Ehtekunstnik Urve Küttner: püüan ka merevaiku ruumiliseks teha

Foto: ERR

Urve Küttner on ehtekunstnik ja disainer, kes on loonud muuhulgas merevaigust inspireeritud ehteid mitmetele kohalikele ja rahvusvahelistele näitustele ning tuleb merevaigu juurde ka aeg-ajalt tagasi. A-Galerii videointervjuus kinnitas ta, et talle meeldib väga skulptuurne tegevus.

Urve Küttner rõhutas, et tema kooliaeg erines veidi hilisemast nõukogude ajast selles osas, et neil olid enam-vähem kõik eestiaegsed õpetajad. "Minu joonistamisõpetaja oli kuulsa teatrikunstniku Otto Aloe abikaasa Aleksandra Johanna Tõnismägi, kes tundis kangesti huvi minu joonistuste vastu," kinnitas ta ja tõi välja, et Tõnismägi saatis pidevalt tema töid näitustele ning seepärast  hakkaski temas tekkima eriline huvi kunsti vastu. "Tänu tema soovitustele astusin kunstiga tegelema tolleaegsesse Riiklikku Kunstiinstituuti, kus olid õhtused joonistamiskursused, kus mulle väga käia meeldis, sealt arenes ka minu edasine kunstiharidus, sest siis tekkis soov Kunstiinstituuti astuda."

"Metalli erialale oli kõige suurem konkurss ning esimesel katsel ma sisse ei saanud, sest ma polnud skulptuuriga tegelenud," kinnitas ta ja tõi välja, et seepeale läks ta Pioneeride Paleesse Kalju Reiteli skulptuuriringi. "Tema oskas skulptuuri teha minu jaoks ahvatlevaks ja arvas, et ma võiksin koguni hoopis skulptuuri õppima minna."

Küttner mainis, et tal oli selle üle hea meel, sest seal õppis ta asju vormiliselt ette kujutama. "Ka merevaiku püüan ruumiliseks teha, sest mulle meeldib skulptuurne tegevus," sõnas ta ja lisas, et seal õppisin ta ka tahtekindlust, et vaatamata kõigile hädadele püüad ikka midagi teha ja ei oota, et tehnilised võimalused, tingimused ja muu sulle kõik ise kätte tuleb. "Tänu sellele olen püüdnud oma ala enda ja ka teiste jaoks natukene huvitavamaks teha, võib-olla ahvatleb see teisigi nägema meis ümbritsevas võimalusi, kuidas ise hakkama saada."

"Kui ma 1962. aastal Kunstiinstituuti sisse sain, vahetus kateedri juhataja, kelleks sai Ede Kurrel," ütles ta ja lisas, et Kurrel oli teistsuguse suhtumise ja tunnetusega, kui paljud teised. "Ta käis alati kõpskingades ja väike daami kotikene käes ning mulle on nii meelde jäänud, kuidas ta meile oma kalliskivide kollektsiooni näitas, mille ta oma väikesest kotikesest ilusti meile kateedri lauale laotas."

Kurreli puhul oli tema sõnul märkimisväärne ka see, et ta ei rääkinud kunagi kellestki halvasti. "Ei arvustanud teisi õppejõudusid tudengite ees, see oli suur kontrast hilisemate põlvkondadega." 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: