Päev algas vestlusringiga Ukraina ja Valgevene teemadel, mis jäi fooniks kõigile reedestele etendustele. Ukrainas ja Valgevenes toimuv on ehk hetkel parim näide kõigest, millele teatrifestival soovib valgust heita – mõeldes sõnavabaduse pärssimisele ning (kultuuri-)poliitilistele lahkhelidele, meenub Euroopa kontekstis paraku esmalt idapiirkond. Küll aga ei pärine kumbki lavastustest neist riikidest, vaid hoopis Rumeeniast ja Venemaalt. Mõlemas kõlasid aga tuttava refräänina ilmajäetus, empaatiavajadus ja tunne, et oled laulu juba kordi kuulnud.

Rumeenia ARENA&REPLIKA kaasproduktsioon "Rovegan" kõneles riigis sügavalt juurdunud põlvkondadeülesest probleemist: emad jätavad oma pere, et minna Itaaliasse badante'na raha teenima. Badante on (valdavalt) immigrant, kes hoolitseb (peamiselt) kohalike vanurite eest ning elab nendega. Kõik vähene teenistus saadetakse koju, ent harva on see vaid ajutine lahendus; lavastuseski järgnes emale lõpuks ka vanim tütar, kes jättis endast maha nii vanaema ja õe kui ka omaenda väikelapse. Tütar on aga harvem näide sellest, kuidas mõnikord õnnestub tõepoolest sel moel heale järjele jõuda.

See õnn ei tule mõistagi suurte ohverdusteta, sealhulgas kiusatuseta kogu senine sootuks unustada. Lavastuses kasutati loo jutustamiseks kitseallegooriat rumeenia lastepärimusest: emakits jättis oma talled maha, ent kitsed on loomult vastupidavad ja töökad ning hinnas on nii nende liha kui ka piim.

Tööloomaks taandumist on väga raske vältida, kui ühiskond korrutab aina, et ema kohus on olla eeskujuks ning pere eest hoolt kanda. "Raha, raha, raha" on seega iga badante mantra, mis annab jõudu alandavat tööd sisyphoslikult jätkata. Rinda tuleb pista tõigaga, et idaeurooplasi ühtaegu nii põlatakse ("ole oma palgaga rahul, te olete seal niikuinii ju vaesed" ja "ega sa vist kodumaal end eriti tihti pesta ei saanud") kui ka fetišeeritakse. Vaataja ees rullub lahti moodne rumeenia muinasjutt, mistap on õigustatud ka osa vaatajaid väsitanud süžee- ja tekstikordus. Ttütre saabudes kohtus too samade tunnete ja inimestega, kellega emagi, ning eks kinnistu lastelegi muinasjutud just läbi korduste.

See lugu pole aga paraku fiktsioon, vaid tänapäevalgi üha levinum reaalsus, millele teatritegijadki otsest lahendust hetkel ei näe. Väga tugevad näitlejatööd ning kriipivalt haavatav probleemipüstitus ja -käsitlus jäävad kindlasti end veel kauaks meenutama ning panevad tõsiselt mõtlema mugavuspaguluse mõiste mürgisuse peale.

Moskva sõltumatu teatri TEATR.DOC lavastus "Kantgrad" põhines dokumentaalsel materjalil inimsuhetest poliitiliselt muutlikul perioodil. Teatritegijad pöörasid pilgu sõjajärgsesse Königsbergi, millest oli äkitselt saanud hoopis Kaliningrad. Lisaks nimele muutus aga ka ühiskondlik struktuur: sakslaseid hakati linnast välja saatma ning sisse kolisid nõukogude inimesed. Minevikusündmuste kaudu lahati laval tänapäevalgi aktuaalseid teemasid: kuidas eristada üksikisikut rõhuva massi seast? Kuidas humaniseerida vaenlast? Kuidas lasta lahti kättemaksust? Seeläbi sarnanes "Kantgrad" nii mõnegi teise seninähtud etendusega, kuna taas tõsteti keskmesse vajadus kaastunde järele. Üldinimlikku sõnumit toetasid viited Immanuel Kantile, mis lisas isiklikele lugudele ka laiahaardelisema mõõtme ehk Kant kui sümbol intellektuaalist, eetikast ning vaimuvabadusest.

Festivalipäevale pani lõpu kooslaulmispidu, mille korraldasid Integratsiooni Sihtasutus ja Narva eesti keele maja. Kuigi idee oli üllas, jäi siduv lavastuslik pool ebaloogiliseks ning seosetuks. Eelistanud oleks lauluvaliku põhjuse ning loo tausta seletamist, et mõista, miks ühele või teisele rahvusele või inimgrupile mõni lugu oluline on. Kuna puudusid ka subtiitrid, võis avastada ennast võõrkeelse laulu ajal istumas, teadmata konteksti ning sisu, ja mõistmas, et naabritest kodanikud laulsid su ümber kaasa, aga suhestumise võimatus tegi nõutuks.

See ei ole selline integratsioon, mis viiks üksteise mõistmiseni. Võime ju kuulata ja vaadata, aga kui me ei suuda seda tõlgendada ega hoomata, pole sellest suurt kasu. See-eest oli inimesi kohale tulnud rohkelt – on näha, et kohalik elanikkond huvitub ühise keele leidmisest. Kuigi kunstiline lahendus ei pakkunud tohutut elamust, leidus siiski etteasteid, mis vaatajate seas hästi tööle hakkasid, näiteks folklooriansambel Suprjadki esitatud laul  "Vihma sajab как с ведра". Tänu eesti ja vene keele segamisele kaasas bänd kogu publiku ning tegemist oli kahtlemata jagatud elamusega.

Hoiak, et inimesed lähevad teatrisse ainult selleks, et unustada argipäev ja lõbutseda, ei oma sugugi tõepõhja. Narvas on praegu toimumas teater, mis toob inimesed kokku, et üheskoos tunda muret, valu ning mõista probleeme inimlikul tasandil – poliitika ja ajakirjandus ei suuda seda inimeseni tuua nii, nagu inimkogemuse tunnistamine, küll kunstlikult, ent hingestatult. Seetõttu ei saa teater kunagi välja surra seni, kuni püsib ebaõiglus.