Jaak Allik: enamik kultuurile vajalikust on ehitatud kultuurkapitalist sõltumatult

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Allik Autor/allikas: Klassikaraadio

Eesti kultuurkapitali nõukogu liige Jaak Allik tõdes Sirbis, et riiklikult tähtsate kultuuriobjektide puhul ei saa riigikogu nimekirja pääsemine olla kellelegi jaoks elu ja surma küsimus, sest enamik olulised objektid ei jää sellele vaatamata ehitamata.

5. novembril 1996 võttis riigikogu vastu otsuse "Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahvamuuseumi ehitamise kohta". Otsusega määrati muusikaakadeemia ehitamise lõpptähtajaks 1999. aasta, kunstimuuseumi ehitamise algusajaks 1999. aasta ja ERMi ehitamise alguseks aasta 2002. Ehituste finantseerimise allikaks määrati riigieelarve ning kohustati valitsust otsima selleks ka eelarveväliseid võimalusi. Äsja loodud Eesti Kultuurkapitalile mingeid kohustusi seoses nende ehitustega ei pandud.

Tolleks ajaks oli muusikaakadeemia ehitus juba alanud. 1993. aastal toimunud arhitektuurivõistluse ERMi uue hoone rajamiseks Tartu Toomemäele oli võitnud Eesti arhitektide projekt "Põhja Konn". 1994. aastal lõppes rahvusvaheline arhitektuurivõistlus kunstimuuseumi (Kumu) hoone rajamiseks Kadriorgu. Muinsuskaitseamet oli aga muuseumi Toomemäele rajamisele tugevalt vastu ja riigikogu otsuse mõtteks oli tõsta Kumu ehitus ERMist ettepoole, andes aga tartlastele n-ö seaduse jõuga lubadus ehitada ERMi hoone kohe, kui uues asupaigas kokkuleppele jõutakse. Selgelt tähendas see ka ERMi ajalist eelistamist uuele ooperimajale, mis oli samuti kõne all. Põhjuseks eelkõige see, et kõik suured kultuuriehitised ei tuleks Tallinna (1993. aastal oli teatavasti avatud rahvusraamatukogu uus hoone). Teisalt, Estonia teater sai oma ajaloolises majas tegutseda, suurtel muuseumidel aga iseseisvale riigile väärilist asupaika ei olnud.

Otsus ees, seadus taga

Muusikaakadeemia valmiski tähtajaks, paraku rahapuuduse tõttu ilma saaliosata. Kumu ehitamiseni jõuti 2002. aas­tal, ehitusmaksumus ähvardas aga kujuneda selliseks, et rahastamiseks oli vaja leida täiendavaid allikaid. Rahandusministeeriumis (Siim Kallas) ja kultuuriministeeriumis (Signe Kivi, Margus Allikmaa) tekkis idee kasutada selleks hasartmängumaksu laekumisi. 13. märtsil 2002 võttiski riigikogu vastu uue hasartmängumaksu seaduse, mis suunas maksulaekumisest 46% kultuurkapitalile, millest omakorda 64% pidi eraldatama kultuuriehitistele.

Senine kultuuri toetuseks eraldatav hasartmängumaksu protsent seejuures ei muutunud, ehituskuluks loodi täiendav rahakott. Vajab rõhutamist, et hasartmängumaksu seaduses ei ole ühtki vihjet "riiklikult tähtsate kultuuriehitiste" kohta, mille üle peaks otsustama parlament. See sõnastus tekkis sama aasta 9. oktoobril vastu võetud kultuurkapitali seaduse muutmisel, kuhu kirjutati täiendav paragrahv 11 lg (2) p 4, mis sõnastas kultuurkapitali nõukogule uue kohustusena: "jaotab hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti". Nii võttis riigikogu, küllap sel hetkel endale aru andmata, ülesande koostada selline pingerida, mida 1996. aastal mõtteski polnud.

Kumu (arhitekt Pekka Vapaavuori) valmis 2006. aastal ja muu hulgas (180 miljoni krooni ehk 12 miljoni euro ulatuses) rahastas seda kultuurkapital. ERM (arhitektid Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane ) ehitati aastatel 2013–2016, kultuurkapitali rahastamiskohustus oli seejuures 75,7 miljonit eurot ja järelmaksed kestavad 2022. aastani (veel on tasuda 10,3 miljonit eurot).

2017. aastal otsustas kultuurkapitali nõukogu rahastada teise objektina 5 miljoni euroga ka EMTA kontserdimaja valmimist, seni ehitamata saal avati 2019. aastal. Tasuda on jäänud veel 1,1 miljonit eurot. Arvestades, et kultuurkapitalile laekub sihtotstarbelise ehitusrahana hasartmängumaksust kaheksa-üheksa miljonit eurot aastas, on alates käesolevast aastast tekkimas n-ö ülejääk, mis jõuab järgmise aasta lõpuks arvestuslikult umbes 7 miljoni euroni.

Seoses sellega on igati loogiline, et riigikogu kultuurikomisjon kuulutas möödunud aastal välja uue pingerea koostamiseks taotlusvooru, kuhu laekus 29 ettepanekut ja mille tulemus kavatsetakse selle aasta jaanipäevaks viia otsustamisele riigikogu täiskogu ette.

Kõigepealt kerkib küsimus, kas ja kuivõrd saab riigikogu dikteerida avalik-õiguslikule kultuurkapitalile tema eelarvelise raha kasutamist objekti kaupa. See oleks ju sama, kui kirjutada ERRile ette, milliseid saateid toota, või rahvusooperile, milliseid teoseid lavastada. Juriidiliselt on see säte kultuurkapitali seaduses tõepoolest vaidlustatav, kuid riigikogul on õigus igal ajal muuta hasartmängumaksu seadust ja kultuurkapitalile investeeringuiks ette nähtud summad suunata sealt hoopis mõnda teise elusfääri. Seepärast oleks mõistlik eelnevalt leida konsensuslik lahendus ja seda mõistab ka kultuurikomisjon, kus 6. aprilli istungil kuulati ära kultuurkapitali nõukogu arvamus taotluse teise vooru jäänud 11 objekti plusside ja miinuste kohta. Loodame, et selles vaimus töötatakse ka edasi, võttes otsuse langetamisel eesmärgiks parlamendis võimalikult laia toetuse saavutamine, aga ka ühisosa kultuurkapitali nõukoguga.

Kerkinud on ka küsimus, kuivõrd on üldse mõistlik suunata kultuurile mõeldud raha betooni, mitte aga kultuuritöötajate palkadesse või tegevustoetusteks. Rein Lang ironiseeris juba aastaid tagasi, et kuuldes sõna "kultuur" haarab tema käsi kellu järele. Üllatav oli aga lugeda president Kaljulaiu selle aasta 24. veebruari kõnest järgmisi ridu: "Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on." President eksib ja mitte ainult seetõttu, et jättes kultuuriobjektid ehitamata pole põhjust loota, et riigikogu või rahandusminister suunaksid nii vabaneva raha kultuurikandjatele. Hoopis sügavam eksitus on arvamus, nagu loodaks ja tarbitaks XXI sajandil kultuuri põlve otsas ja põõsa all. On vaieldamatu, et heade filmide tegemist pidurdab nüüdisaegsete võttepaviljonidega filmilinnaku puudumine või et ERSO vajab juba ammu oma tasemele vastavaid prooviruume ning Tallinn suurt orkestrit mahutavat ning hea akustikaga kontserdisaali. On patuasi, et mitte öelda kuritegu, et Tartu kunstimuuseumi tohutult rikkalikku kogu saab eksponeerida vaid ajutistel näitustel Raekoja platsi viltuses majas või et meie ooperikunst on surutud enam kui sajandivanuse sõnateatri seinte vahele ja see on põhjustanud ka meie kaunimate häälte välismaale lahkumise. Kuid selge on ka see, et igasse vallakeskusse ja suuremasse asulasse on vaja korraliku lava ja harjutussaalidega kultuurikeskust-raamatukogu, kus saaksid etendusi anda kutselised teatrid ja koos käia kollektiivid, kelle tööl põhineb meie laulu- ja tantsupidude traditsioon.

Nõukogude aja lõpul hakati selliseid kultuurimaju rajama mitte ainult rajooni­keskustesse (Haapsalu, Paide, Põlva), vaid ka väiksemaisse asulaisse (Tamsalu, Lihula). Tol ajal kannatasid need ehitised gigantomaania all, kuid praegu võime tõdeda, et ka suured majad on hoitud ja mitmekülgses kasutuses. 30 aastat on möödunud, ühiskonna jõukus mõõtmatult kasvanud ja ometi leidub küllaldaselt vallakeskusi, kus kultuurihooneks on ennesõjaaegne puitmaja või mõni kitsuke stalinistlik tüüpprojekt. Selle vaidluse lõpetamiseks tasub vaadata üle lahe Soome poole, seda nii Helsingi kesklinna kui ka mis tahes vallakeskust silmas pidades.

Katki pole midagi

Ja lõpuks: seoses oodatava riigikogu otsusega pole tarvis levitada meelolu "kui mind seal pole, siis ma suren". Viimase veerandsajandi jooksul on enamik kultuuriehitisi, ka suuri, rajatud tollest 1996. aasta otsusest ja ka kultuurkapitali rahast sõltumatult riigi- ja kohalike eelarvete, Euroopa Liidu abiraha ja era­kapitali toel. Lisaks Estonia ja Vanemuise kontserdisaali rekonstrueerimisele on kerkinud täiesti uued kontserdimajad Jõhvi ja Pärnusse, põhjaliku uuenduse koos mitme juurdeehitisega on läbi teinud enamik teatrimaju ning rajatud on Kuressaare linnateater ja Vaba Lava saalid Tallinnas ja Narvas, uued raamatukoguhooned Viljandisse, Pärnusse, Rakverre, Raplasse jm. Rahvusvahelise imetluse on pälvinud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, aga ka Nargen Opera saal Naissaarel. Põhjalikult on ümber ehitatud või ka nullist rajatud palju muuseume üle kogu Eesti (Valga, Pärnu, Varbuse maanteemuuseum, ka Hermanni kindlus – Narva Linnamuuseum). Erakapitaliga on ehitatud multipleks-kinokeskused Tallinna, Tartusse, Narva, Viljandisse ja ka meie suurimad saalid – Saku suurhall ja Alexela kontserdimaja. Raha on leitud koguni Peterburi Jaani kiriku ja lõpuks ka Narva Aleksandri kiriku taastamiseks kontserdisaalina. Olen kindel, et enamik riigikogule valikuks esitatud 29 objektist leiab rahastuse ja saab valmis varemgi kui need, millel seadusesilm seekord peatub, nii et meeleheitesse pole mõtet kellelgi laskuda.

Küll aga peaks Eesti Kultuurkapitali rahaga (mida võiks kümneaastaseks perioodiks arvestada umbes sadakond miljonit) ehitatavate objektide valikul lähtuma just seaduses sõnastatud riikliku tähtsuse mõistest. Arvestades, et suuremate (40–60 miljoni euroste) objektide osas pole praegu peale idee suurt midagi, võiks kaaluda lähiaastail ka mõne väikese, kuid regionaalpoliitiliselt vajaliku ehitise rahastamist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: