Intervjuu. Music Estonia laseb oma liikmete häälel kõlada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ave Tölpt
Ave Tölpt Autor/allikas: Anke Ellik/Sirp

Music Estonia (ME) juhina asus septembri algul tööle senine Eesti Jazzliidu tegevjuht Ave Tölpt. Möödunud nädalal sai Music Estonia ka uue juhatuse, kus on väga mitmesuguse taustaga kompetentseid inimesi.

Millises arenguetapis Music Estonia sinu meelest praegu on ja kuhu tuleks edasi liikuda?

Ma usun, et ME on stabiilselt arenevas etapis. Virgo Sillamaa on kuue aasta jooksul tõesti palju panustanud: on funktsioneeriv tiim, on loodud võimalused, et organisatsioon saaks kestlikult edasi minna. ME on praegu võtnud kanda ennekõike koordineerija, muusika­valdkonna ühendaja ja eestkõneleja rolli. See näitab ka hästi, millisesse arenguetappi on ME liikmeskonnaga jõutud. ME algatas 23 muusika­ettevõtet ja praegu on neid liikmeskonnas 80: klubid, kontserdikorraldajad, artistid ja festivalid. Juba moodustuvad liikmeskonnast ka sihtrühmad – seda paremini saame nende vajaduste eest seista. Edaspidi tuleb mõista iga sihtrühma vajadusi. Virgo Sillamaa on teinud mõistetavaks muusika terviksüsteemi: muusika taga on lai võrgustik. Praegune olukord on näidanud, et see süsteem on paindlik ja isetoimiv, aga see ei ole ka piiritult paindlik. Siin on väga palju kitsaskohti. ME eksistents sõltub suurel määral pidevast riiklikust rahastamisest, Euroopa projektidest, EASi toetusest, mida on meil vaja, et üldse Euroopa projektides osaleda ning ekspordivõrgustikku arendada. Õnneks on loodud rahvusvahelised sidemed ja mindud suurte projektidega kaasa, on arvatud, et ME võiks võtta ka juhtrolli mõnes Euroopa projektis, aga praegu keskendume suuresti siseriiklikele teemadele.

Millisel tasemel on Music Estonia näiteks Music Finlandiga võrreldes? Kas meil on ehk veel midagi puudu?

ME-l ei ole ekspordifondi, aga see võiks kunagi tekkida. Kui ise otseselt eksporti toetada ja soodustada, siis saab selle kaudu ka andmestikku ja tagasisidet. Teistel samalaadsetel ekspordiasutustel on selline fond. ME on üsna ainulaadne, kuna on loodud ekspordikontorina ja suure liikmeskonnaga, kus on esindatud eri sihtrühmad. ME juurde on loodud ka selgelt eristuv suund Live Music Estonia ehk LME, mida juhib Henri Roosipõld. Selle mõte on ühendada elava muusika kontsertide korraldajad ja selgitada välja nende vajadused.

LME on tegutsenud juba aasta aega ja seesugune koondumine on väga vajalik ka selleks, et mõista, milline on piirkonniti vajadus kontserdipaikade ja -korraldajate järele. Koroonapandeemiaga seoses on väga mitmes riigis keskendutud regionaalsele korraldusele. LME uurib ka, kuidas toimib kontserdikorraldus kohalikes omavalitsustes – elava muusika esituse taga on ju väga suur süsteem. Näiteks on peetud aru seoses ööelu koordineerimise ja Tartu Euroopa kultuuripealinna staatusega 2024. aastal. Juttu on olnud ka sellest, et kontserdi­paiku tuleks rohkem avada ja näidata, mis seal n-ö köögipoolel toimub. Hästi tore ülemaailmne ettevõtmine on avatud klubi päev, mida koordineerib Eestis LME.

Mida näeb Music Estonia strateegia ette lähiaastateks?

ME strateegia on praegu tehtud 2023. aastani ja plaan on seniseid tegevussuundi edasi arendada. Mainisin juba, et fondi loomine on õhus, samuti soovime liikmeskonda kasvatada, sest ainult nii saame oma sihtrühmade jaoks olemas olla. ME püsib oma liikmeskonna peal. Usun, et ME-l on oluline roll ka valdkonna visiooni sõnastamisel. Praegu on koostamisel mitu strateegiat, nagu "Kultuur 2030" ja "Eesti 2035", ja peame hoolt kandma, et seal oleks ka loomemajanduse mõiste hästi käsitletud, ning vaatama, milline on seal kultuuri ja muusikavaldkonna osa. Rahvusvaheline esindatus on tähtis – töö sel suunal jätkub.

ME põhifookus on ikka arenguprogrammidel ja seminaridel, mida korraldame sihtrühmadele seoses Euroopa projektidega või omal algatusel. Nii saavad artistid, festivalikorraldajad, klubid jt kõike tänapäeval vajalikku juurde õppida. Näiteks muusikutele ja muusikaettevõtjatele on praegu käsil EASi ekspordivõimendiprogramm "Amp". Praktikaprogrammis "Intro" teeme koostööd BFMi ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga. Nende ülikoolide tudengid saavad minna ettevõttesse vaatama, kuidas seal töö käib. Otsa kooliga koostöös on ME algatanud muusikaettevõtluse õppekava: nüüd on katseaasta läbi ja korralik õppetöö käib. Muusikaettevõtluse ja ka muusikaprodutseerimise õpe Otsa koolis tehtigi selleks, et kui kellelgi on muusikatööstuse vastu huvi, siis saab ta seda jätkuõppena juurde õppida. Sellelt pinnalt on suurepärane võimalus mõelda, mida edasi teha ja millele keskenduda. Kuna mänedžere ja ka muusika­kirjastusi on meil vähe, püüame neid tegevussuundi soodustada, kuigi meie muusikaturg on väga väike. Praegu on üle Euroopa ka algatusi võimendada artistide ühismeediat või digimeedia kasutust. Näiteks "Global Music Match" on huvitav ühismeedial põhinev võimendusprogramm, kus kutsusime üles kõiki kaasa lööma. Seal osaleb üle 90 artisti üle maailma.

Oled otseselt muusikavaldkonnas töötanud lühikest aega. Miks otsustasid nüüd ennast täielikult muusikale pühendada? Millised on sinu tugevad küljed, mis selles ametis kasuks tulevad?

Kaudselt olen muusikaga seotud olnud pikka aega, aga otseselt tõesti lühikest. Olen kultuurijuhtimises olnud tegev seitse aastat, aga rohkem kunsti ja kirjanduse valdkonnas. Olin kaua rahvusraamatukogus näituste juht. Kuna mu isa on armeenia helilooja Avet Terterjan, kellel olid siin tugevad sidemed, siis on see mind kutsunud ka muusika vallas jätkama ja olen tegelenud ka tema pärandiga Eestis. Mulle meeldib üldse kogu kultuur ja mul on alati olnud soov selles valdkonnas midagi teha. Olen kokku puutunud kultuuri eri külgedega, eriti viimasel aastal, kui olen võtnud kanda väga palju meeldivaid kohustusi. Kaks aastat tagasi läksin "Jazzkaarele" vabatahtlikult kirjutama. Vabatahtlike värbamine festivalidel on üldse väga tänuväärne, sest kui teha midagi põhjalikult, siis seda märgatakse. Viimase aasta olin ka Eesti Jazzliidu tegevjuht ning samal ajal tegin ka Klassikaraadios saateid, kuna seal anti märku, et oodatakse suvetoimetajaid.

Minu kogemus mitmes kultuurivaldkonnas tegutsedes on näidanud, et väga paljud inimesed teevad mõnd projekti, aga töötavad samal ajal ka mujal. Hiljuti räägiti kunstiteadlaste kultuuri­juhtimise seminaril, et inimesel võib sageli olla kuni kümme meiliaadressi ja miljon ametit. Üks kontakt võib olla täna siin, homme seal, eriti kui liikuda valdkonna sees ja olla mitmes ametis. Mitmes kohas töötamine on avardanud tohutult pilti, aga minu isiklikumat laadi soov on mind toonud siia: tahtsin ennast arendada. Loodetavasti on mu taust praeguseks nii laiapõhjaline, et saan muutustele kaasa aidata. Olen kiire kohaneja, koostööaldis ja mind huvitavad väga inimesed. Minu suhtumine on üldse selline, et inimesteta polegi võimalik midagi teha. Hoian alati oma inimesi ja olen alati huvitatud koostööst ja koos lahenduste leidmisest. Ma ei ütle, et niimoodi on ja nii teeme. See ei ole enam pädev viis asju ajada. Pigem eelistan teisi kuulata ja teistega koos asju käivitada, aga võin ka olla käivitav jõud.

Oled ka värske soolise võrdõiguslikkuse projekti Keychange saadik Eestis. Kuidas mõjutab Keychange muusikaettevõtlust?

Keychange on ülemaailmne soolist võrdõiguslikkust rõhutav algatus ja mind valiti Eesti saadikuks seoses uue töökohaga, et võimalusel nende teemade eest seista. Kui vaadata, kas kontserdikavades on võrdselt mees- ja naisartiste, siis on Eestis päris hea seis, aga tuleb ka vaadata, et rahastusvõimalusi oleks võrdselt, et tiimides oleks esindatud võrdselt mõlemad ning palgalõhe ei oleks nii tohutu – asi ei ole ainult artistides, vaid terves muusika- ja kultuuritööstuses. Selle teemaga on hea end kursis hoida ja seda jälgida. Kuna lõhe on maailmas väga suur, aitab sellest rääkimine kindlasti selle vähendamisele kaasa. Ma arvan, et ei tohiks ka ainult selle nimel midagi teha, et oleks 50 protsenti naisi ja mehi. Liiga jäigad piirid ei vii ka edasi, aga kui miski on ühele või teisele poole liiga kaldu, siis tuleks vaadata, kas saab midagi teha.

Muusika kättesaadavus digiplatvormidel ja kättesaadavuse tasuvus autori ja artisti vaatevinklist on aastaid olnud vastuoluline teema. Kuhu maailm sinu meelest voogedastusplatvormidega edasi liigub?

See on väga huvitav ja keeruline süsteem. Kui artisti digiplatvormidel ei ole ja kõik teised on, siis kust tema muusikat tänapäeval kätte saab? Ja mis muusikule sealt tagasi tuleb? Kirjanduses on natuke sama teema: e-raamatud ja nende tasu autoritele. Näen kogu e-ühiskonnas samu probleeme. Esiteks, ilmselgelt ei ole süsteem praegu nii hea, et autorile laekuks õiglane tasu. Kasutaja tasu läheb ju õiguste omajatele, kelle muusikat kuulatakse suuremalt jaolt, mitte konkreetsele artistile või autorile, kelle muusikat kasutaja oma tasu eest kuulab. Konks ongi selles, kas suured voogedastusplatvormid muudavad seda süsteemi või mitte. Huvitavad muutused võivad tulla ka Taani Koda ja Youtube'i vastuseisust: Taani ju kõrvaldas oma autorite sisu Youtube'ist, et rääkida autoritele välja suurem tasu. Paljud artistid siiski on voogedastusplatvormidel ja lausa mitmel. ME üritab praegu ühingutega koostöös digimüügiandmed koondada ja selle projekti eestvedaja rollis olla, et Eesti artistide kõigi platvormide info oleks ühes kohas kättesaadav. Küsimus on, kas süsteemi saab muuta nii, et artist ja autor saaksid sealt oma tasu. See muutus on praeguses maailmas ülitähtis. Kindlasti on mõtet selle nimel võidelda, võib-olla ka platvorme kinni panna, aga siis tekib uusi platvorme juurde – juba praegu tekib.

Muuseas, praegu on toimunud juba vähemalt kolm hübriidfestivali, s.t vähema mahutavusega füüsiline festival ja sinna juurde digifestival, kuhu kasutaja ostab hea produktsiooni puhul veebipileti. Elava muusikaga kontserti ei asenda loomulikult miski, aga digikultuuri aastaga seoses mõtleme, mida saab digivahenditega juurde anda ja autor ka teenida. Kuulame ju niigi raadiost kontserte ja on telekanalid, kust vaadatakse ooperit. Küsimus on, kuidas muuta nii voogedastusplatvormide kasutamine kui ka digiülekannete tegemine artistile kasulikuks. See on ka päris tähtis mõtteviis, mida juurutada. Muusika digitaalne levik ei kao ilmselt kuhugi, aga millal jõuame Spotifyga nende küsimuste lahendamiseni, on iseküsimus. Õnneks on artistid ja esindusorganisatsioonid selle asja otsustavalt üles võtnud.

Music Estonia põhiülesanne on minu arusaamise kohaselt vahendada muusikaeksporti ja inimesi selleks ette valmistada. Mis vahe on muusikaekspordil, kultuurivahetusel ja kultuuridiplomaatial?

Neid ei saa selgelt üksteisest eristada, sest alati tehakse koostööd ka riikide esinduste ja diplomaatidega. Üksi ei saa midagi kellelegi vahendada. ME tõesti valmistab sihtrühmi ette olenevalt nende soovidest ja käigus töödest, samal ajal vahendame siia välisdelegaate ja käime ise Eesti delegatsiooniga festivalidel ja teistel üritustel. Kultuuridiplomaatia ja suhted on selle kõige sõlmpunkt, et aidata kaasa muusikatööstuse arengule. ME muusikaekspordi kontorina saab artistide või muusikaettevõtete arengule või välissuhtlusele oma rahvusvahelise suhtevõrgustikuga kaasa aidata, näiteks aitame leida kontakti mõne rahvus­vaheliselt tähtsa delegaadiga. Sealjuures arvestame artisti või ettevõtja sooviga: kas eesmärk on plaadimüük, esinemisvõimalus, kuskil ilmuv arvustus vms. Me ei saa artisti eest midagi ära teha, vaid anda talle võimaluse kohtuda talle vajaliku inimesega. Muusikatööstuse võrgustiku loomine panebki ekspordile aluse. Ja kui ütleme, et kultuur on majanduse alus, siis toob see ju ka raha sisse turismi, ettevõtlusse, kinnis­varasse jne – kõik on omavahel seotud.

Oled juba palju rääkinud koostööst. Mida teha, et Eesti muusikavaldkond hoiaks rohkem ühte?

Tuleb sõnastada ühised eesmärgid. Kui suhtleme omavahel ja teeme koostööd, siis selgub, et kõigil on erinevad eesmärgid ja väikesed tegevusliinid, mille toel need saavutada, aga suurem strateegia võiks kattuda. Ei saa ju eeldada, et teeme kõik samu asju, sest meie kõigi tegevusliinid täiustavad üksteist, aga võiksime tegutseda ühise suure eesmärgi nimel. Või kui üks suur eesmärk on niikuinii taustal, siis oleks tore, kui suudaksime iga organisatsiooniga sõnastada kolm suunda, mis kattuvad.

Mind köidabki just see, et muusika on üks keerulisemaid kultuurivaldkondi, kus on meeletult palju tegijaid, ja MEs pööratakse sellele ka tähelepanu. Eestis on väga palju organisatsioone – kes esindab džässi, kes klassikalist muusikat –, aga ME võiks püüelda olla koordinaator ja tajuda oma liikmete vajadusi. Selle nimel tuleb siiski veel palju tööd teha. Ei saa öelda, et teame MEs praegu kõike või et see ongi praegu ainuke koordineerija. Neid on mitu ja see ongi väga hea, sest nii saamegi omavahel rääkida ja leida ühisosa. Virgo Sillamaa on algatanud ühiseid arutelusid ja minul oleks hea meel nendega jätkata. See ongi minu meelest koostöö ja kommunikatsioon – kaasamine. Selles tööstuses on nii palju põnevaid inimesi, kellelt on väga palju õppida, ja on ka palju uusi tulijaid, kellega koos oleks huvitav aru pidada.

On kindlasti stiile või valdkondi, kus ME on väga hästi võrgustunud, aga on ka selliseid, kus loomemajanduse mõttemaailma ei taheta hästi omaks võtta. Kuidas seal edasi liikuda?

Sellepärast ma nimetasingi enne sihtrühmi, et stiile enam nii rangelt ei võeta, aga ometi on mingid suunad. ME ei tegele tõesti ainult popi, folgi ja džässiga. Soovime rohkem aimu saada ka klassika­valdkonna vajadustest. Olen ametis oldud mõne nädala jooksul ka rõhutanud, et ME ei toeta kitsalt paari suunda, vaid on väga huvitatud sellest, mida ka teised suunad vajavad. Kuna organisatsiooni tegevus põhineb liikmesusel, siis on suurepärane võimalus seal kaasa rääkida. ME on korduvalt osa võtnud ka klassikalise muusika professionaalide kogunemisest "Classical:Next". Ei saa öelda, et osa suundi on kajastamata, aga seda poolt saab kindlasti edasi arendada. Õnneks näen, et kõigil suundadel ollakse huvitatud koostööst ja loodan peagi, kui olen siin sisse elanud, teiste organisatsioonide esindajatega kohtuda. Tallinn kandideerib ka UNESCO muusika­linnaks ning ootan väga juhtgrupi töös osalemist.

Kevadel võttis Music Estonia enda peale ülesande koguda infot nende muusikute ja tugiteenuste osutajate kohta, kes ei olnud varem kultuuri­ministeeriumiga eriti suhelnud. Mida täpsemalt Music Estonia tegi ja miks see on tähtis?

ME tõesti uuris olukorda ja korraldas laiemaid küsitlusi, sest oli puudu andmestik, millele toetuda. Arvan, et ME pani edasise statistika kogumisele omamoodi aluse ja ka muusikanõukogu korjas loovisikute ja korraldajate kohta andmeid. ME edastatud info aitas loodetavasti kaasa eriolukorraga seotud toetuse taotlusvoorude tingimuste määratlemisele nii, et need sobituksid nii neile, kes on varem toetust saanud, kui ka neile, kes ei ole toetust saanud. See oli märgiline samm. Praeguseks on tingimusi lisavoorus täpsustatud, sest paljud tegijad jäid kevadel taotluse saajate hulgast siiski välja. Tööd statistikaga plaanitakse jätkata ja usun, et ME saab koostööpartnerina väga palju teha.

Oma kogemusest Eesti Jazzliidus võin öelda, et ME on valdkonna eest­kõnelejana ka avalikkuses hästi muusika­valdkonna ökosüsteemi lahti mõtestanud ning Virgo Sillamaa tegevus kevadel oli läbipaistev ja asjakohane. ME on olnud oluline partner, lasknud oma liikmete häältel kõlada ja olnud oluliste arutelude juures. Tänu praegu tegutsevatele muusika katusorganisatsioonidele, sh ME-le, on olukord praegu parem, arusaadavam.

Umbkaudu 15 aastat tagasi oli kultuuriministeeriumis selline suhtumine, et kui esindusorganisatsiooni pole, pole sind olemas, ja paljud muusikud ei pääsenud seetõttu pildile. Kuidas paistab olukord praegu ja kas koroonakevad on seda muutnud?

Ministeeriumil ongi vaja kindlaid koostööpartnereid ja neid ei saa olla meeletult palju. Saan sellest täiesti aru. Liidud ja esindusorganisatsioonid ongi tähtsad sellepärast, et nad tegelevad igapäevaselt koostöö ja vestluste ülalhoidmisega. Koroonapandeemia tõttu kevadel lihtsalt valdkond koondus. Kõigil on oma vaatenurk ja oma suund, mille eest seista. Selleks et kevadine kokkutulemine ei jääks ainult pinnavirvenduseks, peaks praegu pildil tegijate ühisarutelusid ise edasi korraldama. Paljud muusikud kuuluvad nii esitajate liitu, autorite ühingusse kui ka fonogrammitootjate ühingusse. Praegu on tähtis, et tegijad leiaksid läbipaistva organisatsiooni, kuhu kuuluda ja mis esindab nende huve, eestkõneleja, kellega nende väärtushinnangud klapivad.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: