"Üks asi on filmilinnaku teema, millest on filmitegijad ilma jäänud. Lisaks on uus ja sellesse mittepuutuv teema, eesti filmi rahastus, mis on alati nirus seisus olnud ja nüüd üritatakse seda ka veel vähendada," rääkis Toom Klassikaraadio saates "Delta".

Rahaprobleem pole Toomi sõnul uus mure. "Filmi rahastus on võrreldes teiste kultuurivaldkondadega väga pikalt olnud ebaproportsionaalselt väike, kuni Eesti Vabariik 100 projektini, mil filmile tuli aastatel 2016-2018 kolm miljonit eurot lisarahastust aastas," rääkis Toom, kelle linateos "Tõde ja õigus" samuti selle projekti abiga valmis. "Kõik teavad, et see projekt läks väga hästi, filme tuli rohkem, rahvast käis rohkem kinos."

"Saab tuua kasvõi selle võrdluse, et kui 2009. aastal vaatas eesti filme kinos veidi üle 36 000 inimese, siis 2019. aastal oli neid 847 000. Siin on vaatajate arv 800 000 võrra tõusnud, aga rahastus on ikka jäänud samaks," tõdes Toom.

2021. aastal sai filmivaldkond taas kolme miljoni euro võrra suurema lisarahastuse, kuid nüüd tahetakse see uuesti ära võtta. "Kärpimised käivad ja film on ju jube hea koht, kust võtta. See on kabelimats eesti filmile ning tekitab nii palju suuri tundeid, nördimust ja küsimusi," rääkis Toom. "Justkui filmi ei peeta kultuurikandjaks või osaks kultuurist. Ma ei teagi, millest see tuleb. Eks Eestis ongi alati vähe filmi tehtud ja pole olnud võimalust tekkida filmitraditsioonidel. Või on inimesed üles kasvanud Ameerika filmidega. Ongi selline tunne, et paneme selle poe kinni ja lõpetame ära, et mis siis juhtub, kui ei tee enam ühtegi eesti filmi."

"Kõige suurem pai eesti filmitegijale on ikkagi vaatajanumbrite kasv. Eesti filme on käidud kinos vaatamas, aga see pole eesti poliitikutele ikka piisav. On tunne, et nende arvates on film meelelahutus, mitte kultuur."

See on Toomi arvates ka üks põhjustest, miks filmilinnak riiklikult tähtsate kultuuriobjektide lõplikku nimekirja ei saanud. "Esiteks on filmilinnak apoliitiline projekt. See pole suur ja uhke avalik hoone, kus saad ekskursioonil käia ülikonnaga. See on tegemise koht. Seda on raskem maha müüa ja ka valimistel punkte saada sellise projektiga," rääkis ta.

"Lisaks ka see küsimus, kas ka Eesti keskmine poliitik teab, mis on filmipaviljon. See sõna ei ütle midagi. Samas arvan, et üks tööülesannetest on see, et kui sa ei tea midagi, siis sa uurid selle kohta. Aga tundub, et nende jaoks polnud see uurimist väärt," tõdes Toom.

Viimasena tõi Toom välja asjaolu, et filmilinnakust rääkimisel rõhuti liialt sellele, et see on äriprojekt. "Eesti filmitegija läks tahaplaanile, meid unustati ära," sõnas Toom. "Filmilinnaku eesmärk pole ehitada kallis ja suur asi, kuhu saaks välismaa projektid filmima tulla. Eelkõige on vajadus meil endal, Eesti filmitegijatel."

Toom tõdes, et ka filmitegijad ise võiksid rohkem enda eest rääkida. "Ise oleme rumalad ja liiga vaiksed, hakkasime liiga hilja häält tegema. Meile pole loomupärane kõva häälega midagi nõuda. Me teeme vaikselt oma asju ja kui on valmis, siis paneme ekraanile. Meie töö on olla kulisside taga, mitte kogu aeg kuskil rääkimas käia," selgitas Toom. "Ka minu jaoks on see pingutus, see pole lihtne. Istun siin, sest tean, et meil on probleem ja sellest peab rääkima ja ma teen seda, sest äkki saan lahendamisele kaasa aidata."

"Tundub, et praegu toimub eesti filmi kustutamine. Kinoga on ka nii, et kui hakkab hästi minema, siis tõmmatakse vesi peale. Toimumas on eesti filmi tühistamine, selline tunne on küll."

Kõigele vaatamata on Toomil hetkel käsil uus rahvusvaheline projekt, mida filmitakse Eestis. "Selle filmiga on tõesti nii, et seal on väga palju ehitamist. Kui meil oleks filmilinnak praegu olemas, siis poleks küsimustki, me filmiks seda seal. Aga kuna seda pole, siis otsime siiani kohta ja nuputame, kuidas seda teostada ja teha." Uus film võiks Toomi sõnul kinoekraanile jõuda kõige varem 2022. aasta sügisel.