Anneli Saro (edaspidi AS): Hedi-Liis, kas aasta 2019 oli Eesti elus kuidagi eriline?

Hedi-Liis Toome (edaspidi HLT): Kui võrrelda aastaga 2020, mil kogu maailma halvas koroonakriis, tundub 2019 muidugi üsna tavaline aasta. Samas arvasid vist siiski vähesed riigikogu valimiste ehk 3. märtsi õhtul 2019, et aasta hiljem toob meid ülemaailmsest koroonakriisist läbi koalitsioon, mis koosneb Keskerakonnast, ISAMAAST ja Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast. Ja et me arutame reaalselt selle üle, kas kolmandatest riikidest pärit üliõpilased võivad Eestisse tulla või kas alaealised võivad ilma vanema loata saada psühholoogilist abi.

Samas olid 2019. aasta riigikogu valimised loomulikult demokraatlikud ja EKRE üllatavalt kõrge häältesaak (17,8% ja kolmas tulemus) on ka teatav peegel, mis näitab Eesti ühiskonnas toimuvat. Aet Annist rääkis Müürilehele antud intervjuus ilmajäetusest kui ühest postsotsialistliku riigi tunnusest: osa inimesi tunneb, et nendeni ei jõua ühiskondlikud hüved, mille Nõukogude võimu alt vabanemine Eestile tõi. Nii arutledes on nende inimeste frustratsioon arusaadav, samas ei ole EKRE võimulolek ühiskonda mitte sidustanud, vaid pigem lõhestanud.

Kui vaadata, kuidas resoneerus võimuvahetus Eesti teatris, siis kunstilistes taotlustes mitte kuidagi. Ühelt poolt on see arusaadav, suured teatrid planeerivad repertuaari aasta või isegi rohkem ette, nad ei suuda kiiresti reageerida. Aga miks ei kõlanud kriitika väikeste teatrite lavadelt? Avalikku fooni jälgides tundus, et Eesti intellektuaalid olid lihtsalt EKRE võimulesaamisest šokeeritud.

Üheks vähestest protestihäältest jäigi Juhan Ulfsaki kõne teatriaasta auhindade kätteandmisel 27. märtsil, kui ta hoiatas (teatri)avalikkust, et nüüd on vaja "teha seakisa", sest muidu võib meidki oodata Ungari saatus, kus kultuurile antakse raha selle alusel, kas nad teevad võimulolijatele sobivat kunsti, ja kus seeläbi järk-järgult väikeseid ja alternatiivseid institutsioone välja suretatakse. Kusjuures, huvitav oli ka see, et Rahvusringhääling, kes galat oma veebilehel otse üle kandis ja pärast "Aktuaalset kaamerat" telesilla vahendusel lühendatud formaadis eetrisse lasi, ei näidanud Ulfsaki kõnet täismahus, vaid fragmendina. Õnneks võeti mõiste "seakisa tegema" laiemalt kasutusele ja erinevat tüüpi protestide puhul on seda hiljem veelgi kasutatud.

Teine avalikult kõne pidanud teatraal oli Vanemuise näitleja Reimo Sagor, kes filmigalal parima meesnäitleja auhinda vastu võttes küsis; "Kas selliseid mehi tahamegi Eesti riiki juhtima?" Mõlemad kõned said suurt tähelepanu, sest maailmakuulsate filmiauhindade kätteandmisel tavaliseks muutunud poliitilised sõnavõtud pole Eestis üldse tavapärased.

AS: Aastaga 2019 algas post-NO99 ajastu. Kui sajandivahetusel koondus otsingulisest ja ühiskonnakriitilisest teatrist huvitunud publik Von Krahli Teatrisse, siis hiljem kogunesid nad juba Teatris NO99. See on kuidagi sümptomaatiline, et tihti konstrueeritakse Eesti teatrivälja vastanduse "see ja teised" kaudu. Pärast selle ühe tähendusliku keskme kadumist tundus teatrimaastik eriti ühetaoline ja väsinud. Jälgisin huviga, kuidas vaimselt kodutuks jäänud teatrisõbrad oma teatrit otsima hakkasid ja nende tähelepanufookus üha enam Kanuti Gildi SAALile koondus. Mitu teatrikriitikut mainisid eravestlustes, et 2019. aasta parim lavastus oli nende meelest kaasaegse kunsti taustaga Kristina Normani Kanutis esietendunud "Lighter Than Woman / Kergem kui naine" või et peaksin silma peal hoidma Netti Nüganenil. Kanutis on loodud Eesti etenduskunsti arengut soosiv platvorm. Mitte ainult ruum(id), vaid ka teatud raamistik, mis sümboolselt ühendab erinevates valdkondades tegutsevate loojate kehalise dominandiga töid. Seega Eesti teatritegijate jaoks on see minu meelest hea, et teatrihuviliste fookus on nüüd NO pealt mujale liikunud ja ekslevalt otsitakse justkui uut keset, kus sünnib otsinguline ja oluline teatrikunst.

HLT: Noored etenduskunstist huvitatud on asunud õppima Eestist väljapoole – siin muidugi ei saagi etenduskunsti õppida. Nii Netti Nüganen kui Maria Metsalu on õppinud Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias (SNDO) ning õnneks on nad erinevate lavastuste ja festivalide kaudu Eestisse tagasi jõudnud või siin ka lavastusi välja toonud.

Post-NO99 ajastu kestab minu hinnangul veel pikka aega – isegi kui teatriringkonnad ise Eesti visiitkaarditeatrist (Merle Karusoo mõiste) puudust ei tunne, siis laiem avalikkus seda kindlasti teeb. Iseenesest prooviti ju NOst jäänud suuri kingi täita. Kultuuriministeerium kuulutas välja konkursi NO teatri majale uue rentniku leidmiseks, otsides rahvusvahelise haardega teatrile mantlipärijat. Viimasesse vooru pääsesid etenduskunstnikest koosnev grupp e⁻lektron, kelle eesmärk oli ühendada teater ja tehnoloogia, ning peamiselt Teatris NO99 lavastanud ja juba auhinnatud näitleja ja lavastaja Lauri Lagle. Ootamatult otsustas kultuuriministeerium konkursi katkestada ning jagada NO99 tegevustoetuse ehk miljon eurot Lagle, e⁻lektroni ja väiketeatrite vahel. Nii viis Lauri Lagle riigilt saadud 200 000 eurot Von Krahli Teatrisse, võttes kaasa ka mitu NO99 näitlejat (Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik), ja uue trupi koostöös esietendus detsembris "Paratamatus elada ühel ajal". e⁻lektron teeb koostööd Kanuti Gildi SAALiga, kuid nende tegevuse algus jääb aastasse 2020.

Sakala 3 maja on hetkel avatud rentimiseks kõigile etendusasutustele ja seda kasutavad mängukohana nii Tallinnas tegutsevad teatrid (näiteks on seal lavastusi välja toonud Kinoteater) kui ka külalisetendusteks teatrid väljastpoolt Tallinna.

AS: "Paratamatus elada ühel ajal" oli kindlasti tähelepanuväärne lavastus aastal 2019. Nagu kriitikas ja publiku seas nenditi: kuna Lagle oli juba tõestanud ennast võimeka ja küpse lavastajana, siis olid kõigi ootused väga kõrged. Paljudel oli meeles tema viimane lavastus, "Paradiis", mis esietendus samuti Von Krahlis, aga aastal 2016. Kui Lagle varasemad lavastused olid üsna hästi loetavad ja mõistetavad, siis "Paratamatus …" mõjus enigmaatiliselt. Minul tekkisid spontaanselt paralleelid Sartre'i eksistentsialistliku näidendiga "Kinnine kohus", mis kujutab samuti inimesi kinnises ruumis, laiemalt aga inimese ja ühiskonna peegelsuhteid. Arvan siiski, et selle lavastuse ühe tähenduse või eri tähenduskihtide avamine polegi oluline, oluline on lavategevust kandev eriline elutunnetus, teatud sensibiliteet, mis kulmineerus refräänina korduva turbulentsi kui suure jõulise kujundiga, mille igaüks saab vastavalt oma elutunnetusele täita. See tundus mulle hea kujund väljendamaks nii toimunud kui ka siis veel toimumata 21. sajandi globaalseid protsesse.

Huvipakkuva teatriloolise faktina tahan ära märkida, et aastal 2019 tõusid publiku huvifookusesse mõned uued väiketeatrid: Teater KELM (2016), Paide teater (2018), Vaba Lava Narva teatrikeskus (2018) ja Kellerteater (2019). Tellisime nende teatrite tegevuse kohta ka siinsesse väljaandesse artikli, mis kahjuks siiski ei valminud eriolukorra ja järelvaatamise võimaluse puudumise pärast. Osaliselt täidab seda lünka noort režiid tutvustav vestlusring, kus osalesid ka Teatri KELM vaimne liider, kirjanik ja lavastaja Karl Koppelmaa ja Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning viimase mõttekaaslane Oliver Issak.

Teatrisõbrad imestavad, et jätkuvalt tekib Eesti teatrimaastikule uusi väiketeatreid nagu seeni pärast vihma ning kõik nad leiavad ka oma spetsiifilise koha ja publiku. KELM, mis nimetab ennast Tallinnas tegutsevaks indie-teatriks, loodi Karl Koppelmaa initsiatiivil lavakunstikooli 27. lennu baasil ja sellest ongi saanud Koppelmaa autoriteater: kummastava poeetikaga näidendite lavastused, mis vaese teatri kombel põhinevad suuresti tundlikul näitlejamängul. 2019. aastast saab KELM peavarju Kanuti Gildis.

Paide teater on eriline selle poolest, et asutuse loomise initsiatiiv tuli kohalikult omavalitsuselt, mitte mõnelt lavastajalt, nagu see teatriilmas viimase saja aasta jooksul uute teatrite puhul enamasti tavaks. Paides on elanikke alla 11 000 (võrdluseks teiste väikeste teatrilinnade elanike arv: Rakvere – 15 000, Kuressaare – 13 000), seega on Paide Eesti väikseim teatrilinn ja teatri sõltuvus publikust väga suur. Kogukondlikku lähenemist teatritegemisele on Paide teater oma kodulehel ka manifesteerinud, kuid nende lavastusi vaadates ei suuda ma mõista, kuidas need võiksid kohalikku elanikku kõnetada. Rohkem huvitavad lavastaja Jan Teevetit ja lavakunstikooli 28. lennu (igale lennule oma teater!) baasil moodustatud truppi nende enda põlvkonna teemad ja katsetused eri stiilidega. Paide teatri ja tegelikult kogu 2019. aasta suveteatri kõige suurejoonelisem ja provokatiivsem projekt oli "Eesti jumalad" A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel. Lavastus algas "Põrgupõhja uue Vanapagana" parafraasiga, kuid kaugenes sellest teosest kiiresti, võttes kord visuaalselt kütkestava (kunstnik Kairi Mändla) absurditeatri kuju (see ehk ei olnud loojate kavatsus), muutudes siis sarkastiliseks poliitiliseks kommentaariks ja lõppedes eesti identiteedi mängulise analüüsiga. Eks see olegi loogiline, et iga põlvkond käib Vargamäel kui eesti identiteedi altaril oma vannet vandumas (sõna kahetähenduslikkus on selles kontekstis täiesti asjakohane). Selles lavastuses, nagu seda on noorte inimeste vandeski, oli kohati naiivsust ja kohmakust, kuid ometi jäi mulje, et see oli vannutud siiralt, südameverega ja täie performatiivse jõuga. Kindlasti on sellised identiteedipoliitilised lavastused nii sisult kui ka vormilt keerukamad kui Eesti teatri peavoolus domineerivad suhtedraamad või meelelahutuslikud žanrid.

Vaba Lava Narva teatrikeskus on põhimõtteliselt samasugune kultuurimaja tüüpi asutus nagu tema Tallinna sõsar, nii et lisaks külalisetendustele tuuakse välja ka oma lavastusi ja vahetatakse neid kahe linna vahel. Arvestades seda, et Narva on suuruselt Eesti kolmas linn, kuhu kutseline eesti kultuur ja eriti teater jõuab väga-väga harva ning et paljudel kodanikel on tekkinud süümepiinad Narva unustamise (tõrjumise) pärast, siis tundub teatrikeskuse asutamine sellesse linna igati õigustatud kultuuripoliitilise otsusena (hoone ehitati kultuuriministeeriumi toel). Keeruline on mu meelest aga koostada Narva sellist repertuaari, mis ühelt poolt publiku saali tooks ja isegi teatriskäimise harjumust kasvataks ning teisalt eestipärast (asi polegi niivõrd keeles, kuivõrd väärtustes) kultuuriruumi looks. Esimese tegutsemisaasta repertuaar koosneski sebrana Eesti ja Vene teatrist, kuid viimast oli oluliselt rohkem. Omaproduktsioonina esietendusid Julia Augi autobigraafiline dokumentaallavastus "Minu Eesti vanaema" ja Juri Kvjatkovski dokumentaallavastus "Lõhe" Narva ja Ivangorodi elanikest, mis mõlemad püüdsid pealetükkimatult luua narvakatele / Eesti venekeelsele elanikkonnale kahepaikset, aga oma identiteeti. Iseküsimus on see, kui kõnekad on need lavastused Narvas ja kui kõnekad mujal Eestis.

Kellerteatri kodulehel väidetakse, et see on "Eesti esimene eksklusiivselt põnevikele, krimilugudele ja müsteeriumidele pühendunud žanriteater". Neid kavatsusi toetab kindlasti oma statsionaarne teatrimaja – vana püssirohuaida arhitektuurist ja kiviseintest immitsev atmosfäär. Niisiis tekibki mulje, et lavastaja Vahur Kelleri asutatud Kellerteater tegutseb keldris. Visuaalse teatrikeele ja tundliku atmosfääriloomega on silma paistnud mitu selle teatri lavastust, mille hulgast tõstaksin esile Kersti Heinloo ja Raho Aadla maagiliselt mõjunud "Emilie Sageé".

Muutusi toimus ka teatrite juhtkonnas. Küsisime 2019. aastal ametikohti vahetanud (teatri)juhtidelt – Kristiina Alliksaarelt, Kristiina Reidolvilt, Steven-Hristo Evestuselt ja Monika Larinilt – arvamust Eesti kultuuripoliitika sõlmküsimustest. Lisaks nimetatutele toimus oluline vahetus ka Eesti Draamateatris. Aastast 1999 draamateatri peanäitejuhina tegutsenud Priit Pedajas andis 2018. aasta keskel ameti üle lavastaja Hendrik Toompere juuniorile. Teatrite pika planeerimistsükli tõttu oli hooaja 2018/19 repertuaariplaan veel endise juhi koostatud, nii et muutustest või nende puudumisest on praegu veel vara rääkida. Ometi tahan tunnustada Draamateatri viimaste aastate huvitavaid repertuaarivalikuid ja tipptasemel näitlejateatrit (lavastajatööde ja kontseptuaalse lähenemise nappuse üle võib vaielda). Draamateatri üldiselt pigem konservatiivse repertuaaripoliitika taustal torkasid silma näiteks kaks Maksim Gorki näidendi suure saali lavastust: "Väikekodanlased" (2018, lav Kertu Moppel) ja "Päikese lapsed" (2019, lav Uku Uusberg). Minu üks aasta teatrielamusi oli pärast riigikogu valimisi esietendunud Ibseni "Rahvavaenlane" (lav Kertu Moppel), mis lisaks mõjuvatele näitlejatöödele resoneerus hästi ka Eesti hüsteeriliselt performatiivse poliitilise õhkkonnaga. Valle-Sten Maiste käsitleb siinses kogumikus aga Priit Pedajasele aasta lavastajaauhinna toonud eesti dramaturgia lavastusi.

HLT: Üheks kõige huvitavamaks "teatrisündmuseks" aastal 2019 kujunes hoopiski Kinoteatri dokumentaalfilm "Aasta täis draamat". Palgaline teatrivaataja Alissija-Elisabet Jevtjukova vaatas ära 2018. aasta uuslavastused (kokku 224) ja pidi iga vaadatud lavastuse kohta tegema ka blogisissekande. Aasta aega Alissija tegevust jälginud režissööri Marta Pulga esimene täispikk dokumentaalfilm ei räägi otseselt Eesti teatrist, küll aga on suurepärane ja kaasakiskuv lugu Valgast vene perest pärit noorest neiust, kelle eneseotsimise lugu filmis keskseks saab.

AS: Sellest filmist ei saanud vist küll loomeuurimust kunsti mõjust noorele inimesele, kuid üht-teist Eesti teatrikultuuri kohta ütleb see küll. Peategelase eneseotsingute taustaks näidati filmis ju korduvalt põgusaid kaadreid ka Eesti lavadel ja saalides toimuvast: Alissija enesessesüüvimise ja tüdimuse vaiksed stseenid vaheldusid lärmakate teatrikaadritega. Kuidagi võõritavalt mõjusid need põhimõtteliselt ju tuttavad olukorrad. Antropoloogiliselt teatrile lähenedes ongi keeruline seletada, miks inimesed on nõus rändama kaugetesse kohtadesse ja istuma pimedas ruumis ainult selleks, et keegi neile kõva häälega lugusid jutustaks ja kellekski teiseks ümber kehastuks. Lisaks Alissijale oli filmitud ka nn tavalist publikut: tagasihoidlikke tööinimesi tähelepanelikult, mõnikord isegi hardalt või ahnelt lavale vahtimas. Lõpuks ainult publiku najal seisab Eesti teater püsti, sest vaevalt oleks riikki nõus doteerima teatreid ilma publikuta, ning Eesti teatripublik või täpsemalt publiku teatriarmastus – 2019. aastal taas üle miljoni teatrikülastuse – on kindlasti erakordne fenomen, mis vajaks põhjalikumat uurimist.

HLT: Üheks oluliseks algatuseks, mille vilju maitseme vast alles tulevikus, on muutused Muusika- ja Teatriakadeemias. Eelkõige viitan Jüri Naela juhitud rahvusvahelisele kaasaegse füüsilise etenduskunsti magistriõppekavale (Contemporary Physical Performance Making), mis kuulub muide EMTAs heliloomingu, improvisatsioonilise muusika ja kaasaegsete etenduskunstide osakonda, mitte lavakunstikooli õppekavade hulka. Eksamitööna esitatud dragshow 2019. aasta lõpus, eesotsas Andrus Vaarikuga, näitas nii kursusel osalejate kui seeläbi ka õppejõudude kvaliteeti ja taset.

AS: Mulle jättis ka see dragshow nagu ka sama trupi 2020. aasta veebruaris näidatud 16 soolot Kreeka tragöödiate teemadel väga sügava mulje. Dragshow koosnes samuti valdavalt muusikalistest soolonumbritest, kus tegelane elas läbi mingi soolise transformatsiooni. Hämmastas numbrite eriilmelisus ja tihedus: 3–4 minuti jooksul mängiti maha väikseid tragöödiaid ja tragikomöödiaid, kusjuures tegelase karakter ja siseelu olid loetavad nagu psühholoogilises teatris. See oli täielik vastand keskpärasele lavastusele, kust enamasti puudub selline tihedus ja ideederohkus ning mille vaatamiseks tulebki aeg maha võtta, sest lavategevus kulgeb oluliselt aeglasemalt, kui vaataja filmi- ja videokunstiga harjunud vastuvõtuvõime nõuaks.

HLT: Samuti jäävad 2019. aastasse muudatused teatriaasta auhindade statuutidesse. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse eestvedamisel pandi kokku töörühm, mida juhtis Ott Karulin ja kus osalesid kõikide teatriliidu alaliitude esindajad. Kõige olulisem muudatus on see, et lavastaja ja kunstniku auhinnale saavad nüüd kandideerida kõik loojad, olenemata teatriliigist, kus nende töö on tehtud. Lisaks muudeti etenduskunsti ühisauhinna statuuti, mis varemalt "tunnustas erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardasid teatrikunsti väljendusvahendeid"; nüüd on tegu lihtsalt etenduskunsti auhinnaga, millega "tunnustatakse otsingulisi etendusvorme, mis põimivad eri kunsti- ja teatriliike". Alguses tekitab uudne süsteem kindlasti segadust ja vastandumist, kuid pikas perspektiivis ehk positiivseid muudatusi auhindamisel.

AS: Lõpetuseks tahan kommenteerida üht selle kogumiku eripära. Kui traditsiooniliselt on Teatrielu toimetajad tellinud ka ülevaateartiklid muusika- ja balletiteatri kohta, siis sel korral otsustasime nendest loobuda. Kuna aastas esietendub üsna vähe ooperi- või balletilavastusi (oopereid keskmiselt 3–4, muusikale ja operette 3–4 ning ballette 5–7), siis saavad need vähesed aastaülevaadetes ebaproportsionaalselt palju tähelepanu (enamasti käsitletakse kõiki uuslavastusi), kui võrrelda näiteks sõnateatri või nüüdistantsu lavastustega. Loodame, et kui autoritel on järgmisel aastal võimalik käsitleda kahe aasta muusika- ja balletilavastusi, siis võimaldab see teha ka suuremaid üldistusi.

Raamatut esitletakse kolmapäeval, 14. oktoobril kell 16 Eesti Teatriliidus.