle ehk nii palju vaegusi kui mõnele teisele, tõdes ta. "Mulle on terve elu meeldinud omaette rattaga sõita või liikuda aegadel, kui liigub vähem inimesi. See on mulle lihtsalt sobinud. Selles valdkonnas ma end võib-olla eriti ahistatuna ei tunne."
Popmuusika kui omalaadne palve
Erikson on ka Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) diakon ja usu rollist praeguses kriisis rääkides sõnas ta, et ta ei pea ühtegi religiooni õigemaks või valemaks, paremaks või jumalale lähemalolevaks. Aga leiab, et usk annab alati lootust.
"Aga sellise nüansiga, et see nüüd sunnibki rohkem tõlgendama, mida religioonid räägivad. Inimesed on küll mingis uskkonnas, aga eriti ei mõtle, millest need tekstid räägivad. Eks need räägivadki sellest, et kui me ei paranda oma käitumist, siis me saame viimsepäeva."
Selle vältimiseks tuleb inimesel teha subjektiivsel tasandil tegusid, mis ei too kaasa ümbritsevale kannatust ja proovida teha inimestele head, sest see annab lootust.
"Väga palju halba on maailmas seepärast, et me arvame, et teeme head. Selleks meile aju on antud, et me küsiksime endalt, kas see tegu, mida me teeme, toob kaasa head või natukene head või see toob kaasa kannatuse," selgitas Erikson.
Eriksoni vaimsus ja vaimsuse otsingud algavad ja lõppevad alati muusikaga. "Teismeeas oli muusika minu abimees. See võluvitsake." Ta rääkis, et on väga pikalt jälginud seda osa teadusest ja kirjandusest, mis räägib popmuusikast – kuidas see üldse sündis, toimib ja mis ta on.
"Võime öelda, et popmuusika on omalaadne palve. Me võime teha kohe suure vahe sisse, et 80 protsenti popmuusikast tehakse selle jaoks, et seda müüa. Mina räägin sellest 20 protsendist, mis tehakse selle jaoks, et midagi öelda."
See 20 protsenti on Eriksoni hinnangul kõige ausam subjektiivne palve, mis võib olla, ja see on pakitud väga mõjuvasse rütmilisse tausta. "Ma ei oska kirjeldada, mida rütm teeb, aga ta teeb meiega midagi. Inimestele meeldivad erinevad rütmid, aga see rütm mõjub meile nii, et ta mõjub otseselt meie füüsilisele kehale."
Ta tõdes, et muusika on tema jaoks midagi väga religioosset, kuid suhe jumalaga ei pea tema meelest olema vaga, vaid aus.
"See on üks asi, mis mulle popmuusikas meeldib. Mõnikord on see isegi liiga aus, et see võib kõrva kriipida. Aga ma ei heida seda ette. See ongi see, mida ma religioonilt ja muusikalt tahan – ausust. Ehk et ta väljendaks midagi, mida ma tajun või tunnen, aga kui isegi ei taju ega tunne, et ta näitaks, et ka nii võib tunda ja tajuda," märkis Erikson.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Delta"