Planeeritav kultuuriranitsa rahastu tagaks lastele võrdsema ligipääsu kultuurile

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piip ja Tuut Teatri lavastus "Pobiseja". Autor/allikas: Kris Moor

Teatrikriitik Annemari Parmakson kirjutab laste- ja noorteteatri eest seisva ASSITEJ Eesti keskuse korraldatud seminari tuules, mida kujutab endast plaanitav kultuuriranitsa idee, mis mitte ainult ei suunaks finantse, vaid võiks aidata ka noorele publikule mõeldud head kunsti haltuura seast esile tõsta ning infot õpetajateni viia.

Lugedes praeguse, Kaja Kallase valitsuse hakul uut koalitsioonilepet, mis oli kokku pandud koroonakriisi tingimustes kiirendatud läbirääkimistel, oli ootus pigem üldsõnaliseks dokumendiks. Seda üllatavam oli paljude punktide seast leida, et valitsusel on muu hulgas plaan luua "kultuuriranitsa rahastu, mis suurendab noorte võimalust kultuurist osa saada".1 Kultuuriranitsa kontseptsiooni väljatöötamine kuulub ka valitsuse 100 päeva plaani, mis peaks saama täidetud hiljemalt 5. maiks 2021.2 Ajal, mil kultuurivaldkond on hapras seisus, mõjub kultuuriranitsa idee töössevõtmine eriti rõõmustavalt, kuid mõte ise on asjaomastes, st lastekultuuri ja hariduse ringkondades õhus olnud juba pikemalt.

2017. aastal toimus sel teemal lastekultuuri foorum "Kultuuripaun"3, 5. märtsil 2021 aga korraldas ASSITEJ Eesti Keskus seminari "Kes vastutab lapse kultuurikogemuse eest õppeasutustes?"4 (Seminar on järelvaadatav.) Seekordse arutelupäeva fookuseks sai samuti vajadus rahastusprogrammi järele, mis aitaks tagada, et igal Eesti lapsel, sõltumata tema elukohast, kodustest oludest ja vanemate rahakotist oleks võimalus saada kunstiliselt tasemel, maailmapilti avardavaid ja mitmekesiseid kultuurielamusi.

Noore vaataja teatri mured ja praegused toetusmeetmed

Teatrivaldkonnas, kus tegutseb laste- ja noorteteatri tegijate eeskõnelejana ASSITEJ Eesti keskus, on aastaid olnud mure, et see, mida laps lasteaias ja koolis esmaste teatrietendustena kogeb – 2–3-eurose piletihinnaga teatrilaadne taidlus koolimaja aulas või mõni toode iga-aastaselt jõululavastuste konveierilt – ning seega mulje, mis laps sealt teatri kohta eluks kaasa saab, on nii mõnigi kord üheülbaline, halvemal juhul suisa piinlik. Teistpidi aga paneb nördima, et mitmed kihvtid laste- ja noortelavastused, mis linnade teatrimajades (nii suuremates kui ka väiksemates) sünnivad, ei jõua kaugema kandi publikuni.

Olude sunnil peavad õpetajad valikuid tehes kaalukausile seadma lapsevanematele või lasteaiale/koolile taskukohasema piletihinna ning leidliku kunstikeele. On piisavalt neid väiketruppe, kelle teatrialane hariduslik taust on hägune, kuid kes mööda õppeasutusi käivad ja madalat hinda pakuvad. Need professionaalsed teatrid aga, kes suuremate truppide, dekoratsioonide ja tehnikaga lavastusi loovad, ei leiaks kooliaulas etendamiseks sobivaid tingimusi või igatahes ei suuda konkureerida olukorras, kus teatri kulusid arvestades oleks neile vajalik piletihind ca 5 või rohkem korda kõrgem.

Kultuuriranitsa rahastu peaks pakkuma leevendust muu hulgas neile probleemidele, kuid ka laiemalt võrdsustama kultuurikogemuste osas laste ja noorte võimalusi. Samuti aitaks programm tagada väiksemates teatrites ja truppides tegijaile õiglast tasu töö eest. Muuseas on naaber Läti meist siin ette jõudnud – Lätis on kultuuriranits edukalt töös juba mitu aastat. Samas on siiski ka Eestis praegu olemas meetmeid, mis toetavad teatri ja teiste kunstide jõudmist lasteni. Näiteks toimib Eesti rahvakultuuri keskuse kaudu programm "Teater maal", mis toetab professionaalsete teatrite väljasõiduetendusi ning laste- ja noortegruppide teatrikülastusi (2019. aastal eraldati lastelavastustele ja laste teatrikülastustele ca 97 500 eurot5, 2020. aastal ca 76 000 eurot6). Heategevusfond Aitan Lapsi aga tegutseb mitmel rindel, võimaldades annetuste toel koostöös Eesti Pandipakendi, kultuuriministeeriumi ja kultuuriasutustega lastele tasuta elamusi teatri, kunsti ja kirjanduse vallas (2020. aastal koguti ligi 186 000 eurot annetusi7).

Omal käel on eduka ja sisuka koolikontsertide programmi välja arendanud Eesti Kontsert, kes koroonaeelsel ajal on teinud 430 koolikontserti aastas8. Koostöös koolide, lasteaedade, raamatukogude, Aitan Lapsi fondi jt-ga teeb aktiivset tööd väärtkirjanduse viimisel laste ja noorteni Eesti lastekirjanduse keskus9. Siiski on praegu puudu terviklikust, läbimõeldud strateegiaga ja valdkondadeülesest programmist, mis mitte ainult ei suunaks finantse, vaid aitaks ka noorele publikule mõeldud head kunsti haltuura seast esile tõsta ning infot õpetajateni viia.

Kultuuriranitsa kontseptsioon

Jalgratast ei ole vaja leiutada: mitmel pool maailmas, ka meie lähinaabrite juures on kultuuriranitsa taoline süsteem olemas. Näiteks Norras on alates 2001. aastast toiminud programm, mille raames tagatakse igale lapsele igal aastal kolm professionaalset ja kunstiliselt tasemel kultuurielamust10. Lätis algatati Norra eeskujul kultuuriranitsa programm 2018. aastal Läti 100. aastapäeva tähistamise raames. Läti ASSITEJ keskuse esindaja Jānis Znotiņš tõdes seminaril11, et sel oli laste- ja noorteteatrile suur positiivne mõju, kultuuriranits on aidanud tõsta kvaliteeti ning pärast kolme edukat aastat on otsustatud, et programm jätkub.

Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli andis ASSITEJ seminaril ülevaate12 Eesti kultuuriranitsa kontseptsioonist, millele minnakse riigieelarvest rahastust taotlema. Programmi fookus on pakkuda põhikooli astmes lastele ja noortele professionaalsete kunstnike loodud eri liiki kultuurikogemusi, mis oleksid lastele tasuta ning seotud õppekavaga, et kunst toetaks formaalset kooliharidust. Programmist jäävad esialgu välja lasteaiad ja gümnaasiumiaste. Ehkki eespool kirjeldatud probleemid kummitavad ka lasteaedu, oleks programmi käivitamine kogu põhikooli astmes siiski kahtlemata suur samm. Raha jagataks kohalike omavalitsuste kaudu nii munitsipaal-, riigi- kui ka erakoolidele, valikud, millistele kultuurisündmustele raha koolides täpsemalt kulutada, teeksid õpetajad. Siiski on mõte, et kunstivaldkonniti võiksid olla ekspertide koostatud soovitusnimekirjad, millest juhinduda.

Riigieelarvest on kavas taotleda ligi 7 miljonit eurot, mis teeb ühe õpilase kohta üle 50 euro aastas. Niisiis on tegu oluliselt mahukama toetusmeetmega kui praegused programmid "Teater maal" ja Aitan Lapsi. Kui riigieelarvest eraldatakse vajalikud summad, saaks programm tööle hakata alates järgmisest, 2022. aastast.

Soovitusnimekirjad

Kuidas täpselt hakatakse tegema valikuid, milliseid kultuurisündmusi toetatakse ja milliseid mitte, ei ole veel selge. Olgu need raamid aga soovituste või kindla eelvaliku vormis, kultuuriranitsa programmi arvamine võiks kujuneda kvaliteedimärgiks. Kultuuriajakirjanik Keiu Virro tõi seminaril välja13, et teatri vallas on esmalt puudu just ülevaatest, infobaasist, kust õpetajad leiaksid koondatuna usaldusväärset teavet heade lavastuste kohta. Paljud õpetajad otsivad missioonitundeliselt infot ja vahetavad kogemusi, püüdes leida parimat, kuid olukorras, kus noore vaataja teatrit arvustatakse väljaannetes harva ning koolides-lasteaedades tuuritavad väiketrupid ei satugi kriitiku silma alla, on väga tervitatav, kui valikute tegemisel on, millest lähtuda.

Samuti aitaks programmipoolne eelvalik või soovitusnimekiri ehk tublisid väiketeatreid suurema turundusvõimekusega teatritega veidi sarnasemale stardipositsioonile. Konkreetsete asutuste infopäevad õpetajatele on toredad, aga vaja oleks ka sõltumatut ülevaatlikku pilku. Hea näide on jällegi ühes kultuurivallas olemas: Eesti lastekirjanduse keskus, mis küllap oleks üks kultuuriranitsa programmi koostööpartner, tähistab väärt laste- ja noortekirjandust hea raamatu märgiga ja saadab koolidele, õpetajatele ja raamatukogudele soovitusnimekirju.

Omaette küsimus on, kes saavad olema need eksperdid, kes kultuuriranitsa tarbeks eelvalikuid ja rahastusotsuseid teevad. Katre Väli sõnul ühte valdkondadeülest komisjoni ei moodustata, vaid see tuleks igal kultuurialal eraldi läbi mõelda. Seminaril leiti, et otsustajate sekka võiksid kuuluda nii kultuurispetsialistid kui ka haridustöötajad, kaasata võiks ka noori. Komisjonid toimivad aga vaid siis, kui nende jaoks on arvestatud piisavalt ressurssi, ning kui leidub inimesi, kes pühendavad piisavalt suure osa oma ajast, sest kui otsustamine muutub ainult formaalsuste kontrollimiseks, siis kaotavad soovitused ja kvaliteedimärk mõtte.

Millist kunsti tahame lasteni viia?

Professionaalsuse ja kvaliteedi hindamine kunstis ei pruugi olla alati ühene, kuid valikuid eeldava rahastusprogrammi loomisel tuleb siiski läbi kaaluda, millist kunsti üldse soovime laste ja noorteni viia. Üks märksõna peaks olema ka mitmekesisus: eri kunstiliigid, žanrid, väljendusvahendid. Täna "Tõde ja õigus", homme kaasaegne tsirkus, või sama hästi ka vastupidi, erinäolisi professionaalseid tegijaid Eestis jagub.

Ühe kriteeriumina on kultuuriranitsa projektis sees, et toetatav kunst peab olema seotud põhikooli õppekavaga. Mida see täpsemalt tähendab: kas kindlate teemade käsitlemist, teatrilaval kohustusliku-soovitusliku kirjanduse uusversioonide buumi? Katre Väli ning ka haridus- ja noorteameti peaspetsialist Inge Raudsepp kinnitavad14, et seos ei pea olema nii otsene, vaid võib olla avaram ning peaks seega andma piisavalt vabadust. Sellegipoolest tundub kunsti ainepädevuse arendamise eesmärkide ette rakendamine potentsiaalselt libe tee lastele ja noortele mõeldud teatri puhul, mida vaevab ajalooliselt ja tänase päevani nagunii liigse didaktilisuse taak. (Moraalitsemisest kui ühest Eesti laste- ja noorteteatri põhiprobleemist kirjutab märtsi Teater. Muusika. Kinos tabavalt Jaak Urmet.) Ehkki on mõistetav, et täiskasvanuina soovime, et kõik, mida lastele pakume, aitaks neil saada paremaks inimeseks, ei ole siiski õige lastele mõeldud kunsti suruda utilitaarsesse positsiooni.

Teistpidi aga, hea sulejooksul korral saab taotlust esitades peaaegu et ükskõik mis lavastust või kunstiteost seostada mõne õppekava elemendiga, nii et kuhu sel juhul üldse tõmmata piir, kus on sisuline seos olemas ja kus mitte? Mis mõte on kriteeriumil, kuhu mahub potentsiaalselt kõik sisse? Või on idee hoopis selles, et valikus olevate lavastuste-kontsertide-muuseumitundide jm puhul tuua võimalikke koolitunniga haakumise kohti lihtsalt selgemini esile, et aidata õpetajal infohulgas orienteeruda ja soodustada kultuurikogemuste loomingulist põimimist formaalharidusse? See oleks parem lähenemine.

Teinekord riivab ka kõrva, kui lastekultuuri väärtuse või eesmärkide puhul mainitakse esmalt käibefraasina tulevase teatri- või kontserdipubliku kasvatamist. Praktilisest vaatest ei ole see vale, kuid sellegipoolest võiks fookus olla sellel, et viia laste ja noorteni kunsti, mis pakub neile tähenduslikku isiklikku kogemust, loob uusi seoseid ja ajendab värskeid mõtteid, suunab maailma tundlikumalt tajuma, tingib küsimusi, annab mõtteainet, mille kallal pureda, ja uusi radu, mida avastada.

Elav kultuur koolis ja tasuta

Katre Väli sõnul hakkaks kultuuriranitsa programm ilmselt toetama nii väljasõite kultuuriasutustesse kui ka kultuuri tulekut koolidesse. Mõlemal on oma võlu ja mõlemad on tähtsad. Kuigi teatritele tähendab koolides mängimine üksjagu ruumilisi, korralduslikke, transpordi ja praegu ka rahalisi väljakutseid15, ning on neid, kes neis raamides süüdimatult lati alt lähevad, on ka teisi, kes koolidesse mitmesuguseid põnevalt loodud lugusid ja formaate suudavad tuua. Oma koolis toimuva kultuurisündmuse puhul on lävepakk laste jaoks madalam: siis toimub etendus, kontsert või kohtumine enamasti tundide ajast, mil lapsed pole veel trennidesse või sõpradega välja jooksnud, samuti ei pea muretsema pidulike riiete pärast, mida mõnel lapsel ei pruugigi õieti olla. Kultuur koolis ja tasuta tähendab, et kõigil on võimalus osa saada.

Praegustes pandeemiatingimustes on muidugi suuresti pausil ka kultuuriranitsa taoliste programmide tegevus. Norras on koolikülastuste asendamiseks loodud lavastustest digitaalseid versioone. On ka leitud võimalusi mängida väiksemale publikule või etendada õues. Teatud määral on kultuuriranitsal potentsiaali toimida ka turvavõrguna kunstnikele: Norras näiteks maksti tegijatele tasu ka COVID-19 tõttu ärajäänud esinemiste eest.

Mis puutub digirevolutsiooni teatris, siis mõnes mõttes on huvitav näha, milliseid kunstivorme etenduskunstide ja digilahenduste sümbioosis areneb. Samas on vahetu teatri- või ka muu kunstikogemus jätkuvalt ja ehk isegi üha enam oluline, sest pakub elavat kontakti16. Ajal, mil suur osa meie, sh laste ja noorte ajast möödub lähikontaktis ekraaniga, ei ole seda võimalik üle tähtsustada.

ASSITEJ seminaril küsiti, kes vastutab lapse kultuurikogemuse eest. Ühel või teisel hetkel vastutavad paljud: õpetajad, lapsevanemad, kunstitegijad, rahastusotsuste langetajad, poliitikud ja ametnikud, riik, kohalik omavalitsus jne. Õige pea on kord valitsuse ja riigikogu käes, kelle võimuses on kultuuriranitsale rahastus tagada. Kultuuriranitsa loomine ja toimimine eeldab head koostööd kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi ning valdkondade vahel, mis võib protsessile keerukust lisada. Ent kultuuriminister Anneli Ott, kes küll veel hiljuti kultuuriranitsa plaani arenduse osas napisõnaliseks jäi17, võiks programmi realiseerumisel oma valitsusajale ühe hea maamärgi saada. Oleme täpsemate plaanide ja otsuste ootel.

 

1 Koalitsioonilepe
2 Valitsuse 100 päeva plaan. Kultuuriranitsa analüüsi ja ettepanekute tähtajaks on 100 päeva plaanis küll märgitud 11. märts, kuid intervjuus Sibrile ütles kultuuriminister Anneli Ott 12. märtsil, et mitmed aspektid ei ole veel selged.
3 Lastekultuuri foorum "Kultuuripaun"
4 Seminari kava ja materjalid ASSITEJ Eesti keskuse kodulehel
5 "Teater maal" programmi toetuste kokkuvõte 2019
6 "Teater maal" programmi toetuste kokkuvõte 2020
7 Heategevusfond Aitan Lapsi
8 Eesti Kontserdi koolikontsertide produtsent-toimetaja Ülle Lehtmäe ettekanne
9 Eesti lastekirjanduse keskuse direktori Triin Soone ettekanne
10 Norra Kulturtankeni esindaja Ragnhild Tronstadi ettekanne
11 Läti ASSITEJ juhatuse liikme Jānis Znotiņši ettekanne
12 Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Katre Väli ettekanne
13 Seminari kokkuvõttev ümarlaud
14 Katre Väli ettekanne; ümarlaud
15 Vt ettekandeid: Priit Öövel lasteteatrist Sõber, Marek Demjanov Piip ja Tuut Teatrist, Tiina Mölder ZUGA Ühendatud Tantsijatest ja Ingrid Kääramees Sõltumatu Tantsu Lavalt, Terje Bernadt tsirkusestuudiost Folie
16 Vt TÜ VKA rakendusteatri õppejõu ja draamaõpetaja Katrin Nielseni ettekannet ja Gaia Kooli eneseväljenduskunsti õpetaja Kärt Tominga ettekannet
17 Intervjuu kultuuriminister Anneli Otiga Sirbis, 12.03.2021

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: