Krista Aru: meil puudub kultuuristrateegia ja paljud asjad on läbi rääkimata

Foto: Siim Lõvi /ERR

Tartu ülikooli raamatukogu direktori Krista Aru sõnul ei pea praegu kindlasti riiklikult tähtsaid kultuuriehitisi ära valima ja ehitama, vaid pigem alustama ühiskonnas avalikku diskussiooni ning panema paika Eesti kultuuristrateegia.

Riigikogu on jõudmas kokkuleppele, millised on riiklikult tähtsad kultuuriobjektid ja millele raha anda. Hetkel on laual 11 ettepanekut - Anu Raua keskus, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja, Helioru kontserdimaja (ERSO ja Filharmoonia Kammerkoori kontserdimaja), Kahni keskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal "Manufaktuur", Pärnu Kunstihoone, Rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus, Saaremaa Muuseum, Tallinna Filmilinnak, Tartu südalinna kultuurikeskus ning Teadus- ja Tehnikakeskus NOBEL.

Varasema otsusega on Eestis tänu sellele toetusele ehitatud näiteks KUMU, Eesti Rahvamuusem ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saal. "Nende kolme puhul oli tõesti tegemist riiklikult tähtsate objektidega. Vaidlused projekti teemadel olid teretulnud. Need näitasid, et tegemist ongi riiklikult oluliste objektidega," ütles Krista Aru Vikerraadio saates "Reporteritund".

Eestil puudub konkreetne suund kultuuripoliitikas

Küsimusest, milline objekt praegusest valikust vääriks ehitamist, on Aru ja kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandi arust veelgi olulisem arutleda, kuhu Eesti kultuur üldse suundumas on. "See, mis praegu on toimumas, on minu meelest lahti rääkimata. Kas meil riiklikult on neid vaja? Ma ei vaidlusta, et ükshaaval on need kõik olulised, aga kas need on ka riiklikult olulised? Ja kuhu riiklik kultuuripoliitika üldse suundumas on?" püstitas Aru küsimuse. "Praegu ei tohiks lähtuda sellest, et peame kindlasti objektid valima ja kindlasti ehitama. Tegelikult on puudu igasugune diskussioon teemal, mida meil siis vaja on ja kuhu suunda kultuur peab liikuma. Praegu meil kultuuristrateegiat ei ole ja paljud asjad on läbi rääkimata."

Aru sõnul peaks diskussioon kultuuriteemadel olema avalik ja läbipaistev. "Need vaidlused avalikkuses oleks võinud olla juba ammu. Ka meedia pole siiamaani väga põhjalikult seda teemat lahanud. See asi ei tohiks olla salastatud. See võiks olla erinevate arvamuste tallermaa, ja kui on erinevad arvamused, siis tuleks võib-olla ka selgus selles, mida me vajame, kui on vaja ehitada," ütles Aru. "Eriti sellise teatud saladuskatte all, kus kultuurikomisjon ei taha avalikku vaidlust, arutelu või istungit korraldada, tundub see koalitsiooni mänguna, mis ei kõlba küll kultuuri puhul mitte kusagile. See on ikkagi riigi ja rahva raha."

Tarandi sõnul on kõige suurem risk objektide valimisel just poliitiline risk ehk et otsuseid langetavad lõpuks inimesed, kellel puudub selge kontekst. "Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed suudavad ehk anda pädeva ja õige soovituse riigikogu täiskogule, aga täiskogu ehk kõik riigikogu liikmed, kes pole kultuurikomisjoni liikmed, otsustavad pimesi, usaldavad erakonnakaaslasi või on neil muud kaalutlused," rääkis Tarand.

Tarand tõdes, et juba aastaid pole erakondade jaoks kultuur ja professionaalsed kunstid olnud kõige tähtsam teema. "Alati on miski muu kõige tähtsam. Kui vaatame, kus paiknevad koalitsioonilepingutes ja valimisprogrammides kultuuripeatükid ning kui üldsõnalised need on, siis neil, kes meid valitsevad, keda volitame enda eest otsuseid langetama, ei ole piisavat sisulist asjatundmist kultuurielu arengu ja vajaduste suhtes. Seetõttu on raha jagamisel kultuur ikka kuskil tagumises otsas, kui laud on juba tühjaks krahmatud," ütles Tarand.

Tarandi sõnul ei peaks riigikogu tänapäeval tegelema ühe hoonega. "Nagu ka riigikaitse kulutuste osas ei tegeleta ühe pommi, kasarmu või tankiga, seda otsustatakse mujal. Riigikogu kokkulepe on see, et paneb kaks või rohkem protsento SKT-st ehk rahvuslikust rikkusest sõjaasjandusele," ütles Tarand ja lisas, et talle meeldiks, kui parlament ja valitsus ei segaks end liialt kultuurielu arengusse, vaid piirduks vaid püüdega mõista, kui palju ressurssi selle valdkonna arendamiseks vaja läheks. Ka Aru nõustus, et tuleks leida viise, kuidas jõuaks rahastus otse valdkonnas tegutsejateni, olgu need siis professionaalsed loomeinimesed või harrastajad.

Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamine on investeering muutuvasse tulevikku

Tarandi sõnul on rahapuudus uutes oludes kõige väiksem küsimus ning kindlasti ei tohiks näiteks inimeste tasustamine mõne uue ehitise pärast kannatada. "Mina ei näe, et siin valitseks selline kisendav rahapuudus, et me ei saaks samal ajal loovisikutele, kultuuriasutuste töötajatele ja professionaalidele maksta väärilist palka ning samal ajal investeerida nii, et sellest on tulevikus kasu," ütles Tarand.

"Pigem on küsimus selles, kuidas seda otstarbekalt kulutame ja kasutame. Hooned võib-olla tõesti ei ole selles asjas esimene küsimus, sest teisel pool jääb hooneid aeg-ajalt ülegi ning jääb ka edaspidi. Me ei suuda saja aasta peale ette näha, kas kõigile hoonetele oleks kasutust," rääkis Tarand. "Ka kunsti enda vajadused ja väljendusvormid muutuvad ning on palju muutunud. Nii et ette näha, et meil on just sellise kuju ja ruumilahendusega maja vaja ning see toimib laitmatult sada aastat, on igatahes raske ülesanne."

Aru ja Tarand tõid välja ka tõsiasja, et inimeste kultuuritarbimise harjumused on muutumas, sealhulgas ka pandeemia tõttu. Nende sõnul on oluline küsimus, millises suunas liigub kultuuri tarbimine tulevikus ning kuidas muutub sellest lähtuvalt ka vajadus erinevate kultuuriruumide osas.

Tarandi sõnul on inimeste ajakasutus kultuuriküsimus, mida ei ole suvatsetud arutada pikki aastaid. "Kui tahame mingit ajakasutuse osa suurendada või soosida selle suurenemist, sealjuures kultuuri tarbimist ja eneseharimist, siis me saame seda teha mitte une arvelt, vaid töö või koduste tööde arvelt. Kodustel töödel saavad masinad abistada, aga palgatöö ja muu osas peab tegema võim otsuseid," tõdes Tarand.

"Me pole ligi 80 aastat kohustuslikku tööaja pikkust vähendanud. Võiksime kaaluda seda, mida mitmes riigis mõeldud ja tehtud. Kontoritöötajad - mis jääb tegemata, milline osa bürokraatiast loomata, kui kontoritöötajad kaheksa tunni asemel käivad kuus tundi päevas tööl? Nad on haritud, kultuursed inimesed, nad käiksid kindlasti rohkem muuseumites, kontsertidel, teatris ja loeksid, kui neil tekiks see vaba aeg. Nii et need on need küsimused, mida tuleks ühiskonna tuleviku seisukohalt arvetsada," rääkis Tarand.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Reporteritund", intervjueeris Mirko Ojakivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: