Oma raudse tervise eest kõrges eas kiitis Kruusement eelkõige arste. Ta sõidab siiani autoga ja teeb ka maatöid.

Rõõmu teeb legendaarsele režisöörile praegusel ajal nii mõndagi. "Rõõmu teeb see, et meil on oma riik, oma valitsus, omad sidemed välismaailmaga, mis garanteerivad meile parema tuleviku, kui oli kunagi esimese Eesti Vabariigi ajal, mille hukku ma nägin," sõnas ta.

Kruusement kohtus algkoolis käies ka Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsiga.

Juhuslikult nähtud ajalehekuulutuse peale läks Kruusement näitlejaks õppima. Ise polnud ta teatris palju käinud, küll aga ära kuulanud kõik raadioteatri salvestused. Aasta pärast õpinguid siirdus ta Moskvasse GITIS-e Eesti stuudiosse, kuna soovis õppida vene keelt ja siirduda edasi filmirežii peale. Professor Ilja Sudakov soovitas aga jääda näitleja hingeelu õppima, kuna seda peab üks režissöör põhjalikult tundma.

Nüüd on Kruusement selle õpetusega vägagi nõus ja ütles, et näitleja n-ö köögipoole tundmine on talle väga kasuks tulnud. Enne Tallinnfilmi siirdumist töötas Kruusement ka kaheksa aastat Draamateatris näitlejana.

1968. aastal hakkas Kruusement tööle "Kevade" stsenaariumiga. Ühe põhilise meenutusena tõi Kruusement selle töö juures välja vastutuse materjali ees. Kogu Eesti rahvas teadis tema arvates, millised peavad need tegelaskujud olema. Suur küsimus seisnes ka asjaolus, kas minna edasi näitlejatega või proovida peategelastena lapsi. Kõige keerulisem oligi tema hinnangul inimestele vastuvõetavate tüpaažide leidmine.

Tahes tahtmata tuli režisööril tunnistada, et "Kevade" näol on tegemist ühe tema parima filmiga. "Temas on teatav ehedus ja selline puudutus võib-olla, kui niimoodi võtta. Mis inimest ja vaatajat puudutab natukene. Ma arvan küll, et see on vast see, mis oli, on ja jääb. Nii nagu raamatki."