Eesti kunstiakadeemia magistrantuuri esimene aasta lõppeb kuraatoritele ja kunstnikele paraja vetteviskamisega. "Kureeri näitus. Kureeri näitus eelarvega, mis ei veaks Pariisi restoranides eelroogagi välja. Kureeri näitus, mis loob alles endaks kujunevate kunstnikega tervikliku mõtte."

Teisisõnu pakub iga kevad võimaluse näha noori kuraatoreid tegemas esimesi katsetusi sellena, mida saaks nimetada tinglikult saltoks. Hüppeks, mis peab oma lennukaarde põimima nii eripalgelise loomingu kui ka korraldusliku õudusunenäo tasakaalustamise. Selle teadmisega tasub seada sel nädalavahetusel samme Viljandisse, Koidu seltsimajja, kus "Teine vaatus" lööb õrnalt väriseva maandumise, kuid meeliülendavalt kõrge hüppega lahti nüüdse lennu kuraatorite debüüdi.

"Teine vaatus" suudab tervikuna edukalt välja kanda oma tuumikmõtte. Meil lõppes just ühiskondlikult pandeemia teine vaatus. Nagu vaheajale kohane, tasub reflekteerida. Selleks on koondutud Koidu seltsimaja õrnalt räämas saali, kus teosed on täitnud teatrilava ning pugenud edukalt ka kõrvalruumidesse ja pingiridade vahele.

Eriliselt tuleb näituse üldmulje – jättes siinkohal hetkeks kõrvale konkreetselt laval toimuva – tervikliku kokkusidumise eest kiita Liisbeth Horni keel põses vaatajat "oota, mida" hetkedesse heitvaid sildikesi. Näitust läbiv ruumiinstallatsioon töötab hiljutist, sotsiaalsetest normidest ja reeglitest tiinest ajast vastvabanenud ühiskondlikus hetkes värskendava huumoripommina, mille silmnähtav teostuslik hooletus suudab olla osa tema mitmekihilisest võlust, nagu hapukas tikrimoos küpsisetordis.

Teatava naljatluselemendi sissetoomine on kiiduväärt, arvestades ülejäänud näituse romantilist, õrnalt melanhoolset tervikut. Tagasivaade pandeemia teisele vaatusele on enamike kunstnike loomingus kantud arusaadavalt introspektiivselt noodilt ning näituse edu pant ongi küllap suutlikus põimida antud sisekaemuste fookuspunkte – sotsiaalsest privaatsesse ja isiklikust avalikku ulatuvas ampluaas –  üheks tervikuks.

Kunstniku kui kujutaja seisukohalt on siin eriliselt vahvad Eero Alevi ja Aino Garlandi teosed. Mõlema poolt esitletu kannab endas teatud sünkjat tunnetust, olles seejuures valminud ennekõike tehniliste katsetuste tulemusena. Ühes loova valgustusega pääseb mõlemas seerias võrdselt esile nii elegantne mäng kujutiste enda kergelt sünges iseloomus kui ka kujutamisakti enda tehnilisest menetlusest tulenev rõõm.

Vahemärkusena tasub siinjuures märkida kuratoorset otsust jätta näitusel olevad teosed sildistamata. Kuigi selle tulemusena sünnib äärmiselt sidus ja orgaaniline kunstiruum, mis romantilise tervikpildi kontekstis on kahtlemata kiiduväärt, jääb sellist hulka kunstnike grupinäituseks koondaval näitusel tõeliselt vajaka infost. Ähmasus teoste omavaheliste piiride vahel on pandeemia-aegset inimkogemust kajastaval näitusel küll kaunis, ent leida pole võimalik ei autorite nimesid ega teoste pealkirju, mis jääb pikas plaanis töötama kunstniku ja publiku vahelise püsivama sideme loomise vastu.

Infosulust kannatab õnneks ennemini vaataja kui teosed ise. Lavaliselt keskse positsiooni haaranud Brenda Purtstaki igatsusest ja kaugusest rääkiv – maalist, vitraažist ja kipsist koosnev – installatsioon suudab vaatajaga rääkida, selleks pealkirja vajamata. Jõuline, samas tundlikult läbitunnetatud teos suudab olla nii vaimustav oma mõttes kui ka esituses, pigem selle kõrval olevaid kunstnike kõrgemale kergitades kui et oma varju jättes.

Junni Yeungi avamisel teostatud, õrnast tundlikkusest kantud performantsi dokumentatsioon võiks hajameelsemalt publikult lihtsalt mööda külgi maha joosta. Purtstaki teoste läbimõeldud hingestatus ja suutlikus vaataja tajumaatriksit teravdada toob hea lavapartneri kombel välja selle, mis on teistes tugevat kui et varjutab neid. Siinkohal tasub kiitused ruumilahenduse juures anda vististi kunstniku ja kuraatori edukale koostööle.

Kuratoorsest aspektist saab näitust nii kiita kui ka laita. Otsus, kes on laval ning kes on eksponeeritud eraldi ruumis, on lahendatud nõnda, et paslikumalt ei suudaks isegi. Võtma peab aga seltsimaja saali enda kasutuse kallal. Kuigi laval toimuv on lahendatud ja esitatud võrratult, jääb ülejäänud saal poolterviklikuks. Suyfan Baigi videoteos, mis seob omavahel meeldivas sotsiaalses tundlikkuses Pakistani ja Eesti tänavapildi, tundub olevat lihtsalt lava kõvale heidetud ning tema täielik potentsiaal tundub saali konteksti arvestades jäänud kasutamata.

Antud teos oleks õiges käsitluses võinud töötada laval asuvate teoste kontrapunktina, sidudes lava ja inimtühja saali terviklikuks ruumiks ja ideeks. Arvestades, et antud näitusel on tegu Kerly Ritvali esimese kuraatoriprojektiga, tasuks järgmiste projektide tarbeks soovitada suuremat julgust ruumiga mängimises ning teoste ja kunstnike selgemat piiritlemist. Ometi on antud etteheited tühi-tähi selle kõrval, et pandeemia teine laine tõepoolest peegeldus välja teoste ja kunstnike brikolöörsest tervikust.

"Teine vaatus" on tervikuna nauditav näitus, mis väärib enda jaoks sõidu ettevõtmist ka mitte-viljandlastele. Näituse eesruumist leitud tutvustavalt tekstilt võis lugeda, et kuraatori erialane missioon on tuua kunst keskustest välja ning "Teine vaatus" seda edukalt ka teeb. Viljandis on üheks nädalavahetuseks liidetud kokku noore eesti kunsti cutting edge, ning mida muud saaks kultuuripublik suve esimesel nädalavahetusel veel soovida.