Vaskjala Kunstiresidentuuris töötab Raul oma uusima fotomaterjaliga, millest valminud töödest näitust saab näha alates 4.juulist Tallinna Biennaali raames toimuval kunsti ja muusikasündmusel Copper Leg Chill & Grill.

Tere Raul, millega täpsemalt tegelete Vaskjalas ja kuidas siia sattusite?

Tere Toomas, olen siin Vaskjalas Janno, kuninga kutsel. (Refereerin siin just ilmunud residentuuri esimestest aastatest välja antud kataloogi teksti). Olen juunis edasi tagasi sõitnud Tallinna ja Vaskjala vahet ning suurema osa ajast, peamiselt öösiti, veetnud koos mustade põrandal sibavate põrnikatega  analoogfoto laboris, kus tegelen paari-kolme väikeses formaadis fotoseeriaga.

Tänases, järjest enam digitaliseeruvas maailmas (ja ka kunstis) jääb järjest vähemaks analoogfoto tegemiseks vajalike käsitööoskustega inimesi. Miks teid paelub analoogfotograafia või miks olete valinud oma ideede teostamiseks n.ö selle raskema tee?

Parim tee on alati otse, isegi kui see on raskeim. Tegelikult sai minu üks väikeseeria alguse digitaalsusest, konstrueerisin kodus erinevaid versioone fotosuurendist digipildi analooglaboris ilmutamiseks. Teine versioon töötab ka väga edukalt. Teatud mõttes on see justkui hübriid lihtsa, odava ja töömahuka ning õnne ja tähelepanu nõudva analoogprotsessi vahel. Selliselt leitud motiiviga läksin tegelikult edasi ja tegin paberile ikkagi analoogseeriad. Midagi on kehalisuses meile loomuomast, mitte ainult elamine peas, ideetasandil. Digifotograafia on justkui mäng pildi ideega, selle kontseptsiooniga, analoogfotograafia on valguse füüsiline jäädvustus keemia ja füüsika abil. Üks asi, millest ma laboris olles olen järjest enam aru saanud ja mida pilditöötlusprogrammis otseselt kätte ei saa, on tunnetus paberil oleva foto raskusjõust.

Millisel hetkel saab heal tasemel käsitööoskustega inimesest kunstnik?

Kunstiga võiks olla nii, et kui seal on midagi, siis see tuleb sealt välja, kiirgab inimese poole kuidagi. Seda muidugi paljud ei julge uskuda ja siis hakatakse otsima, kus see kunst on ja mismoodi see sünnib. Minu meelest ongi hea, et seda ei saa lõpuni valemisse ajada, kunsti mõte on ebamäärasus, võime üllatada, kõnetada. Alati seda ei juhtu. Heal tasemel käsitööoskusega inimesi pole kunagi liiga palju, midagi kätega tehes õpib inimene ka oma meelt tundma. Me allume raskusjõule ja oleme ajutise iseloomuga, need on asjad, mis meid ühendavad.

Kui rääkida eri kümnenditel domineerinud kunstivooludest siis milliseks on muutunud Eesti kunstimaastik võrreldes 90-ndate lõpuga ehk ajaga, mil teie alustasite?

Kui mina alustasin, siis olin ühe dekaadi jagu juba kunsti üsna intensiivselt õppinud, teinud läbi peamised graafikatehnikad, väga palju maalinud, joonistanud nii, et minu haridus on kunstis isegi natuke harilik ja traditsiooniline.

Üheksakümnendate lõpul tundsin, et on mingi gravitatsioon, mis mind enda poole tõmbab ja see hakkas realiseeruma kohaspetsiifilises installatsioonis, helis, isetekkelises kultuuris. Lisaks oli suur digitehnoloogia, sealhulgas kommunikatsioonimurrang, algas internetiajastu, korraga tuli sisse väga palju võimalusi, teistsugust infot, esteetikat. Oli võimalik väga paljude tehnikatega "mängida". Võimalus, et sul on endal videokaamera, mille pilti monteerida oli 2000. aastate algul ulmeline, seda on praegu raske uskuda. 

Eesti kunstimaastikul on praegu ilmselt justkui peavool, mis on toodetud akadeemiates ja palju väikesi kõrvalharusid, millest on väga raske mingit ettekujutust omada, sest ka maailm on muutunud palju mitmekihilisemaks. Kust algab või lõppeb eesti kunstimaastik? Siin on palju erinevaid inimesi, kes töötavad oma teemadega, paljusid ühendab raskus igapäevase toimetulekuga, mida see viirusekriis välja on toonud. Ma arvan, et vaatamata ideoloogiate survele leidub ikka inimesi, kes on otsustanud leida oma tee, ka kunstis. Ma ei usu, et mingit selgelt eristuvat eesti kunsti oleks olemas.

Mis või kes inspireerib nii helikunstis kui fotos?

Mind on paelunud inimese ajalisus ja suhe kultuuri ning tehnoloogiasse. Kui ma näen metsas mingit roigastest ehitatud onni, siis see tõmbab ligi - ma tunnen seal ära ühe inimese põhiomaduse - fantaasia, vajaduse eneseväljenduseks, isegi kui see võtab veidraid vorme või avaldub praktiliste asjade juhuslikus estetiseerimises. Ja muidugi ma otsin sähvatust, mille valgel miski pole enam endine. Lapsena toppisin igasugu juhtmeid ja aparaate seinakontakti ja lasin kogu aeg pauguga korke läbi, see tuleb ilmselt sealt - suhe tehnoloogiaga, usk selle transformatiivsesse jõudu. Hea lugu ja keele võimalused seda luua ja sinna sisse minna, ka need kõnetavad. Vorm, mille looming võtab, sõltub käepärastest töövahenditest.