Suri etnograaf ja folklorist Igor Tõnurist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Igor Tõnurist
Igor Tõnurist

Meie seast lahkus folklorist, rahvamuusikauurija ja folklorist Igor Tõnurist (11.02.1947-08.01.2021), kes on 2003. aastal pärjatud ka Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Avaldame Marju Kõivupuu kirjutatud järelhüüde.

Pikk ja kurnav haigus viis õigeusu jõulude ajal meie hulgast mehe, kelle elutööks oli esmajoones Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja populariseerimine. Kui kellelgi oli tarvis vähegi teada midagi mõne rahvarõivadetaili kohta, tasus alati küsida Igori käest, kes ka ise meelsasti rahvarõivad kandis ja ikka väljapeetult, soliidselt, maitsekalt, lugupidavalt. Ta oli üks hinnatumaid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konsultante rahvarõivaste valmistamise ja kandmise alal; nõustas laulupeolisi, milliseid rahvarõivaid valida ja kuidas neid õigesti kanda; kureeris rahvarõivanäitusi; lõi kaasa Rahvarõivaste tuulutamise üritustel ning koolitas rahvarõivaste valmistajaid.

Rahvamuusikuna ja rahvamuusika uurijana olid tema teadmised entsüklopeediliselt põhjatud ning seetõttu usaldusväärsed. Torupilli ja kannelt mängis ta virtuoosselt, olles sealjuures üks väheseid, kes valdas ka päkarauaga kandlemängu kunsti. Eesti Folkloorinõukogus oli ta rahvakandle töörühma nõustaja, samuti aitas Igor korraldada Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil 2018. aastal Brüsselis toimunud eesti rahvapillide näitust. Igor Tõnuristi südameasjaks oli rahvalaul ning mentorina juhendas ta nii eesti kui teiste rahvaste folkloorirühmi. Oli ta ju lõpetanud 1969. aastal Moskva ülikooli ajaloolase ja etnograafina, sest valdas oma päritolust tulenevalt võrdselt nii eesti kui vene keelt ning mõistis vähemal määral ka valgevene, läti ja leedu keelt. Vene keele oskus oli abiks ka eesti vanausuliste pärandi eesti keelde vahendamisel, kuid mitte ainult – ta tõlkis meie rahvaluule- ja muusikateadlaste töid vene keelde ja vastupidi. Igori kirjutatud artiklite loend on muljetavaldavalt pikk ning avaldatu ajatu väärtusega. Samuti jätkus tal jaksu populariseerida rahvamuusikat ja rahvalaulu arvukates tele- ja raadiosaadetes.

Igor Tõnuristi võib austusega nimetada Eesti folklooriliikumise toekaks alustalaks, sest tema panust "Leegajuse" kunstilise juhi ja seto folkloorirühma "Sõsarõ" ühe eestvedajana, mis "Leegajusest" esimese Tallinna seto koorina välja kasvas, on võimatu ülehinnata. Samuti oli ta üks Eesti Folkloorinõukogu ning paljude teistegi erialaühenduste asutajaliikmetest ja kuulus mitmete erialaajakirjade toimetuskolleegiumidesse.

Kõik, kes Igoriga kokku puutusid, tajusid, et tegemist on äärmiselt sooja ja südamliku inimesega, kelle jaoks pärimuskultuur ja selles peituvad väärtused olid eluviis, aade, südametunnistus. Meile, järelejäänutele jääb vaid hoida ja jätkata parimal moel Igori tööd.

Igor Tõnurist pälvis 2003. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning 2007. aastal Pärandihoidja tiitli, 2009. aastal tunnustati teda Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga.

Puhka rahus, armastatud kolleeg, sõber ja teekaaslane! Sa elasid pika ja sisuka elu. Mõneti on see sümboolne, et lahkusid meie hulgast vana kalendri jõulude ajal, sest eks ole ju aeg ja selle arvamine sümboolne, kokkuleppeline. Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli kellamehena lõid Sa pühade ajal kiriku sisse ja välja... Nüüd jääb meil, mahajäänutel, vaid küsida Gustav Suitsu sõnadega

Kas kõrd viil kerkokellä lüvväs?

Ei löö vist enämb oma lell!

Kas kõrd mi aus ka juvvas, süvväs ?

Oh kerkokell, oh kerkokell!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: