Peeter Raudsepp: Rakvere teatri fookus on psühholoogilisel teatril ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Raudsepp
Peeter Raudsepp Autor/allikas: Kalev Lilleorg

Tambet Kaugema tegi Sirbis intervjuu Rakvere teatri kunstilise juhi Peeter Raudsepaga, kes kinnitas muuhulgas, et nende teatrit võib igati pidada Rakvere linna vaimseks keskuseks.

Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp tõi oktoobri keskel teatri väikeses saalis lavale iiri absurdiklassiku Samuel Becketti "Lõppmängu". Selles uuritakse musta komöödia laadis, mis juhtub siis, kui maailm on kui suur lõpule jõudev malemäng. "Siis, kui malendeid ehk inimesi on jäänud ainult neli ning kõik käigud on ammu teada. Selles olukorras saavad tähtsaks väiksemadki võidud – olla veel veidike tähtis või veidike armastatud. Kas üldse tahetakse mängu lõpetada? Või äkki mäng ei lõppegi, kuigi seda tahetakse lõpetada?" selgitab lavastaja.

Mis teeb Samuel Beckettist ligi 70 aastat pärast tema tähtteoste ilmumist endiselt väga hea kirjaniku? Kuidas tema loomingut iseloomustada?

Vähe on kirjanikke, kelle kirjutamisstiilist on kujunenud firmamärk ja kelle nime kasutatakse väljendina: beckettilik, pinterlik, tšehhovlik. Beckett on paradoksaalne autor, sest ta suudab kirjutada ülimalt süngetel teemadel niiviisi, et seda pole õõvastav lugeda. Ta liigub radu pidi, mida realistlik kirjandus enamasti ei talla, ja teeb seda sellisel moel, et tunda on elu hõngu. Becketti teostes ei pöörata tähelepanu mingitele suurtele ühiskondlikele probleemidele, pigem on tema looming vana hea modernism ehk sõnum on paljuski just vormis.

Tunnen sedasorti modernismist sageli teravat puudust, sest kogu praegune massimeedia lähtub oma toodangus XIX sajandi realismist. Seriaalid sisaldavad võimalikult arusaadavat ja voolujoonelist lugu, kus ei esine mingeid katkestusi. Sellepärast tahan, et vaatajad suudaksid ka modernistlikke teoseid tajuda ja vastu võtta, sest kohati peegeldavad need elu pareminigi kui kogu realism kokku. Realismis on palju idealismi ning seetõttu inimesed projitseerivad sellele omaenda kujuteldava kuvandi, mis ei vasta tegelikkusele.

Inimesed ei mõtle nii sidusalt, nagu realistid arvavad. Becketti puhul võlubki, et tema tekstide katkendlikkus pole laest võetud, vaid jäljendab inimliku mõtlemise rütmi, mõte hüppab sinna-tänna. Tore on ka sealne igapäevategevus, asjadega kohmerdamine – asjad enamasti ei allu, see on asjade vaikne mäss inimese vastu.

"Lõppmängu" lavastamine sai alguse kevadise viirusepausi ajal. Kuidas sobib Becketti absurdiga segatud eksistentsialism praegusesse segasesse aega?

"Lõppmäng" ei ole muidugi postdramaatiline teater, mis praeguses teatripildis küllaltki esil. Postdramaatilist teatrit saab brechtiliku paradigma kaudu ilmselt kõige paremini lahti võtta, seal on laval inimesed, kes väga hästi teavad, kuidas kõik peab olema. Võib-olla on mul lapsepõlvest mingi nõukogude taak turjal, aga ma ei kannata selliseid kõiketeadvaid inimesi, lihtsalt ei usu neisse.

Selge on see, et viirusepaus tõi paljud "Lõppmängus" peituvad teemad üles, järsku oli väga ruumiliselt kohal lõpu­kogemus. Keegi ei osanud oodata, et mingi viirus võib elu nõnda tugevalt muuta. Muutus inimeste meeleolu, kerkisid küsimused ning võib-olla eriti rõhuvalt mõjus see, et inimesed pidid pikka aega üks­teisega koos olema. Sellise kogemusega ei oldud kaua aega kokku puututud. Kõik need teemad on lavastuses otsapidi sees. Kui ikka poolteist kuud on oldud mingis ruumis kinni ja ainult seina vahitud, siis tunneb vaataja ära küll, et selles loos on palju praegusest ajast ja temast endast.

"Lõppmängu" on tõlkinud Mati Unt. Kui palju sealt Unti välja paistab?

Unt kumab väga toredasti läbi. Eks see Undi tõlge on tegelikult kompilatsioon Aino Pärsimäe varasemast tõlkest, kuhu ta on lisanud parandusi ja täpsustusi nendest keeltest, mida ta valdas, ja samuti Becketti enda hilisemaid täiendusi. Aga ega Unt endast üle ega ümbert saa. Kujutan ette, kuidas Undile kangastus peategelase Hammi kujus selline allakäinud eesti intellektuaal, rumeenia keelest tõlkija, kes istub Lasnamäe korteris ja ahistab oma arengupeetusega poega. See tasand on väga lõbusalt olemas.

"Lõppmängu" selles tõlkeversioonis on meie kultuurikontekstile omaseid keelenalju, millest väikerahvana kenasti aru saame. Kas või see, et peategelane Hamm, kes kunagi on olnud intellektuaalselt võimekas inimene, ütleb mõningaid lauseid prantsuse või inglise keeles – ja tunneb sellest edevusega segatud mõnu.

Ideaalis võiks arvata, et iga töö arendab lavastajat. Mis sai "Lõppmängu" lavastades varasemast selgemaks?

Mõndagi sai kinnitust. Näiteks see, et selliseid materjale tuleb pikalt teha. Tegemist on näidendiga, mis peab aeglaselt näitlejani imbuma. Ei saa nii, et lavastaja tunneb ennast tubli osava professionaalina ja teeb lavastuse mauhti ära. Samuti sai kinnitust, et näitlejad leiavad sellisest tekstist kuhjaga inspireerivat ja panustavad lavastusse palju.

Kolmandaks tõdesin rõõmuga, et kuigi me mängime seda lavastust teiste lavastustega võrreldes vähem ning Rakvere puhul on tegemist elitaarse ettevõtmisega, printsi lõbuga, siis ikkagi leidub publik, kes tuleb seda vaatama. Seoses "Lõppmänguga" olen hakanud mõtlema, et Eestis peab olema ka lavastusi, mida igaüks ei vaata. Teatrite meeleheitlik püüe kõik inimesed saali saada nivelleerib lõpuks kõik.

Kui palju saab Rakvere teatri loominguline juht Raudsepp anda lavastaja Raudsepale vabu käsi lavastamiseks materjale valida ja kui palju tuleb teatri repertuaarivajadusi arvestada?

Ikka pean lavastajana ka teatri repertuaarivajadusi arvestama. Novembri algul hüppasin hoopis teistsugusesse maailma: algasid Ray Cooney komöödia "Oi, Johnny" proovid. Vabu käsi ise materjali valida saan anda neile külalislavastajatele, keda Rakverre lavastama tahan, aga mul endal tuleb vahel teha ka lavastusi, mis lihtsalt tuleb ära teha ja mis on mängukavva vajalikud. Ega ma muidugi sellised näidendeid ka ei lavasta, mida üldse teha ei taha, ja vahel saan endale ka vabu käsi lubada nagu nüüd "Lõppmängu" puhul.

Rakvere teatris oldud aeg on pannud mind väärtustama komöödiaid. Komöödia kui žanr saab tihti liiga kergesti sildi otsaette, et see on ainult kommerts ja rahva naerutamine. Aga kui ikka on hea komöödia, siis näitlejatel on, mida mõnuga mängida.

Kui arvestada, et Rakvere linn on väike ja trupil tuleb palju ringi reisida, siis kui palju peab repertuaari koostades jannsenlikus tähenduses munade peal käima? Millistest kriteeriumidest repertuaari koostades lähtutakse?

Eks ma ju tean, milline trupp on, ja seda silmas pidades käib pidevalt meeletu näidendite lugemine. Rakvere teatris on tööl kaks dramaturgi, Triinu Sikk ja Urmas Lennuk, viimane ühtlasi lavastajana, ning peale nende osalen ka mina uue sobiva repertuaari otsinguil. Silmas peame kolme tugisammast: tekst peab olema selline, mida ise teha tahame; peavad olema sobivad näitlejad, et see lavale tuua, ning vähetähtis pole ka see, et publik tahaks seda vaadata. Vaatajad näitavad oma eelistusi selle kaudu, mida nad vaatama tulevad. Seejuures tuleb ka pikaajalise protsessina jälgida, et teater oleks sammukese publikust ees: igas lavastuses peab olema mingi õpetlik ja arendav iva, olgu ta žanrilt kui vaatajasõbralik tahes.

Rakvere puhul tuleb tajuda siinset sotsiaalset miljööd, leida teemasid, mis lähevad kohalikule rahvale korda. Inimestele ei saa ju ette heita, et nad tahavad näha lugusid, mille tegelastes nad ennast ära tunnevad. Minu kui loomingulise juhi ülesanne on aga teha vahel ka Beckettit, lavastada keerulisemaid näidendeid, et vaatajad muutuksid niisuguse teatrikeele suhtes tundlikumaks, õpiksid seda paremini lugema ning saaksid üle tõrkest, et kui lavastuse alusmaterjal on vähegi moodsam, siis ei taheta seda näha. Kui vaadatakse ainult kergeid lavastusi, siis ei arene.

Üllar Saaremäe kunstilise juhtimise ajal oli Rakvere teatris tunda pungijoont. On see alles? Oli sul noorpõlves sidemeid punkaritega?

Tuttavaid punkareid ikka oli, aga ma ise olin rohkem süvaboheem. Kui nemad kuulasid Sex Pistolsit, siis mina Einstürzende Neubautenit – et kui juba, siis täiega. Kui mineviku kaudu mõelda, siis enne lavakunstikooli minekut tegelesin 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul kujutava kunsti ja performance'iga. Nii mul ongi kaks poolt: lavakas ja psühholoogiline teater ning sinna juurde performance'i taust. Neid kahte palli tahaks Rakvere teatris kogu aeg õhus hoida ning ega need – psühholoogiline ja performatiivne pool – nii väga vastandugi.

Millist laadi lavastaja sa oled? Milline on sinu lavastajakäekiri?

Eks ma olen, võib-olla tänu oma neuroosidele, kaldunud ikka psühholoogilise teatri poole. Usun sellesse, et kui teen proovides näitlejatega psühholoogilist analüüsi ja tegelen sügavuti nende probleemidega, siis jõuame ka õige vormini – ja kõik see ei välista ekspressiivseid väljendusvahendeid. Ka "Lõppmängu" puhul oli meil aega tegelaste olukord läbi elada ning jõuda sealt kaudu beckettiliku katkendlikkuse ja killustatuseni. Teistpidi mina eriti ei oska, ei mõista teha nii, et kui lavastuses räägitakse isiksuse kadumisest ja maailma võõrandumisest, siis proovis ütlengi näitlejale, et mängi nüüd seda võõrandumist. Võib-olla on see puudus, aga mulle meeldib hakata pihta lihtsamast ja siis vaadata, mis sellele ehituma hakkab.

Lavastajatööl on palju ühisjooni psühhoanalüütiku tööga: näitleja on mingit pidi nagu patsient ning lavastajal on vaja temast vabad assotsiatsioonid kätte saada. Jube huvitav, kuidas näitleja alateadvus hakkab tööle, see on kõige põnevam. Kui teha lavastusi ainult ratsionaalselt pinnalt, siis ega nad kõrgelt ei lenda – nii palju mul kogemust on, et seda teada.

Millised sinu puudused on sind enim lavastajatöös seganud?

Eks see kõik läheb alateadvusse välja. Lavastajal on oht sattuda mõne teise inimese alateadliku mõju alla ja lasta ennast liiga palju mõjutada. Seetõttu pean mina kui lavastaja hoidma näitlejatega distantsi – neid ei tohi küll üksi jätta, aga prooviprotsessi on tarvis kontrollida. Võib-olla mõnikord on see käest ära läinud.

Teine puudus võib peituda selles, et kui olen ühte tööd kaua teinud, siis saavad skeemid kõik selgeks ja oskan juba ette arvata, et see peab olema nii ja see naa. Võib juhtuda, et hakkan peale suruma mingisuguseid skeeme, mis nagu peaksid toimima.

Oled aeg-ajalt teinud Rakvere teatri lavastustes kaasa ka näitlejana – praegugi mängid Florian Zelleri näidendi järgi tehtud lavastuses "Ilma sinuta" Danieli. Mida näitlejatöö sulle pakub?

Näitlemine hoiab mind ühenduses teatrikunsti keskmega, milleks on näitleja publiku ees. Olles ise selles situatsioonis, saan suhtluses partneritega välja tuua need alateadvuse osad, mis lavastades mõistuse liigse kontrolli tõttu teadlikkuse läve ei ületa. Aga kuna lavalised valikud on mängu ajal rohkem emotsiooni- ja kehapõhised, siis saan võimaluse üllatuda – kust see käik nüüd tuli! Selle eest tänu kõigile oma lavapartneritele, et te nii põnevad olete, sest suhtlemiseta ei sünni teatris midagi.

Milliseid ülesandeid täidab Rakvere teater oma kodulinnas ja Eesti teatripildis üldse?

Rakvere teatri puhul on tähtis see, kuidas nii väikese trupiga mängida repertuaari, mis kõnetaks inimesi võimalikult mitmekülgselt. Tore on, kui vaataja naerab, aga tähtis on ka see, mille peale ta naerma hakkab. Või millele ühe või teise materjaliga tähelepanu juhime.

Rakvere teatri fookus on psühholoogilisel teatril ja selle keskmes on näitleja. Ja siis me teeme aeg-ajalt sööste ka vasakule ja paremale: seda selliste külalislavastajatega nagu Hendrik Toompere, Andres Noormets või Veiko Õunpuu. Püüame leida lavastajaid, kes muude suundadega peavoolu natuke rikastaks. Õnneks on meil oma majast võtta ka näitekirjanik, dramaturgi ja lavastajana töötav Urmas Lennuk – hea on esimesena tema uudisloomingust osa saada.

Rakvere teatri eripära on tõesti see, et teame kõige paremini, mis Eesti väikestes kohtades toimub, sest sõidame nii palju ringi ja kohtume sealse publikuga. Iga nädal on kolm-neli etendust väljaspool Rakveret – nii et protestantlik tööeetika on meil au sees, teeme tööd ja näeme vaeva. Kui näitleja on väikeses kohas laval, siis ta tunnetab, millised võnked on seal õhus. Selle pealt annab edasi ehitada dialoogi publikuga. Kui seda ei oleks, siis need inimesed unustataks täiesti ära. Kui on populatsioon, peab see olema mitmekesine – Rakvere teater on populatsiooni mitmekesisuse hoidja.

Kas rakverlastele on teater üksnes koht, kus saab soovi korral nutta ja naerda või on see ka osa linna identiteedist, umbes nagu mõnel linnal jalgpallimeeskond?

Ma arvan küll, et meie teater on Rakvere linna vaimne keskus, ja usun, et ta on rohkem kui paik, kus saab meelt lahutada. Ollakse uhked, et seal mäe otsas on teater. Enam me vist ei ole Euroopas kõige väiksema linna repertuaariteater, aga kui kaugemalt vaadata, siis sellise rahva­arvuga linnas täiemõõdulist repertuaari­teatrit pidada on majanduslikus mõttes endiselt tavapäratu. Pealegi pole teater üksnes etendusi andev asutus. Kõik see, mis sinna juurde käib – luuleõhtud, muusikaõhtud, muu lisategevus –, on linnale samuti tähtis.

Rakvere teatri iga kunstiline juht on toonud mingi oma tahu, mis on ka jäänud: Üllar Saaremäe ajas iiri ja pungi rida, Peeter Jalakas tõi Rakverre "Baltoscandali", mis aitab tajuda meid suurema teatriprotsessi osana.

Milline on Rakvere teatri suurim probleem? Kes võiks selle lahendada?

Seda probleemi ei tõtta keegi lahendama, vaid öeldakse, et tehke seda oma vahendite arvelt – ja sinna see jääbki. Selle tarvis meile keegi raha juurde ei anna, ehkki oleks väga vaja. Teiste väikelinnateatritega võrreldes tunnen mõningast ebavõrdsust, sest seal on ikkagi üle kahekümne näitleja palgal, meil aga ainult 17, ehkki me ei anna vähem etendusi. Mingist ajast on ülekohtuselt jäänud nii, et Rakvere on kõige väiksem teatrilinn ja järelikult võib seal olla ka kõige vähem näitlejaid.

See kitsikus tõuseb repertuaari valides kogu aeg esile: tuleb juba ette välistada mingisugused materjalid, sest meil ei ole nende tarvis piisavalt näitlejaid. Oleme haavatav ka selle koha pealt, et meil ei ole mingit näitlejate varu – kui paneme repertuaari ette paika ja tekib mingi muudatus, siis lööb see kõik segamini. Kui näitlejad peavad tegema kogu aeg lavastusi, kus kõige rohkem on neli-viis tegelast, siis lõpuks läheb see kole ühekülgseks, mõne inimese anne ja potentsiaal ei saagi lõpuni avaneda.

Selle üle, et Rakvere teater peab palju ringi sõitma, ma väga ei virisegi. Näen, et see on väga hästi sisse töötatud, meil on võib-olla isegi sellist tarkust, mida teistel teatritel ei ole. Seejuures on kitsikus tee leidlikkusele, nagu on kitsikuses leidlik olnud kogu eesti rahvas. Rakveres on siiani teoks saanud kunst ja saab seda ka edaspidi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: