Arvustus. Rafineeritud dirigendi köögiviljasupp vere- ja meresoolaga
Uus lavastus
Ugala teatri "Kui sa tuled, too mul lilli"
Autorid ja lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Kunstnik Maret Tamme
Valguskunstnik Mari-Riin Paavo
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Osades Terje Pennie, Ilo-Ann Saarepera, Ringo Ramul, Marika Palm, Tanel Jonas, Kiiri Tamm.
Esietendus 24. mail Ugala väikeses saalis, külalisetendus 2. juunil Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.
Lähisuhtevägivald on sensitiivne teema, naiivne oleks siin loota rahvatarkusele: kes viimasena vabandab, vabandab paremini. Kuulun põlvkonda, kes perevägivalla probleemidest saanud aimu välismaa filmide ja näidendite kaudu. Iseäranis levinud oli neis lapse seksuaalne kuritarvitamine isa poolt. Tuleb tunnistada, et kuna mu lapsepõlv oli turvaline, näis see teemapüstitus uskumatu ja kunstlik, kehvemas tõlgenduses ka vastikult manipuleeriv või lihtsalt tüütu.
Aga: tempora mutantur, nos et mutamur in illis*. Ugala teatri repertuaarivalik on meie aja valupunktide suhtes ergas, seda tõestas ka uuslavastus "Surnud mees" (autor Eric Coble, lavastaja Taago Tubin), satiir meediamanipulatsioonidest.
Liis Aedma ja Laura Kalle autorilavastust "Kui sa tuled, too mul lilli" nägin külalisetendusena Tallinnas. Järelmaik jäi kentsakalt vastuoluline. Vaheajal pidasin lavaloo tugevuseks dramaturgiat, vaimustas läbikomponeeritud idee kujutada lähisuhtevägivalda kujundlikuna, põnevalt ootuspäratuna.
Hirmutavat kujundlikkust hoovab kõigist komponentidest: Maret Tamme stsenograafias maitsetu vohav lillekardin, vargsi ligihiilivad tohutud kivilahmakad, mis sinivalguses viimaks merepõhjaks muunduvad; Peeter Konovalovi ülisugestiivne ja ärev muusikaline kujundus; näitlejate kompromissitult pahaendeline, esimesest lavasekundist viimseni ähvardavaks pingestuv ansamblimäng. Kõige jõulisemalt on antud mänguruumi Ilo-Ann Saareperale ohvernaise Kajana, ka Kaja saatuseõe Piretina; ning Ringo Ramulile Printsi ja Orpheuse klaarilt eristuvais nünasipeentes rollides. Terje Pennie loob temale omase täpse minimalismiga, millest seekord huumorit hoolega maha kraabitud, ema Tiina Villmanni rolli ja kaks kõrvaltegelast, tõeluse salgamise variatsiooni. Marika Palmi Helena ja Maria püüavad suletud ringist välja murda, teist äärmust esindab Pireti ema. Oma elulise suhtumise lisab Kiiri Tamm teenindajana.
Sümpaatne on näha laval Tanel Jonast, sest teadagi, teatrijuhi ametis peitub oht, et näitleja läheb kaotsi. Jonase kolm rolli (Aleksander, Taavi, Mees) ei mõju hoopiski sümpaatsena. Siledat muljet jätta oskav Aleksander on äratuntav ja kohutav mehetüüp. Kuid imelik pahesarm kummitab ka Taavis, võib-olla on põhjuseks Helena ebakindlus, igatahes rahutus jääb õhku. Stseenis, kus Jonas lihtsalt istus ja vaikis, on tõeliselt hirmutav tema silmi jälgida.
Vaheajal saalist väljudes juhtusin kuulma, kuidas üks mees poolmuigamisi resümeeris naisele: miks ma pean end teatris süüdi tundma, et olen mees, kas pean hakkama kogu meessoo pärast vabandama.
Ent teise vaatuse vältel kujunes just dramaturgiast nõrgim lüli. Mida aeg edasi, seda enam hakkas häirima, et autorite tandem Aedmaa-Kalle pole seekord raatsinud ühestki leiust loobuda. Inimlikult arusaadav, et kõik liinid tunduvad (siiski ju veel noortele!) tegijatele armsad ja andekad. Näidendi tegelasteks on ema ja neli täiskasvanud last – kuulsa ja hinnatud dirigendi, eraelus naisepeksja ja laste vaimse ahistaja, perekond. Iga perekonnaliikme katkimineku lugu, millega kaasneb kõrvalliine, tahetakse iga hinna eest lahti ja lõpuni rääkida, iga kaunis ja võigas kujund korduvalt allakriipsutada, nii et ka viimane puupea saalis mõistaks, mis ja miks ja kuidas.
Mängu võetakse Anderseni muinasjutu väike merineitsi, Narkissose skulptuur, absoluutse kuulmisega Orpheus klaverihäälestajana, burgerisöömise sadism, köögiviljad seksuaalse salakeelena jne. Kogu see supp saab viimaks niivõrd ülesoolatud, et vastuvõtja maitsemeel muutub tuimaks. Ainuüksi mitu lõppu üksteise kukil on üks kurnavamaid stampe.
Kaalutlesin koduteel sedagi, et võib-olla olen lihtsalt liiga vana teatrivaatleja. Küllap autorite eakaaslased vastukajavad teisiti, võimalik, et kongeniaalsemalt.
*Ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega.
Toimetaja: Kaspar Viilup