Festivali viimase päeva juhatas sisse vestlusring Poola ja Ungari teatrielust. Hoiatava sõnumina tuli vestlusest taas välja, et vabaduse piiramine toimub sageli justkui nähtamatult: inimesed ei jaksa igale nii-öelda pisiasjale reageerida, ent aegamööda hakkavad muutused kuhjuma ning võib tekkida olukord, kus sõna enam tõeliselt vaba ei ole. Loomeinimestele on praegune õhkkond väsitav ning paljud tunnevad, et ei saa kunsti teha iseenda väärtustest lähtuvalt, vaid peavad pidevalt arvestama valitsuse huvidega. Samuti tõid riikide esindajad välja läbipaistvuse puudumise kultuurivaldkonnas. Kuigi mõlemas riigis võimaldatakse kultuuritegevusele võrreldes mitmete teiste Euroopa liidu riikidega üsna suur summa, ei ole inimestele alati selge, kelle otsusel või millistel põhjustel teatud kulutusi tehakse. Hägusa otsustusprotsessi tõttu saab võimuladvik hõlpsalt soosida kunsti, mille sisu riigijuhtimist kuidagi kahtluse alla seada ei ürita.

Vestlusringile järgnes üllatusetendus teatrilt Kuninglik Kaelkirjak. Tegu on juba 30 aastat tegutsenud  teatritrupiga, mille kolm näitlejat viljelevad n-ö tänavaklounaadi. Narvas resideeruva teatri tegevus põhineb ajaloolisel karnevaliteatri kontseptsioonil, mis oli poliitiline teater enne seda, millena teda täna tuntakse. Keelebarjääri tõttu jäi sõnaline osa paraku võrdlemisi arusaamatuks, ent publiku teadlik-taotluslik provotseerimine saavutas oma eesmärgi tekitada kerget ebamugavustunnet. Hilisema arutluse käigus selgus, et mitmele meist andis etendus uut mõtteainet vabaduse kontekstis. Kes on vaba: kas see, kes pidevate aplausikäskude peale iseteadlikult ei reageeri, või hoopis see, kes julgeb kaasa mängida? Osalusteatris on küll kõigil vabadus mitte osaleda, ent ehk on see sootuks kammitsevam?

Esimest korda neljapäeval linastunud, kuid ka laupäevasesse programmi lisatud Ukraina film "Bad roads", mille režissöör Natalja Vorožbit, sai arutelus positiivset tagasikaja – film, millel oli mitu narratiivi, moodustas tugeva terviku inimeste elust okupeeritud Ukrainas. Brutaalsed stseenid hüljatud ning traumeeritud ukrainlaste elust suutsid poliitilist konflikti edasi kanda inimlikul tasandil. Teades, et asjaolude teisiti kujunemisel oleks ka meie kodumaal võinud minna nii nagu seal, andis eesti publikule lisaks närvesööva ning valusa tooni. Kuigi tegemist on filmikunstiga, siis sobis see festivali temaatikaga hingekriipivalt, kuid aktuaalselt kokku,

Paraku ei suuda mõned lavastused publikut kõnetada, kui tahes oluline on selle sõnum ja temaatika. Venemaalt pärit teatri Filomela dokumentaallavastus "Nähtamatud perekonnad" põhineb intervjuudel LGBTQ+ perekondadega. Vabatahtlikest näitlejatest koosnev trupp tõi lavale inimeste lood, kes proovivad Venemaa homofoobsete seaduste kiuste armastavat peret luua ja koos hoida. Olgugi, et sellistes peredes on laste saamine väga vaevaline protsess ning lapsed ise seega alati väga oodatud ja armastatud, ei ole riik oma hoiakute tõttu nõus seda protsessi (ega taolist peremudelit) ametlikult võimaldama ega lubama. Seega elavad tihti koos näiteks kaks "üksikema", kes peavad lapsele lasteaeda järele minnes alati teise naise õde mängima, kuna ainult ühte neist nähakse emana. Samal ajal on väga suur hulk lapsi vägivaldsetes peredes või lastekodus ning ootavad väga endale vanemaid.

Sellest ühiskondlikust paradoksist räägitakse lavastuses väga palju, ent seda mõneti põhiliini arvelt, mistõttu näis vahel, et lavastus räägibki pigem vägivaldsetest peredest kui et LGBT-perekondadest. Hilisemas arutelus kõlas läbivalt arvamus, et intervjuutekstide segunemise ja läbiva narratiivi puudumise tõttu oli raske aru saada, mis tegelane kellega elab, kes on kelle lapsed ning kellel on endal raske minevik olnud. Visuaalkeel oli minimalistlik ning arvestades, et teater tegutseb põhiliselt piletimüügitulu abil, tuleb kindlasti lavakujundust ja truppi tunnustada. Lavastus olevat mõeldud eeskätt kohalikule vene publikule, ent tõenäoliselt ei satu etendusele iseäranis Venemaal mõni tuline queer-kogukonna vastane, soovimaks neid lähemalt mõista. Seega võib eeldada, et publik on kõikjal pigem kaasaelajad, kellele nende mured lähemalt tuttavad on, ning neile jääb lavastus paraku liiga pinnapealseks.

Pole vast meelevaldne väita, et kogu teatrifestivali oodatuim lavastus oli Poola Powszechny teatri "Mein Kampf". Nende loosung "teater, kes jääb tee peale ette" annab aimu, et ei kardeta ühiskonda raputada – vastupidi, see ongi eesmärk. Kui "Mein Kampfi" reklaamplakat Narva linnas üles pandi, järgnes sellele pahameeletorm, mistõttu pani Vaba Lava üles uue plakati, kus on suurelt kirjas, et tegu on fašismivastase lavastusega, kus ei avaldata kuidagi sümpaatiat Hitleri ega ta tegude suhtes. Kahtlemata on nii lavastus ise kui ka selle etendamine Narvas provokatiivne ning tugevalt poliitiline samm, mis nõudis asjaosalistelt julgust (ning põhjustas ka kohalikul tasandil tagajärgi).

Laupäeva õhtul oli Vaba Lava hoone ees ja sees õhk ärevusest paks ning peab tõdema, et esimesed mõnikümmend minutit ketrasid peas stsenaariumid potentsiaalsetest saali jooksvatest protestijatest. Ajapikku asendus hirm välise reaktsiooni pärast hirmuga laval toimuva vastu. Tuleb tõdeda, et tänaseni pole "Mein Kampfis" kirjutatu vähem õõvastav, liiatigi hitlerlikult ette kandes. Peale ühe rassistliku laulu, mis pärineb ühest möödunud sajandi Poola filmist, oli kogu lavastuse tekst otse kurikuulsast raamatust. Ometi oli samavõrd raske aduda, et nii mõnigi kord kõlasid tänapäevalgi levinud ideed, ning et mõned neist olid isegi sellised, millega saaks nõustuda. Lavastaja Jakub Skrzywanek rääkis etendusjärgsel vestlusel, et Hitler meelitab lugeja ülimalt salakavalalt enda poolele: algul kurb lapsepõlve- ja nooruskirjeldus, siis empaatilised sotsiaaldemokraatlikud ideed, veidi hiljem aga juba antisemitism ja rassipuhtus.

Ehkki tekst on kahtlemata lavastuse tähtsaim osa, oli väga oluline see, kuidas noid ideid ja nende esindajaid lavale tuua. Teatril on võimekas trupp ja lavakujundus silmapüüdev, varjutamata samas teksti ennast. Esimesest vaatusest meeldejäävaim ja enim kõneainet tekitanud stseen oli nukuteatriliku visuaaliga propagandalaul tänastelt maailma liidritelt (ehkki pärast esietendust on mõned neist, nt Donald Trump, juba vahetunud). Teatritegijate sõnul oli teadlik valik panna Hitleri sõnu laulma nii need juhtivpoliitikud, kes samuti vaenulikke vaateid evivad, kui ka need, kes esindavad läänelikku demokraatiat. Seega ei antud ühelegi poliitgrupile armu – populism ja propagandavahendid on kõikjal, mitte vaid ühe või teise ideoloogia tööriistakastis. Säärane äratuskell mõjub potentsiaalselt ergutavana publikule üle maailma.

40-minutilisele vaheajale järgnes vaid mõnekümneminutiline teine vaatus, ent just sellesse olid koondatud suurim tekstiline ja visuaalne rõlgus. Hitleri ökofašistlikke eugeenika ideid esitasid sabadega alastikostüümides primaadilikud inimesed, kellest mõned paaritusid, mõned rahuldasid end, mõned aga käisid publiku vahet. Nende tegelastega sai kohtuda juba vaheajal ning õnneks näis, et säärast šokiväärtusega etendust tehti õigele publikule, kuna reaktsioon oli positiivne ja provokatsioonidega mindi kaasa. Vahel tundus, nagu vaataks maailma perversseimat muusikali; sisu jõhkrus ja seda naeruvääristav lavastuslik palagan selle sõna positiivses võtmes olid kohati hoomamatugi kooslus. Lõpuaplaus ja valjud juubeldused näitasid, et festivali korraldajate tehtud julge otsus tasus end ära.

Hitleri isik kui selline polegi "Mein Kampfis" niivõrd oluline; olulisem on see, et pikalt vaka ja põlu all olnud ideed on viimaks esile toodud ja analüüsitavad. Kriitiline ühiskondlik analüüs ei ole miski, mida kartma peaks. Nähes tänases Euroopaski, demokraatia kantsis, antisemitismi, rassismi, homofoobiat uut tulekut ja kõikvõimalikku muud n-ö õige inimese aretust, on viimane aeg ajaloole näkku vaadata, et sellest korralikult õppida. "Mein Kampfis" on Hitler sedastanud, et ühiskondliku mandumise ja lagunemise märke näeb esmalt kultuuriväljal. Kuniks püsib elujõuline ja julge poliitiline teater, millesarnast raamatus kogu hingest rünnatud oleks, võib uskuda, et ühiskond on õigel teel. Parafraseerides festivali lõpus kõlanud sõnu: kui me ei usuks, et poliitiline teater midagi muuta saab, võiks ka lihtsalt Tšehhovit lavastada.

Kui tõesti leidus kahtlejaid sõnavabadusele keskenduva teatrifestivali vajalikkuses, siis Vabaduse festival kummutab need mõtted. Kõik programmi kuulunud lavastused, filmid ning aruteluringid on taas rõhutanud kunsti ja ühiskonna vahelist suhet: kultuuri abil saab luua kokkupuutepunkti vastandlike vaadete vahel, aidata inimestel kellegi teise probleemidega suhestuda ning lahti mõtestada ühiskonnas toimuvat. Lisaks üllale eesmärgile oli festivali programm mitmekülgne ning kunstiliselt heal tasemel, pakkudes midagi igale külastajale. Ainuke kriitilisem noot oleks ajakava osas, mis kippus olema ebaloogiliselt üles ehitatud: oli palju kattuvusi või jäeti õhtuse etenduse ning vestlusringi vahele minimaalne aeg, et külalised saaksid rahulikult saabuda ning ruttu asjatoimetusi teha. Siiski tahame tänada Vaba Lava meeskonda, kes meile muus osas imepärase ning vajaliku festivalikogemuse andsid. Loodame, et see ärgitab ka ülejäänuid teatreid ning teatrifestivale mõtestama ühiskondliku plaani, kuhu mahutuda.