Arvustus. Sulemees Gogol eksleb Ninatarkade prospektil

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ugala teatri „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“

Uus lavastus
Ugala teatri "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest"
Autor Nikolai Gogol
Tõlkijad Paul Viiding ja Lilian Vellerand
Lavastaja Kaili Viidas
Dramatiseerija Ott Kilusk
Kunstnik Illimar Vihmar
Mängivad Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Margus Tabor, Triinu Meriste, Jaana Kena, Vilma Luik, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Janek Vadi, Oleg Titov ja Aili Nohrin.
Esietendus 24. mail Ugala suures saalis

Arvustus ilmus Sirbis

Viljandi Ugala on olnud piirangu­perioodiga kohanema iseäranis paindlik ja krapsakas. Veebruari lõpul, just enne teatrite sulgumist, esietendus tõsielukomöödia "Surnud mees", liiga kaua oodatud teatrite taasavamise päeva tähistas Ugala aga koguni kahe uuslavastusega: 24. mail esietendus väikeses saalis Liis Aedma ja Laura Kalle algupärand "Kui sa tuled, too mul lilli!" lähisuhtevägivalla teemal, suures saalis aga Nikolai Gogoli "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest", kolm komöödiat ühe õhtuga. Ega vägivallast inimsuhetes pole pääsu ka Gogoli komöödiatroikas. Nii et pole üldse kindel, kas žanrimääratluses "humoorikas vene klassika" esimene sõna paika peab, kas "humoorikas" on Gogoli andelaadi puhul ülepea kohane.

Tundub, et Nikolai Vassiljevitš Gogoli loomingu interpreteerimine ei ole meie teatrilavadel, vähemasti lähiminevikus, kujunenud sama sündmuslikuks või tähtsaks kui Fjodor Mihhailovitš Dostojevski teoste tõlgendamine, rääkimata Anton Pavlovitš Tšehhovi pärandist. Viimati lavastas Hendrik Toompere Tallinna Linnateatris Gogoli "Surnud hinged" (mängukavas 2014–2018), Madis Kalmet R.A.A.A.Mis "Hullumeelse päeviku" (mängis Argo Aadli, 2017). Ugala laval oli "Naise võtmine" aga aastal 2004 (lavastaja Mihhail Tšumatšenko). Gogol kui tegelane ilmutas end küll Ugala 2017. aasta suvelavastuses "Gogoli disko" (Paavo Matsini romaani dramatiseeris Ivar Põllu, lavastaja Ott Aardam). Gogoli osatäitja oli tookord Janek Vadi, kes on toonasest unenäodiskost nüüd sujuvalt kaaperdatud uuslavastusse.

Kahtlemata on "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest" ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus. Kaili Viidase režiis on kõik kolm vaatust silmatorkavalt, vihuti eriilmelised. Ilmemuutuste eest on hoolitsenud koostöös lavastajaga stsenograaf Illimar Vihmar, valguskunstnik Sander Aleks Paavo ning neli andekat grimmikunstnikku, kes kogu inimliku kauniduse ja inetuse krooniks on varustanud iga tegelinski laval pilkupüüdva nospliga keset larhvi. Ninakus läbistab kolme vaatust. Teadagi, "Nina" on üks Gogoli fantasmagoorilisi jutustusi. Lisame Peeter Volkonski vaimukalt puänteeritud muusikalise kujunduse ja Oleg Titovi stiilse koreograafia – no mis sa veel tahad! Pealekauba möllab suurel laval tosin Ugala näitlejat, kes loovad veiklevaid illusioone nii massidest kui ka üksildusest.

Esimene vaatus: "Sõprusest ehk Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga". See komöödia naabrite tülist kumiseb mu kuulmetes 1952. aasta kuuldemänguna (režissöör Kaarel Toom, nimirollides Voldemar Panso ja Arno Suurorg, jutustaja Hugo Laur). Lavastatud on see vaatus n-ö tüüpilises, ootuspäraseimas Gogoli stilistikas, rasvase rõhuga labasuse esteetikal ja vohaval groteskil. Eit (Triinu Meriste) koperdab ummisjalu sinna-tänna, väristab naljakalt samovari ja teetasse; Janek Vadi, Rait Õunapuu ja Oleg Titov kehastavad nii lapsi kui ka hanesid, Aili Nohrini rolliks on ablas pruun siga; Ivan Ivanovitši majapidamist kantseldab tubli tegus Gapka (Jaana Kena). Tarvo Vridolini Ivan Nikiforovitš lösutab vannis, Aarne Soro Ivan Ivanovitš kenitleb udusulises valges kasukas, sooritades ajaviiteks tikkimisraamis nõtkeid nõelapisteid. Naabrimeeste õdusa lodeva idülli purustab üksainus mõtlematu sõimusõnakene. Pisisolvumine muudkui paisub, tüli õhutab intrigant Agafja Fedossejevna (Vilma Luik) oma susimise ja ässitustega.

Iseäranis nauditavalt mõjub kohtunik Demjan Demjanovitši (Andres Tabun) etteaste, kui too pakub igipõlise heatahtlikkusega veel üht tassikest teed. Tabunile sekundeerib mõnuga Peeter Jürgens kohtuniku abi Timofei Trofimovitšina, kes näeb välja kui sagrissuline lind. Lõputu teelürpimine võiks kestma jäädagi. Mõru puändina puhkeb suisa poliitiline piiritüli rajus muusikaiilis, relvad kraamitakse kapist välja – Gogoli tõdemus "Igav on siin maailmas, härrased!" kahjuks enam ei kehti.

Esimeses vaatuses on lavaruum palistatud pitsikirja külamustri ja valevate kasetüvedega.

Teine vaatus: "Armastusest ehk Nevski prospekt". Muutunud on nii kujundus kui ka stilistika. Peterburi Nevski prospekti kohal plingivad tulikirjas seitse surmapattu – eesti keeles, aga "slavjanskimi bukvami", publik dešifreerib neid lustiga. Linnaelu pahelisust markeerivad peeglid. Kujunduslikult pole mäng peeglitega teab mis originaalne, aga efektina kindla peale minek, võimaldab dünaamilisi misanstseene.

Kõige poeetilisem leid lavapildis on, kuis linnas kaotsiläinud kasetüved mõnikord ootamatult peegelduvad, ilmuvad harda koduigatsusena hinges. Kased heiastuvad hetkil, mil oma tragikoomilist armu(tuse)lugu elab läbi romantikuhingega kunstnik Piskarjov (Janek Vadi). Tema ongi see persoon, kes jätkab "Gogoli disko" välist ja mõneti ka hingeelulist immitsat, õhulist ilmavõõrast ängi ja absurditunnetust. Sedakaudu kujuneb Vadi roll kõige Gogoli-truumaks nähtuseks lavastuse panoptikumis.

Kaks Nevski prospekti paralleelset ohvrit on Piskarjov ja küüniline elumees porutšik Pirogov (Rait Õunapuu). Sandisti läheb mõlemal, ühel brüneti, teisel blondiga (peibutavate kaunitaride kaksikrollis Triinu Meriste). Mõlema mehe õnneihk, ühel armumise unelev luul, teisel labane seiklus, päädib verega. Ühel purskub veri läbilõigatud kõrist nagu tõhusas tragöödias või teatraalses ooperiaarias, teisel veretab selg peksu­triipudes nagu Mahtra talumehel muiste.

Selle vaatuse jäisema hinguse eest hoolitseb vanameister Peeter Jürgens, kelle rolliks Nevski prospekt ise, kõigutamatu saatus, jahe vaatleja, häirimatult üleolev, sündmuste sõltumatu sedastaja.

Teine vaatus jääb lavastuse kulminatsiooniks. Isegi sedavõrd, et kolmandamat poleks nagu enam vajagi?!

Kolmas vaatus: "Hullumeelsusest ehk Hullumeelse päevik". Siin katsetatakse ootamatu, kontrastse minimalismusega. Varasemast tühjem lava, loorjas vahekardin, selle taga uitlevad kentsakad rohekad olendid justkui veealused tulnukad. "Hullumeelse päevik" on rajatud Aksenti Ivanovitš Poprištšini (Margus Tabor) pihtimusele. Selle vaatusega toimetulek oli vaatlejale paras vägitükk.

Mõtted pääsesid uitama nagu vasikad vallaunustatud väravaga koplist. Kõigepealt kippusin vaimusilmas vahtima Jüri Järvetit Poprištšini rollis ("Hullumeelse päevikut" mängis Järvet koos Samuel Becketti "Krappi viimase lindiga", lavastaja Mikk Mikiver, Draamateater, 1973). Ma pole teda küll oma ihusilmaga näinud, aga vastukajades ärkab ta ellu. Kohemaid muidugi noomisin end, et taltu, metsaline. Misjärel hakkasin, asja ees, teist taga, rolle ümber jaotama, et kui Tabor mänginuks hoopiski Ivan Ivanovitši ja Soro omakorda Poprištšinit … Hulluv, ülemuse sulgi teritav, koerte kõnelusi kuulav ametnik oleks loomuldasa Aarne Soro roll, tema hingelõikuva absurditunnetusega … Ja jälle sõitlesin ennast kurjasti, et kuhu sa, pimeloom, ometigi kappad, sinu asi on respekteerida lavastust nõnda, nagu näitavad.

Margus Tabori valimine hullukese rolli muudab lavaloo ilmsüütumaks, helgemaks. Tabor vahendab Poprištšini kannatusi naivistliku lapsemeelsusega, pastelse huumoriga, otsides ja leides usaldavalt kontakti publikuga, pillutades leevendavaid naerutibakesi. Ent kahtlus jääb: kas ei kaugene näitleja oma ilmlõpmata lahkes leebuses Gogoli väikese ametniku universumi ahistusest, ühiskondlikust satiirist, valusast kriipivusest? Tabori tegelase välisilme, nina koos peasidemega, viis mõtted surevale Cyrano de Bergeracile. Seejuures ei kahtle ma põrmugi, et Taborist pigistaks välja tumeregistreid, sünkjamaid hoovusi, mõelgem või õpetaja Kalvi rollile (Elmo Nüganeni lavastus "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4."). Ergo: probleem, et mitte öelda kontseptsioon, on tingitud lavastaja kui näitejuhi antud ülesandest.

Askeetlikus lõppvaatuses on Gogoli viirastuslikkusest peaaegu loobutud, vaheldust toob vaid koer Medzi (Jaana Kena) monoloog korvis. Vormimängu kasinus kahandab üldistusjõudu – staatiliseks kisub see värk.

Siiski, lõpp hüüumärgistatakse mõjuvalt. Lavastuse finaal sõlmib kolm vaatust kokku. Taas lapseks muutunud abitu mehikese elust lahkumise stseenis sugenevad ümber sureva Poprištšini teised tegelased. Väikese ametniku surm muundub teritatud sulega kirjaniku unenäotaoliseks loomepalanguks. Janek Vadi Gogoli-näoline isik ligineb kui halastaja, Gogoli õnnistav puudutus sulega lõpetab tema loodud (anti)kangelase kannatused, lunastab üksiti kir­janiku loomepiinadki.

"Ptüi kurat! … Mihuke rämps! Ja sihukesi lollusi peab paber välja kannatama. Andke mulle inimest! Ma tahan näha inimest; ma nõuan toitu, sellist toitu, mis kosutaks ja rikastaks mu hinge, aga selle asemel niisugune lora … jätame ühe lehekülje vahele, ehk tuleb midagi targemat" (Nikolai Vassiljevitš Gogol, "Hullumeelse päevik", tõlkinud Lilian Vellerand).

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: