Heli Reimann. Legendaarsest Tallinna jazz-festivalist 54 aastat hiljem

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peterburi diksiländorkester Tallinna 1967. aasta džässifestivalil. Autor/allikas: Eesti ajaloomuuseum

Ajaloomuuseum avab 10. mail Maarjamäe tallihoones näituse "Jazz idealism 1967", mis põhineb muusikateadlase ja näituse kuraatori Heli Reimanni teaduslikul uurimistööl. Reimann avab oma lühiülevaates näituse tausta ja seda, mida kujutas endast see 54 aastat tagasi toimunud sündmus, mis on osalejate mälestustesse jäädvustunud kui hullumeelne pidu, suur vabanemine ja nõukogude jazz'i orgasm.

11. mail 54 aastat tagasi toimus Kadrioru pargis rõõmus "meeleolu avaldus". Läbi pargi väravate kulges rongkäik – mitte hilinenud maiparaad nagu nõukaajale kohaselt võiks arvata, vaid kevadises elevuses sammus lustlik kamp noori inimesi, järgnedes Leningradi Dixielandi hoogsatele helidele. Kõlakooris "laulsid" mängija embusesse haaranud susafon, kriiskavnasaalne klarnet, reipusest pakatav trompet, heldelt rütmi jagav trumm ja keeli plõnniv bändžo. Leningradi Dixieland oli muuseas omaaegne Nõukogude traditsioonilise jazz'i lipulaev, kes ei peljanud ka punaparaadidel kaasa lüüa ja pärast paraadi järeljämmil Kaasani väljakul lõbutseda. 

See "meeleolu avaldus" oli märguanne, et sündimas midagi erilist, nõukogude hallargisele reaalsusele midagi kohatut. Õhtul ootas 3000 kuulajat Kalevi spordihall, kus avati Tallinn '67 jazz-festival koos Valter Ojakääru avakõnega, milles rõhutati festivali pühendamist Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale ja Uno Naissoo kirjutatud puhkpillisignaalidega, mis mõnele osalejale meenutas spordivõistluse avamist. Tegemist oli järjekordse, seekord juba arvult 14. jazz-ifestivaliga ja nagu hiljem selgus, viimasega – vähemasti tolles nõukaaegses järgnevuses.

Džässiparaad Kadriorus koos Leningradi Dixieland ansambliga. Autor/allikas: Põhja-Texase Ülikooli raamatukogu Willis Conoveri kogu

Järgnes neli päeva täis muusikat. Lavale ja lavalt maha astus nelja- kuni viietunniste kontsertide vältel 20-minutiliste intervallidega üle veerandsaja ansambli, kes tõid kuuldavale saunde dixieland'ist moodsama jazz rock'ini. Miks oli lavale paisatud selline muusikaline virvarr ja kuidas elas publik üle sellise muusikalise maratoni võib tänapäeva kontserdikülastaja küsida. Aga ajad olid siis teistsugused. Festivalid polnud esinejatele kohaks, kus oma kunsti täishiilguses demonstreerida, vaid tegemist oli ansamblite omavaheliste muusikalise mõõduvõtmistega, mille lõppedes võitjatel kätt suruti ja diplom pihku pisteti – žüriipoolne tunnistus sellest, et on omistatud festivali laureaadi austav nimetus. Kuigi Tallinna festivalil sportlik külg oli pigem teisejärguline. Muusikud nautisid eelkõige üksteise seltskonda ja võimalust mõttevahetusi pidada ning sündmuse aura peale kokku tulnud rohkearvuline publik kasutas võimalust meelelahutuse defitsiidi tingimustes kultuurselt aega veeta.

Peale erakordselt suure osalejate ja kuulajate arvu tegi festivali sensatsiooniliseks välisesinejate kohalolek. Eriti ühe nendest – Ameerika saksofonisti Charles Lloydi kvarteti oma. Sahinaid kvarteti teemadel jagus kogu festivali ajaks, sest päev enne festivali Soome kaudu kohale ilmunud Lloyd'i ülesastumine venis. Kui grupp lõpuks viimase kontserdipäeva avaesinejana lavale oli toimus nii laval kui saalis plahvatus. Need, kes Lloydi esinemistega rohkem kursis väidavad, et sellist loomingulist palangut pole temalt ei varem ega hiljem kuuldud. Saalis olijatelt tuli pikk ja katkematu aplaus. Näha laval ameeriklaste live-esinemist oli tol ajal umbes sama ulmeline kui praegu ufot kohata. Ameeriklaste lavaline vabadus—Jarretti gümnastika klaveri all ja peal, Lloydi Angela Davist1 meenutav kahupea, müstiline lovesse langenud seisundis Jack DeJohnette ja äsja bändiga ühinenud karismaatilise olekuga Ron McClure mõjusid millegi täiesti enneolematuna nõukoguliku lavakultuuri taustal, kus kehaline eneseväljendus oli ebasünnis ja esineja lavalised liigutused piirdusid pelgalt helide tekitamisega.

Charles Lloydi esinemine. Autor/allikas: Viktor Salmre, (Eesti Rahva Muuseum ERM Fk 2644: 905)

Tegelikult olevat kõige rajuma aplausi osaliseks saanud mitte Charles Lloyd, vaid Ameerika Hääle saate "Jazz Hour" kultussaatejuht Willis Conover, kes Tallinna festivali ajal esimest korda Nõukogude Liidus viibis. Väidetavalt kruvis 1960ndatel umbes 100 miljonit jazz'i-huvilist endises Idablokis igaõhtuselt lühilaine nuppu, et Conoveri madalat baritoni ja jazz-helisid fookusesse saada.

Plahvatuslik oli ka sündmuse järelkajastuste hulk, mida võis leida mõlemal pool tolleaegset ideoloogilist piiri. Kuigi neid lugedes kerkib küsimus, et kas ikka räägitakse ühest ja samast sündmusest. Kui Ameerika meedias ülistati Lloydi "kangelaslikku" võitlust "kurilasest" nõukogude võimuga, siis nõukogudemeelne ajakirjandus keskendus festivalile ja selle kõrgele muusikalisele tasemele. Festivalil osalenute mälestustesse on sündmus jäädvustunud kui hullumeelne pidu, suur vabanemine või nõukogude jazz'i orgasm.

Willis Conover Tallinnas Kevade restoranis koos tõlgi Vladimir Gurfinkeliga Autor/allikas: Eesti Teatri-ja muusikamuuseum

Nüüd üle poole sajandi hiljem on festivalist saanud legend. Sündmusest räägitakse ikka ja jälle. Tuletatakse meelde Lloydi visiiti ja räägitakse Tallinna linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja ja festivali linnapoolse peaorganisaatori Heinrich Schultzi vallandamisest. Eesti jazz'i ajalugu on kirjutanud festivali oma legendide raamatusse. Täpselt sama moodi nagu muistse vabadusvõitluse ajalugu on oma legendide hulka arvanud Jüriöö ülestõusu. Miks? Sest me armastame rääkida lugusid oma rahvusest ja selle ajaloost. See on osa ajalookultuurist ja tõeväärtus pole siinkohal ainuke kriteerium. Pigem saaks rääkida tundeväärtusest ja võimalusest kultuurilist pärandit põlvkonnalt põlvkonnale edasi kanda.

11. mail Eesti Ajaloomuuseumi Pullitallis avataval näitusel "Jazz idealism 1967" on rääkida festivalist oma lugu. Osalejate mälestuste ja unikaalsete ajalooliste filmikaadrite vahendusel jutustatakse festivalil toimunust. Kuid mitte ainult. Inspireerituna festivalist osavõtnute maailmavaatelistest tõdemustest, millest kumab läbi sügav inimlikkus ja teadlikkus elu põhiväärtustest, loob näitus uue, pelgalt festivali raamistikust väljuva tasandi. Läbi inimeste, kelle jaoks jazz oli maailmavaade, eneseteostus, aade ja elustiil, ärgitatakse esitama küsimusi ajatutel teemadel, nagu idealism ja tegelikkus, võimu ja vaimu suhe ning kõige olulisemana küsima – nagu seda tegi Vene pianist Juri Vihharev – 'Mida tähendab olla inimene?' Kaasajal, kus inimeste asemel on patsiendid, kliendid ja inimressurss, kus inimene on taandatud numbriks statistilistes tabelites ja tema väärtuse mõõdupuu on koht karjääriredelil, ei esitata seda küsimust just sageli. Seega julgustab näitus mõtisklema inimeseks olemise tähenduse üle kaasajal, kus meie sisemine nn ökoloogia – seespoolsetest väärtustest juhindumine, teadlikkus ja empaatiavõime – peaks muutuma osaks kogu planeedi ökosüsteemist ja kus muutuste keerises tegutsemine on eetiliste otsustuste proovikiviks.



1 Ameerika radikaalne kommunist ja rassiõiguste eest võitlev aktivist, kes omas tuntust ka endises Nõukogude Liidus. Teda autasustati Lenini rahupreemiaga. Kõnekeeles kasutati viidet tema kahupäisele soengule kui eksootilisuse tunnusjoont.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: