Vestlusring. Lastekirjanduse laev seilab endisel kursil ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lasteraamatud
Lasteraamatud

Kui vaadata statistikat, ilmus eelmisel aastal 148 algupärast ilukirjanduslikku teost lastele ja noortele, aimeraamatuid avaldati 37, seega kokku 185 algupärandit. Loomulikult ei jõua ükski tavalugeja sellist kogust läbi hekseldada. Küll aga peab need raamatud läbi lugema ja parimad välja valima Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia kolmeliikmeline žürii. Kuna nendel inimestel tekib seeläbi üsna haruldane tervikpilt hetkeseisust, palus Ilona Martson tavapärase lastekirjanduse ülevaate tegemise asemel neil oma värskeid tähelepanekuid Loominguga jagada.

Tänavu kuulusid žüriisse lastekirjanduse püsiarvustaja ja bibliograaf Krista Kumberg (kes oli ka esimees), Eesti lastekirjanduse keskuse teabetalituse juhataja Anu Kehman ja kirjastuse "Tänapäev" toimetaja ning lastekirjanik Priit Põhjala.

 

ILONA MARTSON: Päeval, mil seda intervjuud salvestame, ilmus "Postimehes" 2019. aasta raamatumüügi edetabel. Ja tuleb välja, et Eesti enim müüdud raamat ongi kodumaine lasteraamat! See on Maxima poeketi välja antud Kätlin Vainola ja Elina Sildre tegelusraamat "Minu Eesti seiklus", mida on müüdud 20 000 eksemplari. Tõsi, see pole ilukirjandus. Kui suur oli see "reha", mida pidite tegema, et aimekirjandus ilukirjandusest eraldada?

ANU KEHMAN: Meie vaatlesime eeskätt belletriseeritud aimekirjandust. Sellesse valdkonda kuuluvad Els Heinsalu "Ahaa" ja "Haldja saladus", Marge Pärnitsa "Nässu ja lumekruubid", Margit Saluste "Asja lood on sellised" ja "Kõik tööd on head" 2. osa, Marju Kõivupuu "Pärandiaabits lastele ja suurtele", Kertu Sillaste "Kõige ilusam seelik" jm.

KRISTA KUMBERG: Tunnistasime need väga headeks raamatuteks, kuid konkurentsist jäid nad siiski kõrvale. 

M.: Samuti domineerivad 2019. aasta kodumaises lastekirjanduses endist viisi proosaraamatud — neid on ilmunud 128. Luulekogusid ilmus 18, näidendikogumikke üks. Nagu igal aastal, nii andis ka tänavu luulekogu välja Ilmar Trull — "Pori kärbes ja tori hobu". Aga mis selle kõrval luules veel silma hakkas?

K.: Eeskätt oli selleks Tarmo Vaarmetsa raamat "Võileib võimleb", mis on üsna tragi ja areda värsiga. Just selline kena raamat, mille abil on õpetajal klassi ees hea näidata, milline luuletus olema peab. Riimub ja rütmub. Teema poolest teretulnud, kuid ebaühtlasema tasemega oli Helle Kirsi kooliluule raamat "Kool ei murra konti", mis sisaldab paremaid ja halvemaid tekste koolielu teemal. Kahjuks on kujundajat külastanud hästi halb mõte esitada need luuletused käekirjasarnase fondiga, mustal tahvlil valge kriidiga, mida on täiesti võimatu lugeda. Kena kogu on ka Olivia Saare jõulu- ja talveluuletuste raamat "Tähed on taevatuled" — tundus, et sealgi on enamik värsse uued. Jaan Tätte kahel laulutekstil põhinev tirelraamat "Hülgeviga. Jäljed" on aga pigem Regina Lukk-Toompere kunstnikuraamat.

M.: Kas luule vallas oli ka mõni üllatus?

K.: Üllatas Ilmar Trull — ei mingit väsimust, enesekordamist ega kulunud kujundeid. Hea ja värske kogumik. Ülejäänud autorid tulevad riburada pidi järele. Kes arenguruumiga ja kes ilma.

K.: Samad sõnad. Eks siis näeb, millisele läheb Karl Eduard Söödi lasteluule auhind, mis igal aastal mõne tuumakama lasteluule kogu üles nopib.

PRIIT PÕHJALA: Ilmar Trull on muidugi teistest lasteluuletajatest peajagu üle. Ka Tarmo Vaarmetsa debüütluulekogu Trulli kandadele mu meelest veel ei astu.

M.: Kuna annate auhinna vaid ühele autorile, ei kuulunud teie vaatluse alla ju ka Leelo Tungla koostatud mahukas lasteluule antoloogia "Igal pool on ainult tähed", mis koondab 30 aasta jooksul ilmunud luule paremiku…

P.: See raamat on mõeldud pigem õpetajatele koolides ja lasteaedades — spetsialistidele, kes töötavad lastega. Neile on kirjutatud ka koostaja saatesõna, mis üritab edasi anda nende luuletuste sünni konteksti. Kogumiku eesmärgiks on klassikute kõrval pakkuda avastamata palu noorematelt tegijatelt, mis mõjuvad värskena. Iseasi muidugi, et kui noored sellised autorid nagu Wimberg, Vaiksoo, Contra, Soomets enam on…

M.: Kui palju tänapäeva lapsed üldse luulet loevad? Minu tähelepanek on, et mitte eriti: luulekogu tehakse lahti eeskätt siis, kui on tarvis jõuluks või sünnipäevaks salmi leida.

K.: Õpetajad mõtlevad välja väga huvitavaid ülesandeid, et lapsi luule juurde tuua. Küll otsitakse luuletusi igasugusteks võistlusteks ja ei tea milleks veel. Ja vahel laenutavad lapsed luuleraamatu koju, kui see on nende meelest kihvtilt illustreeritud. Lapsed tarvitavad luulet küll, aga kui palju lihtsalt lõbu pärast loetakse, seda ei tea.

M.: Jah, aga mida üldse tänapäeva laps lõbu pärast loeb?

K.: Väiksemad loevad eesti autorite pildiraamatuid suure hoolega. Ja täiesti vabatahtlikult! Aga nagu ma juba varasematel aastatelgi olen märganud, lähevad eesti autorid lihtsama vastupanu teed ja kirjutavad jutukogusid. Palju keerulisem on komponeerida pikemat lugu, millel "saba, sarved ja keskpaik". Minu meelest on tänavuse lasteraamatu aastasaagi puhul märgata, et neid "saba, sarvede ja keskpaigaga" lugusid sai päris palju. Mis on muidugi hästi tore.

Eks endist viisi loetakse Keräneni ja Tomuski seiklusraamatuid. Ka Hugo Vaheri "Vääna jäljekütid" on endale leidnud sõpru. Toreda raamatu "Pannkoogid! Nalja ja naeruga" kirjutas tänavu Markus Saksatamm. Selline puhas huumor, pannkoogisõbra käsiraamat.

P.: Mulle tundus möödunud aasta põhjal, et siiani ohtrat ja väga populaarset krimikirjandust lastele hakkab vaikselt vähemaks jääma.

M.: Mis võiks olla põhjus?

K.: Laste krimilugusid ei ole ju lihtne kirjutada. Sellist, mis oleks ka usutav ja mille kallal meiesugused paadunud dekkarihundid ei hakkaks hambaid teritama.

M.: Kui mõne aasta eest "Loomingule" lastekirjanduse aastaülevaadet kirjutasin, hakkas silma, et ilukirjandusliku lasteraamatu kaalukauss oli kuidagi väga kõvasti koolieeliku ja algklassilapse poole kaldu. Kas see on ka tänavu nii?

K.: Kahjuks küll. See juba on kord nii, et noored lapsevanemad ostavad oma lapsele raamatuid, aga mida vanemaks laps saab, seda vähem seda tehakse. Ja noorteraamatuid ei taheta üldse osta.

K.: Väikelasteraamatu puhul on lihtne: valitakse välimuse, pildi järgi. Sageli jõuab selle ju poes ka läbi lapata ja kiire kvaliteedikontrolli teha. Veidi mahukam raamat jääb ostmata, kui autor ei ole sulle isiklikult tuttav või Kerä­nen-Tomusk-Kivirähk.

M.: Teine võimalus raamatu jaoks tekib siis, kui sellest on tehtud film. Küllap saab nii seletada ka Anu Auna debüütteose "Eia seiklus Tondikakul" menu.

K.: Selle raamatu puhul oli mul väike eelarvamus, aga tekst on ladusalt loetav. Muidugi juhtus seal kõik seesama, mis filmis! Ja filmi radadele lugeja mõte rändama jääbki. Raamatukogus Anu Aunaga kohtumisel püüdsin küll juttu raamatule tüürida — ei läinud läbi! Kõigi lugejate küsimused puudutasid ikkagi filmi. On muidugi huvitav, mis Nukitsa konkursil juhtub…

K.: Juhtub, juhtub. Hakkabki juba juhtuma… On aga iseküsimus, kas sellele teosele ka ilma filmita mingit menu ennustada oleks saanud. Kindlasti poleks see nii suur kui praegu.

M.: Valisite välja kuus nominenti. Kui üksmeelsed te nende valimisel olite?

K.: Kõigepealt valis iga žüriiliige välja oma kümme parimat raamatut. Ja kui kõigil viis nimetust plaksti kokku langesid, oli ju tore! Kuues nominent selgus hääletamisel.

M.: Millised olid žürii valiku kriteeriumid?

K.: Mina lähtusin eeskätt iseendast. Kui raamatu illustratsioonid mind mõjutasid, siis pigem vaikimisi, alateadlikult. Kindlasti ei vaadanud seda, et oleks esindatud "raamatud igale vanuseastmele" või et oleks tasakaalus realism ja fantaasialood.

K.: Minu sooviks oli, et vähemasti üks pildiraamat võiks valitute sekka sattuda. Aga ma ei ajanud näpuga järge, et valikus oleks nn läbiv lugu, jutu­kogu, luuleraamat…

P.: Mina mõtlesin samamoodi nagu Krista: kuna häid pildiraamatuid on aasta jooksul nii palju ilmunud, võiks üks neist ka nominentide hulgas olla. Muidu aga üritasin illustratsioone võimalikult vähe vaadata ja arvestada, kui palju on reaalselt raamatuga tööd teinud teksti autor.

M.: Nominendid on siis järgmised: Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Aidi Vallik "Seebu maailm", Hasso Krull "Kurja kala kohvik", Ilmar Tomusk "Kõrvalised isikud", Andrus Kivirähk "Tont ja Facebook" ja Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid". Alustaks Hasso Krullist, kelle "Kurja kala kohvik" Marja-Liisa Platsi illustratsioonidega on mõeldud esindama pildiraamatu žanri. Mida öelda lastekirjanikuna debüteerinud Hasso Krulli kohta?

P.: Meeldis, et raamatus puudus ninnunännutamine ja täditsemine — et asjad olidki sama karmid, nagu nad pärismaailmas teinekord on.

K.: Teatud eas lapsi — nii viie-kuue-seitsmeseid on šokeerinud lõpp. Sest lugejale muutub kuri kala mingil hetkel lemmikuks, aga pärast pannakse ikkagi supi sisse…

K.: Tänapäeva lasteraamatutes on liiga palju sellist suhtumist, et "lepime kõik ära ja saame ilusti sõpradeks". Aga need asjad ei tööta päris elus iga kord nii. Ja pildi ja sõna koostöö oli "Kurja kala kohvikus" ikka väga hea.

M.: Eks pildiraamatu traagika ongi ju selles, et meie lappame ta paari minutiga läbi, aga illustraatoril on selle tegemiseks kulunud hulk aega ja ka kirjanik mõtleb teksti üle põhjalikult, enne kui ta selle kirja paneb.

P.: Minu kogemus on, et vormilt lihtsa ja napi tekstini jõudmine nõuab teinekord rohkem aega ja tööd kui lohisev grafomaanlik targutamine. Selles mõttes meeldis Krulli raamat väga.

M.: Aga nüüd järgmise nominendi, Ilmar Tomuski "Kõrvalised isikud" Priit Pärna illustratsioonidega.

K.: Ei tahaks kogupereraamatu äratrööbatud mõistet siinkohal kasutada, aga tegu on teosega, mis pakub tõesti lusti nii lastele kui ka täiskasvanutele. Selle raamatu väärtuseks on mäng — mäng keelega, sõnaga.

K.: Siin on sõnamäng esmatähtis, mõne teise autori puhul jääks lugu ise sellele jalgu… Aga väga osavalt, lausa virtuooslikult on väljenditega žongleeritud.

P.: Ülemöödunud aastal ilmunud Markus Saksatamme jutukogus "Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan" oli üks väga tore lugu, poolteist lehekülge pikk, kus autor samuti kasutas kolme-neljakümmet nina-ainelist kujundit ja fraseologismi. Kuid see oli üksik lugu. Tomusk osutab rõhutatult keele kujundlikkusele terves raamatus. Lasteluules kohtab seda sageli, proosas vahest vähem.

M.: Kui palju üldse juhtub, et lastekirjanikud kasutavad oma loomingus ühesuguseid nippe või motiive — teadupärast ei ole neid ju lõputult? Kas eelmise aasta valiku põhjal tundus, et ühel hetkel hakkavad lastekirjanikud äkki ühest ja samast asjast kirjutama? Näiteks minul "Tähekese" toimetajana on olnud küll juhuseid, kui paari kuu jooksul saabub eri autoritelt lugusid ühel ja samal teemal. Viimane näide: eelmise sügise hakul kirjutas korraga kolm autorit, ilma et oleks omavahel kokku leppinud, koerte koolist…

K.: Teatud laene võib märgata näiteks Kadri Hinrikuse "Tohuvabohu" puhul. Sama võtet — täiskasvanute ja laste rollide vahetamist — on kasutanud ka Ilmar Tomusk. Ja ka filmis "Supilinna salaselts" on seda tehtud.

M.: "Tohuvabohu" puhul meenub, et läksin pärast selle ilmumist raamatupoodi ja mis ma näen — samal ajal on ilmunud ka raamat "Tohuvanohu"… Kuigi siin on pigem lihtsalt üles korjatud tore sõna.

K.: Olen tähele pannud, et on autoreid, kes üritavad kirjutada samas võtmes, mis Andrus Kivirähk, kelle jutukogu "Tont ja Facebook" on samuti meie nominentide nimekirjas. Tahetakse n-ö Kivirähki teha. Seda näeb Saksatamme mõnes loos — ehkki mitte mulluses pannkoogiraamatus. Aga näiteks Kristi Piiperi raamat "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" kannab samuti iseloomulikku vallatu absurdihuumori hõngu. Nii et suur eeskuju on ees ja mõned tulevad riburada järele. Või siis sünteesivad, nagu Liis Auväärt oma raamatus "Kolmteist vahvat kollijuttu". Ühelt poolt on siin sõnamäng: igas loos leidub üks kolliga seonduv sõna või sõnaosis, teisalt kuuluvad lood samasse perekonda kui "Tont ja Facebook". Muidugi esineb ka ebaõnnestunud katseid nalja visata, näiteks "Lolluste akadeemia". Kuid sellest viimasest väga rääkida nagu ei tahakski…

M.: Aga võib-olla avaldub niisuguste lugude rohkuses praeguse lastekirjanduse n-ö kese — need on humoorikad lühilood, mida on hea õhtujutuna ette lugeda.

K.: Kivirähki jutud jõuavad kuhugi välja ja tal on midagi öelda, tema järgijatel on sageli lihtsalt lõbus, aga öelda ei ole midagi.

P.: "Kolmeteistkümne vahva kollijutu" puhul jäi pisut häirima, et autor oli otsustanud iga loo lõpus sõnastada ka moraali. See võiks ju jääda lugejale leida ja sõnadesse panna.

K.: Piiperi raamat on mainituist kindlasti kõige krapsakam.

M.: Ja siis on neljas nominent — Aidi Valliku "Seebu maailm".

K.: Olen selle raamatu üle omajagu mõelnud. Mingis mõttes on see teraapiline raamat. Kui see leiaks üles oma sihtgrupi — lapsed, kes on vanemate lahutuse tõttu sügavalt haiget saanud, siis oleks hea. Sest lõpp on raamatul positiivne. Laps on pärast vanemate lahutust ennast ära peitnud, seebimulli sulgunud. Aga tema kujutluses avardub seebimull lõpuks nii suureks, et sinna mahub terve maailm… ja siis on kõik jälle hästi. See on väga tundlikult kirjutatud, läbitunnetatud tekst.

P.: Jah, see raamat on tõsine, autor ei ürita vägisi nalja teha. Kohati läheb lugu ehk liigagi haledaks, aga seebimullikujund on see-eest väga hea — originaalne ja teemaga sobiv.

M.: Selleski raamatus on tekst kaunis napp — autor ei heieta ega tee üleliigseid sõnu. Eks seegi ole tänapäeval üks hea lasteraamatu tunnus, et väga väheste sõnadega on ära öeldud palju asju.

K.: Kui nüüd kurja kala ärasöömine välja jätta, on "Seebu maailm" nende kuue seast kõige kurvem raamat. Ma ei kujuta ette, kuidas mõjub see aga lapsele, kelle vanemad ei ole lahku läinud.

K.: Aga eks ole neidki lapsi, kelle meelelaad on lüürilisem ja kellele meeldivadki pigem kurvad lood. Maitsed on erinevad.

M.: Läheme edasi tänavuse laureaadi, Jaanus Vaiksoo raamatu "King nr 39" juurde. See on kõige mahukam teos, arvatavasti ka mõeldud kõige vanemale lapsele. Kas see on nüüd see kaua oodatud poisteraamat?

K.: Vist ei ole, klassikalises mõistes. Pigem lüürilisema loomuga poisile, kes ei ole mingi mürakaru.

K.: Seda raamatut oli raske käest panna. Oli huvitav ja tahtsid teada, kuhu autor välja jõuab. Muudkui lugesid ja lugesid… Ei juhtu just väga tihti, et minu­sugune panetunud lastekirjanduse lugeja sedasi konksu otsa satub!

P.: See on tõesti üks neid väheseid raamatuid, mis on kirjutatud natuke vanematele lugemishuvilistele lastele, aga minu meelest nii poistele kui ka tüdrukutele. Lugu on hästi ladus. Kuid erinevalt näiteks Keränenist, kes on samuti ladus kirjutaja, valdab Vaiksoo eesti keelt palju nüansseeritumalt ja meisterlikumalt. Selles mõttes tõuseb ta kirjanduslikult minu silmis rohkem esile.

M.: Kui Keräneniga võrrelda, siis tõuseb kohe esile ka "keskkondlik" erinevus — ühel on Tartu ja Supilinn, teisel Tallinn ja Nõmme.

K.: Vaiksoo raamatu puhul võlub see, et midagi jääbki saladuseks. Ma ei tea, kas oleks õige kasutada terminit "maagiline realism". Küllap on. Realism on, ja üsna maagiline sealjuures.

K.: Selle loo puhul meeldisid kõrvalepõiked teistesse maailmadesse. Nii mõnigi asi jäigi lahendamata ja see oli tore.

K.: Tekkis ka paralleel Andrus Kivirähki raamatuga "Sirli, Siim ja saladused". Sealgi tavatsesid tegelased aeg-ajalt oma unistuste maailma põigata.

M.: Olemegi jõudnud viimase nominendini: Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid". Taas üks kairiloogilikult rõõmsameelne, lahe, päikseline teos. Kuigi… maagilist realismi leiab sealtki.

K.: Tegemist on küll järjega raamatule "Piia Präänik kolib sisse", aga raamat toimib ka iseseisva teosena. Üldse ei häiri, kui ei ole eelmist lugenud.

K.: Pealegi on see kirja pandud ühe tervikloona, eelmine oli lühikestest lugudest koosnev jutukogu. Pahad täiskasvanud ja satiir nende pihta meenutab küll Annie M. G. Schmidti "Viplalat" ja "Miisut" ning muidugi ka Piret Raua "Ernesto küülikuid", aga seda ainult heas mõttes. Ja eks mõningad poliitika- ja poliitikute teemalised naljad ole suunatud pigem täiskasvanutele.

P.: Minu jaoks ei olnudki võib-olla lugu tervikuna nii tugev kui üksikud kirjakohad sellest — toredad kahemõttelised naljad, mida laps mõistab üht- ja suur teistviisi. Ja muidugi väga eredad karakterid — see on Kairi Loogi tugevus.

K.: Seda raamatut lugedes väsib nägu justkui ära — kogu aeg on suunurgad ülespidi! Siiski, kohe laginal naerma ajavat nalja raamatus justkui pole, aga vaikselt naljakas on kogu aeg. Kuidagi sõbralik ja mõnus kooslus elutseb Piia majas, kuhu sünnivad kolmikud — nemad need bandiidid ongi.

M.: Üldse näib, et lastekirjandus peegeldab üsna selgelt tänapäeva pere­mudeleid: Look Kalamaja kommuuni, Vallik lahutatud peret, Vaiksoo tütart kas­vatavat boheemlasest üksikisa, kes on nii pehmo, kui üldse olla saab — üks tänapäeva lastekirjanduse paljudest pehmo-issidest.

K.: Ah, see on juba vana nipp, Lindgrenist peale. Papad on pehmod, aga mammad kindla käega.

M.: Jah, kusagil ei kujutata kurja isa, kes lööb rusika lauale ja teatab, et nüüd on nii ja laku panni. Ju siis ei ole selline isakuju autori meelest sugugi ahvatlev…

K.: Noorteromaanides on muidugi sage teema joodikust isa. Aga tõepoolest, alfaisaseid tänapäeva lastekirjanduses justkui ei esine.

M.: Mõni sõna ka neist, kes nominentide valikust napilt välja jäid. Kadri Hinrikuse "Tohuvabohu" on samuti raamat, mida vähemasti Tallinna lapsed peaksid hästi teadma. Kinkis ju Tallinna Keskraamatukogu tänavu selle kõigile meie pealinna esimese klassi õpilastele.

K.: Kadri Hinrikus üllatab! Ta on seni olnud väga lüüriline autor, lüürilises võtmes on kirjutatud ka tema teine 2019. aastal ilmunud teos "Millest sa unistad?". Kuid "Tohuvabohu" lugu on ootamatult hoogne ja vahva. Laste ja täiskasvanute rollide äravahetamisele on autor leidnud huvitavaid võimalusi.

K.: Hinrikuse idee on, et ka lapsed peavad vastutuse võtma. Nad peavad ise hakkama tegutsema, et asjad paika saaks.

P.: Omaette väärtuseks on raamatu lõpp, mis on taas kadrihinrikuslikult lüüriline. Ja see ei mõju halvasti, ei tekita eelnevaga ebaloomulikku või -loogilist kontrasti, vastupidi. Pluss on seegi, et kõrva taha pandav tuleb välja justkui iseenesest sündmuste käigus.

M.: Ootamatult kõrgele tõusis teie hinnanguskaalal veel üks debütant — Sandra Heidovi jutukogu "Lapsed ja natuke vanemad".

K.: Teinekord on "vähem parem". Siin ei ole teksti liigvohamist ega üldse midagi liigset. Realistlikest lastelugudest on tehtud korralik valik, kõik on täpselt välja mõõdetud, mõte hästi edasi antud. Kena raamat.

K.: Lood on realistlikud, elulised, aga samal ajal üldistavad ning üle kõige valitseb taas sõbralik vaim. Isiklikult ei osanud sellest autorist midagi oodata, aga iga looga meeldis see raamat üha rohkem.

P.: Heidovi huumor on lihtne ja vaoshoitud — nii palju, kui seda ongi. Päris mitmes lasteraamatus tundub, et autor üritab nalja teha kõige muu hin­naga. Siin mitte.

M.: Tuntud tegijatest avaldasid mullu raamatuid ka Leelo Tungal ja Piret Raud.

K.: Eks targad suured inimesed üritavad lastele meenutada, et elu ei käi ainult telefoni ja arvuti abil. "Jänes Juliuse arvuti" auks tuleb öelda, et autor ei ütle, et arvuti on pähh ja ai-ai-ai. Ta lihtsalt näitab, kuhu sellised asjad võivad välja viia.

P.: Nutisõltuvuse kujutamine tänapäeva lastekirjanduses pole teab kui eriline asi. Aga Tungal oskab ka igapäevasest ja leierdatust kirjutades alati leida mingisuguse originaalse nurga, oskab alati üllatada.

K.: Ja muidugi jäi kaalukausile Piret Raua autoriraamat "Kõrv", kus teksti peaaegu polegi, aga sõnum on täiesti olemas. Nagu Piret Raua puhul ikka. Kogu see raamat ütlebki, et mis siin ikka rääkida — hoopis kuulata peab oskama.

M.: Piret Raua "Kõrv" on kindlasti ka kõige edukam möödunud aastal väljaspool Eestit müüdud raamat. See on valminud Briti kirjastuse Thames & Hudson tellimustööna, aga ilmunud nii Inglismaal kui ka USA-s, kus asub kirjastuse harukontor. Sama kirjastus müüb raamatu litsentsi omakorda edasi. Nüüd on kirjastuses Midas Verlag ilmunud ka tõlge saksa keelde, aga mitu tõlget on veel töös.

K.: Uutest tegijatest peaks mainima veel Tuul Seppa ja Tiina Laanemit. Laanem lasteautorina oli üllatus. Taas lakooniline, hoogne stiil, tänapäeva koolielu tõetruu kajastamine. Mulle väga meeldis.

M.: Selles raamatus on tore, et tegevus toimubki koolis: see on päris elu, päris inimesed, selgelt välja joonistatud karakterid. Ainuke asi, et pealkiri "Mina, Meg ja meie klass" mõjub eksitavalt. Raamat algab sellest, et klassi tuleb uus tüdruk Meg — jääme ootama lugu mustanahalise tüdruku lõimumisest. Kuid kummalisel kombel vajub see teema ära ja peategelane räägib lihtsalt koolilugusid. Meenub Piret Raua "Tobias ja teine B"…

K.: Kahjuks hakkasingi sellega võrdlema, aga Tobiase lood on nii palju paremad! Natuke häiris ka teatud stereotüüp mustanahalise lapse kujutamisel.

Žüriis oli vist ainult minu lemmikuks Tuul Sepa "Allikahaldjas". Autoril on hea eesti keel, ta ei unusta ennast lobisema. Samuti on mõnusalt täpne karakteriloome: kerge Aspergeri sündroomiga peategelane, tema alatihti seiklustesse tormav vennake ja ehtne nõukogudeaegne vanaema, kes lubab lastel rahumeeli omapäi metsas käia ning jalgratastel kolme kilomeetri kaugusele järve äärde ujuma sõita, nõudes samas, et nad ka peenraid rohiksid ja taimi tundma õpiksid. Vanaema rangust tasakaalustab leebe vanaisa.

Ja siis see teine maailm — me teame küll, et kratid on olemas olnud, aga me ei usu neid, ja sellepärast on nad SEAL — koos Kerberose ja teiste tüüpidega. Tõsi, Suure Tõllu ja katkust kitse suhe meenutab natuke Shreki ja eesli suhet — isegi dialoog on sarnane!

K.: Minu silmis polnud need kaks osa võrdselt lahti kirjutatud. Realistlik maailm on põhjalikum, allmaailma kujutades aga paistab autor olevat kiirustanud.

P.: Jällegi ei midagi uut — ka Reeli Reinaus kirjutab samasuguses, reaalset ja müütilist miksivas võtmes.

K.: Reinausi puhul ei meeldi, et ta toob Eesti metsa ka mujalt maailmast pärit müstikusi — igasuguseid deemoneid ja tont teab keda veel…

K.: No ka Tuul Sepal on ju dinosaurused!

K.: Ei, need on unustuste maal, see on täitsa normaalne! Ärgu nad siia meie metsa vahele tulgu!

M.: Kas on veel teoseid, mis lasteraamatute hulgas silma jäid?

K.: Piret Jaaksi väikelasteraamat "Emme draakon" on päris hea õpetus, kuidas ema draakoniks muuta! Selgitab mudilasele üsna hästi, miks ema endast välja läheb, ja annab mõista, kuidas seda vältida.

K.: Ennist oli juttu Kristi Piiperi ühest raamatust. Piiperil ilmus teinegi raamat: "Meie uues kodus kummitab". See pole hoopiski kollijutt, nagu pealkirja põhjal arvata võiks, vaid sealt kumab läbi Astrid Lindgreni Majasoku-teema. Aga omal kombel on see täitsa lahe lugu. Kristi Piiper on ju küll kirjanikuna arenenud?

P.: Jah, on küll. Aga võib-olla kirjutab ta natuke liiga tarmukalt — kui ta laseks tekstidel settida, oleks lõpptulemus ehk veel parem.

K.: Ja siis tahaksin mainida, et Jana Maasiku seiklusraamatu "Hopspelleri amulett" teine osa on parem kui esimene. See on põimitud ulmega, tegevus toimub kahes ajavööndis: 1902—1903 ja 2059. Kahe ajastu vaheline seos on ilusasti välja tulnud.

P.: Mina tahaksin isiklikust esikümnest esile tõsta kaht raamatut. Neist üks on Tiiu Kitsiku autoriraamat "Krokodilli saba": lihtne, südamlik ja värskes stiilis lugu sellest, kuidas enesega leppida ja sõpru leida. Ja siis Anti Saare Pärdi-saaga viimane raamat "Pärt läheb uuele ringile".

M.: Muidugi võiks Anti Saar nüüd kogu oma Pärdi-saaga ühe raamatuna välja anda — ei näe põhjust, miks nad kõik peavad eraldi klibakatena ilmuma.

K.: Tead, esimese klassi lapsele on jube hea pihku pista just ühte niisugust "klibakat"! Ja Pärdi raamatud on meie raamatukogus tohutult populaarsed.

P.: Anti Saar paistab silma erandliku empaatia ja oskusega vaadata maailma läbi lapse silmade. Olen aru saanud, et talle on hästi oluline ka teksti etteloetavus ja seda ta oma laste abiga siis proovib ja parandab.

M.: Mis veel silma jäi?

K.: Igal aastal ilmub mõni teos, mis on vormistatud lasteraamatuks, aga võib sama hästi olla ka täiskasvanule suunatud. Tänavu siis Marek Sadama "Grifoon Leenu". Ilus ja südamlik lugu, otsast lõpuni armastusromaan, mis räägib varjupaigakoerast, kes juhuse tahtel oma peremehe leidis. Tegu on päris koeraga — Marek Sadam käis meil esinemas, grifoon istus nagu lõvi diivanil ja oli näha, et kogu elu käib tema ümber…

K.: Aga eriti raamatu lõpuosas kipub lasteraamatu tunnetus ära kaduma ja sellest saab pigem täiskasvanud loomasõbrale kirjutatud lugu. Kui poleks lastepäraseid pilte ja kujundust, võiks olla vabalt täiskasvanuraamat.

K.: Teine raamat, Laura Meriranna "Rasmus ja Flip" räägib kahel tasandil koeraloo: kuidas koer asju näeb ja kuidas inimeste meelest asi on. Kahjuks rikub kena idee ära autori paljusõnalisus, mis muutub pikapeale tüütuks.

K.: Koer on ka Lauri Juursoo unejuturaamatu "Mister Krants ja valge lohe" kaanel. Päris toredad jutud, ehk kuuleme autorist edaspidigi.

M.: Nii et sel aastal ruulivad siis koerad, mõnel aastal on kassid.

K.: Ei, üks kassiraamat on ka — Ilmar Tomuski "Väike Vunts". Ja no selle kaanepildi peale sulavad lapsed nagu jäätis saunalaval! Kunstnik on Catherine Zarip! Ja taas üks peremeheta loom saab õnnelikuks.

M.: Mõned noorteraamatud ilmusid eelmisel aastal samuti. Mida nende kohta arvata?

K.: Brigitta Davidjantsi "Armastuseta" võiks noorteraamatuna kirja minna küll, ehkki see koolitüdruk elab kuidagi liiga täiskasvanulikku elu. Samal ajal, kirjanduslikult igati tasemel raamat. Selles mõttes on aus, tüüpiline noortekas hoopis Agnes Kolga "Jagatud saladused".

K.: Kolga loos on põhiteemaks domineerivast suhtest vabanemine. Tüdrukul on raske elu: isa joodik, ema kannatab, raha vähe. Poiss-sõber lubab tüdruku eest hoolitseda, aga on pigem kontrolliv, ja tüdruk tahaks temast lahti saada. Järgneb dialoog stiilis: "Ära räägi minuga, ma ei taha sinuga rääkida" — "Ei, me peame rääkima"; kakskümmend lehekülge edasi, ikka täpselt seesama dialoog; kolmkümmend lehekülge edasi — ikka seesama… Kõik "Õhtulehe" artiklist saadud teadmised domineeriva suhte ja sellest vabanemise kohta on ilusasti kirja pandud. Saan aru, et sellist suhet ei ole kerge lõpetada, aga kuidagi liiga pikalt läks…

K.: Siis ilmus Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis täidab fan­taa­sia­raamatuna oma ülesande ja on keskmisest huvitavam. Aga finaal jääb lõpetamata, lahtiseks.

K.: Selle raamatu puhul andis tunda nõrk toimetajatöö. Ka head nõuanded oleksid ära kulunud. Minu Lõuna-Eesti sõbranna ikka naerab, et miskipärast peavad need erivõimetega noored just tema kodukandis toimetama… et kus siis mujal kui Verioral! Ent idee on iseenesest ju huvitav.

P.: Sootaki raamatuga seoses meenub ka Reeli Reinausi rahvapärimust ja paranähtusi käsitlev "Roosi märgi all".

K.: Tuleb nõustuda "Postimehes" ilmunud arvustusega: hea aines on ära raisatud. Ei suutnud ühegi tegelase seestumisele kaasa elada.

K.: Filmiharidusega autor kasutab ka raamatus filmilikke võtteid. See aga tekitab olukorra, kus lugejal on raskusi arusaamisega. Alguses lisandub kogu aeg uusi tegelasi, need lähevad segamini. Alles lõpu poole lööb asi klaarimaks. Aga põnevust ja pinget oskab autor hoida!

P.: Reinaus kirjutab palju, aga lood kipuvad selle võrra lahjemaks jääma. Kui jätaks mõne asja kirjutamata ja töötaks teisega kauem, toimuks ehk kvalitatiivne hüpe.

K.: Lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse "Tänapäev" noorteromaani võistlusel auhinnatud töö, Lille Roometsa "Üks väike valge tuvi" on samuti ilmunud.

K.: Sellel raamatul on huvitav süžee — kergelt kriminaalne aluspõhi. Karksi-Nuias elava tütarlapse ema hukkub liiklusõnnetuses, süüdlane kaob jäljetult. Ainuke asi, et ma ei saanudki aru, kui vana see peategelane lõppude lõpuks on. Ja tekkis küsimus, et kui inimene lapsest saadik vaikib, vaikib lasteaias, vaikib koolis, miks ei minda temaga psühhiaatri juurde. Taas — hea aines, aga oskustest jäi veidike puudu.

M.: Nüüd olete igaüks läbi töötanud sadakond raamatut. Sel taustal oskak­site kindlasti öelda, millest on endiselt puudus. Kõigepealt laste- ja siis noorteraamatutel.

K.: Noorteraamatuid nagu ei olegi õieti. Neid on veel vähem kui vanasti ja nende tase jätab soovida.

P.: Sedasama võib öelda luule kohta. Ja näidendiraamatutega on üldse nulliring. Ehkki näidenditega ongi ju nii, et neid kirjutatakse rohkem teatri tegemiseks. Omaette raamatutena pole neid mõtet avaldada.

K.: Kuigi endist viisi käivad õpetajad ja lasteaednikud raamatukogus uut repertuaari otsimas. Aga mida pole, seda pole.

M.: Mis veel puudub?

P.: Mina tunnen puudust just sellistest raamatutest, nagu Vaiksoo sel aastal kirjutas — kaasakiskuvad raamatud, mis pakuvad süvenemisvõimalust rohkem kui üheks õhtuks.

K. ja K. K.: Jah, selliseid võiks rohkem olla.

M.: Aga milliseid võiks vähem olla?

K.: Oleksid sa näinud seda massi, mille hulgast häid lasteraamatuid valida tuli! Meil tegutseb suur hulk n-ö põlveotsakirjastusi, raamatu avaldamise fakt on neile tähtsam kui ilmunu sisuline ja kujunduslik kvaliteet.

K.: Üks selline kirjastus on "Hea Tegu", kes kuulutab, et on valmis igaühe kirjanduslikud katsekesed avaldama, ja pakub küll igakülgset abi, näiteks toimetamisel, kuid tulemust lugedes on raske taibata, milles see abi seisnes.

P.: Paljud võivad mõelda, et las need keskpärased ja küündimatud siis ilmuvad. Aga nende vohamine mõjub halvasti selles mõttes, et kasvatab üldist raamatumassi, mille hulgast kvaliteetset ja head lastekirjandust on raske üles leida.

K.: Ja siis loeb lugeja niisuguste kirjastuste toodangut ning kujutab ette, et kogu lastekirjandus ongi selline!

K.: Need väljaanded on ka hinnalt odavad. Ning sellistena kulutavad ära raha, mis muidu läheks hea raamatu ostmiseks. Kahe halva raamatu asemel võiks ju ühe hea ja ilusa osta.

M.: Ega siin ei olegi võimalik mingit abivahendit soovitada. Aitab ainult tarbija teadlikkus.

P.: Kahjuks on seda tüüpi autorid ise väga aktiivsed oma raamatute turundamisel, samal ajal kui mõnel heal lasteraamatul turundust peaaegu polegi.

M.: Üldiselt aga tundub, et oli selline Harju keskmine aasta. Mõni tore debüüt üllatas meeldivalt, mõni tuntum autor tegi taas uue ja uhke soorituse. Lastekirjanduse laev seilab ikka endisel kursil.

Aitäh intervjuu eest!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: