Must riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest: kurss on avatusele ja suuremale publikule

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aadu Must. Autor/allikas: Rene Suurkaev/ERR

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must sõnas Sirbile antud intervjuus, et riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valimisel ei saa komisjon esitajate eest projektidele ideid juurde mõelda.

Mil moel on kultuurikomisjonis tähtsamate kultuuriehitiste valimisel defineeritud mõiste "riiklik tähtsus"?

Aadu Must: Kultuurikomisjoni liikmed on kõik hariduse ja kultuuri usku printsiipides, kuid igaühel on loomulikult oma valdkond ja tükk, mis teistest tähtsam. Läheme kunagise esimese nimekirja juurde ehk lätetele tagasi. Oleme uurinud, miks kunagi esitatud projektid üldse on tehtud ja läbi kumab äsja vabanenud rahva romantiline unistus, et tahaks teha midagi suurt ja ilusat kogu rahvale. Kuni seadust pole muudetud ega ole uusi programme, on komisjon püüdnud häälestuda nii – sest pärast pannakse meile hinne ja me tahame saada hea hinde – ja rõhutanud, et ehitis oleks kultuuriliselt tähtis, püsiväärtusega. Püüame prognoosida, mis hakkab horisondi tagant tõusma, mis on uued suunad. Teisalt on algusest saadik tugevalt esil regionaalpoliitiline mõõde ehk see, et Eesti ja eesti kultuur ei ole ainult Tallinn. Ometi on mõistlik, et terve hulk valdkondi seob oma projekti Tallinnaga. Tasuta ja kasutajate probleem on üleval olnud ning komisjon on õppinud ja püüdnud raha lugeda. Millegi väljavalimisel peab nägema, et see on jätkusuutlik mitte ainult paariks aastaks. Kohutavalt raske on saavutada tasakaalu valdkondade, rahva- ja tippkultuuri vahel. Jäämäe veealuses osas on projektid tasemelt, visiooni suuruselt ja läbitöötatuselt väga erinevad. Komisjon ei saa esitajate eest projektidele ideid juurde mõelda.

Kuidas komisjon tõlgendab riiklust, kui on tegu kombineeritud rahastusega? Nii mõnegi projekti finantseerimisel nähakse ette ka omavalitsuse ja eraraha kasutamist. Kas see siis on enam riiklik või peaks riiklik tähtsus ühemõtteliselt tähistama ka, et tulemus on puhtalt riigi oma?

Oleme õppinud koostama riskianalüüse. Ei tohi juhtuda, et teeme panuse eraomanikule, kes millalgi üritab objekti kasumiga maha müüa. See arusaam on kokku lepitud ka kultuurkapitaliga. Lahendusena on olnud juttu sihtasutustest kui vahelülist, mis maandaksid omandile liiga lennukate ideede riskid.

Kas läbi on mõeldud ja eelistus kujundatud ka ses osas, kas tegu peab olema avatud, rahvahulkadele piletiga (või ilma) kasutamiseks mõeldud hoonega või siis kultuuriväärtuste säilimise kaitseks ehitatava hoonega, mille ülalpidamiskulud tuleb kanda, aga kuhu rahval asja ei ole?

Loomulikult on kultuuriministeeriumil oma huvid – et mida tema peab tegema. Ministeeriumile on muuseumide ühishoidlate projekt fundamentaalse tähtsusega. Minule on sellised asjad tähtsad, kuid komisjonis tervikuna mõistame, et jah, inimesele kasutajana, rahvale ei anna see otse midagi. Seetõttu on kurss avatusele, suuremale publikule – see on komisjoni arusaam omaaegse seaduse kirjutajate arusaamast.

Seekordne koondnimekiri saadi kokku kodanike ja institutsioonide algatustest. Kas koos sellega on komisjonil ka terviklik arusaam kultuuri (ja ministeeriumi valitsemisala) pikaajalisest investeerimisvajadusest paari-kolmekümne aasta peale?

Oleme kultuuriministeeriumi korduvalt palunud tutvustama oma tegevuskava ja -plaane ning võimalusi. Järeldus on, et kultuurkapitalile nimekirja koostamine on ikka natuke kirss-tordil-projekt, sellega ei ole võimalik lahendada kogu hoonestuse küsimust. Ja ses kitsamaski lõigus on probleeme. Mõned näiteks on soovinud, et teeme teatri, aga nii, et seal oleks ka kogu sisustus, tehnika. Seda õigust ei ole seadusandja kultuurkapitalile andnud.

Teiseks oleme arvamusel, et seadust praegu ei muudeta, otsus langetatakse kehtiva seaduse järgi. See ei tähenda, et praeguse või järgmise riigikogu kultuurikomisjonil ei tuleks hakata mõtlema, kuidas kehtivat kultuurkapitali kaudu rahastamise kontseptsiooni ajakohastada, piirid selgemini maha märkida.

Mis puutub küsimusse, et paljud ehk ei esitanud projekte … minule on sümpaatsed need projektid, mis näitavad kaasrahastust. Kui projektis on ette nähtud, et omavalitsus ehitab omalt poolt juurdepääsu, veevärgi vm või osaleb hiljem kulude kandmisel, siis see on pluss. Sümpaatne on, kui tihti rivaalitsevad ministeeriumid teevad koostööd, nagu rahvusraamatukogu ja rahvusarhiivi puhul näeme. Sisult on see projekt riiklikult rohkem tähtis kui mõnigi kultuurihoone, kuid komisjonis me ei arva, et seda peaks just kultuurkapitali kaudu finantseerima. Meie arusaam seadusandja tahtest on, et rahastada tuleb seda, mis on ette nähtud võimalikult laiale huviliste ringile.

Mida näitab te riskianalüüs selliste juhtude kohta, kui omavalitsus maaomanikuna ei peaks üldse huvituma riigikogu otsusest või siis, nagu mõnegi Tallinna objekti puhul, punast tuld näitavad mõned riigiametid loodus- või muinsuskaitselistel põhjustel? Mis siis riigikogu otsusega juhtub?

Oleme sellega aasta otsa tegelenud. Kuigi on öeldud, et kogu asjaajamine jääb hiljem kultuurkapitali asjatundlike ametnike peale, on komisjonil olnud tihe töine side muinsuskaitse juhtidega, oleme koos kõik objektid üle käinud ning nende arusaamad mulle meeldivad. Et kõigepealt peab objekt elama ja alles seejärel tuleb algupärasus. Kõigi objektide puhul on muinsuskaitseline eelekspertiis tehtud. Isegi Estonia teater ja Tallinna linnavalitsus on hakanud enam-vähem ühtemoodi mõtlema. Siin ei peitu vihje, et just see projekt on välja valitud.

Mida peab kultuurkapital parlamendi langetatud otsusega peale hakkama? Kultuurkapital on ikkagi rahakassa? Ta ei korralda kõike ise, vaid sõlmib rahastamislepinguid. Kes eeltöö teeb?

Kultuurikomisjongi arutleb, et mis on meie õigus ja mis kohus. Kultuurkapitaliga piiride paikapanek on olnud pikalt päevakorral. Oleme saanud kiita, et natuke teiste tööd ära teeme ja samal ajal on lohutatud, et finantsistitööd meilt ei oodata. Kultuurkapitali seaduse järgi võib korraga finantseerida kuni kaht objekti, aga selle peale finantsistid naeratavad ja ütlevad, et see on tõlgendatav. Õnneks need küsimused lahendataksegi ilma meie riigimeheliku tarkuseta.

Küllap on komisjonile esitatud ka pikaajaline hasartmängumaksu laekumise prognoos. Viimasest finantskriisist saadik on see maks Eesti keskmisest kehvemini kasvanud. Kui perspektiivikas on ehituste sidumine eestlaste kehva mängukirega?

Prognoosid on ebakindlad, kuid muutunud minu pessimismist paremaks. Pakkumised jäävad vahemikku 8,5–10 miljonit aastas ja see seletab ka komisjoni ja ministeeriumi huvi kaasrahastuse vastu. Summat hinnates rahustas komisjon enese ka maha küsimuses, kui pikk nimekiri teha. Meil ei ole moraalset õigust teha otsuseid terve sajandi suurte projektide järjekorra kohta. Komisjonis on olnud arutusel meie õigus ja vastutus järgmiste põlvkondade eest liiga detailselt otsustada.

Kas kehtiva rahastusskeemi mahu kasvatamine seaduse muutmisega on komisjonis kõne all olnud?

Jah, sellest on räägitud, et kultuurielu vundamendi sidumine hasartmängu kui allikaga ei saa olla lõputu, oleme sellest rääkinud nendele poliitikutele, kes ei kuulu kultuurikomisjoni. Oleme tõstatanud küsimuse, kas sellel projektil, et ta ei oleks häda-, vaid piduprojekt, peaks olema täiendav rahastus. Aga et keegi oleks andnud lubaduse, et mingid muud maksud tulevad ka teile, midagi sellist ei ole olnud.

Eeldagem, et kultuurikomisjoni liikmed on teemaga sügavuti kursis, aga sama ei saa eeldada riigikogu täiskogult. Kuidas kindlustada, et kõik vabamandaadiga saadikud ikka teeksid kaalutud, aga mitte mingist parteilisest huvist või tagatoakokkuleppest juhinduva otsuse?

Usalduse värk mitut pidi. Kultuurikomisjonis on asi keerulisem. Neist, kes eelmisel aastal tegid eelmise vooru otsuse, on vahetunud viis inimest. Mõnigi ütleb, et hakkame nüüd arutama, kuigi arutelud on juba toimunud ja protokollitud. Eesti parlamendi tava on juhtivaid komisjone mingi limiidini usaldada, kui miski väga ei haise. Loomulikult on fraktsioonides asjast räägitud, aga ikka on saadikuid, kes tulevad rääkima mingi projekti vajalikkusest just nende piirkonnale.

Valik on siiski raske. Häid projekte on palju ja väga häid nende hulgast ei olegi nii lihtne leida. Igal omad plussid-miinused ja kultuurikomisjon annab endale aru, et praegu küll tahame teha väga häid otsuseid, aga peame valima kõigest rahuldava ja hea vahel.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: