Festivali ametlik avapauk, Vaba Lava ja ERM-i kaasproduktsioon "Keegi KGB-st" pidi tulema lavale juba kevadel, ent tõeline lavaelu saab alguse sel festivalil. Esmapilgul tundub ettevõtmine hulljulge teona: üritada humaniseerida inimesi, kelle antagonistlik roll tundub olevat raiutud kivisse. Vene lavastaja Dmitri Jegorov on koos eesti, leedu kui ka vene dramaturgidega üritanud avada KGB-laste saatust pärast Nõukogude liidu lagunemist. Käsitleda kangelaslike tegusid ning üllaid ideid on tavapärane, ent mõista hirmu ning sellest tingitud käitumist on palju varjulisem ala. Kuidas saada aru inimestest, kes ei taha, et neist aru saadakse, keda jäeti maha ning kes on pidanud adapteeruma uue elukorraldusega, mis neid taunib? Meie võidetud vabadus tähendas neile rõhumist ning samamoodi nagu pole me lõplikult andestanud neile, ei ole nemad ka andestanud meile. 

Dokumentaalteatri eesmärk on jõuda dokumenteeritavate inimeste lugudeni, kuid ,,Keegi KGB-st" on dokumentaalteater dokumentaalteatri tegemisest. Seekaudu jõuavad tegijad leppimiseni, et kõiki ja kõike ei olegi võimalik mõista, avada. Seega räägib lavastus läbikukkumisest, või õigemini, sellega elamisest. Kui vaataja ootas tumedaid saladusi, siis neid ei ole, sest ,,salateenistus ongi sellepärast salateenistus, et selle tegevus on salajane". 

Pärast etenduse lõppu kerkis vestlusringis esile erinevaid lähenemisi. Paneelis osalenud Rein Lang tõdes, et isegi aastaid hiljem on kaht sorti lähenemist, kuidas tõe avaldamisesse suhtutakse. Ajakirjanikud ja kunstiinimesed otsivad viisi, kuidas tõde kuulutada, samal ajal on inimesi, kes ei suuda sosistamist lõpetada. Langi meelest oli sümpaatne, kuidas dramaturg on omandanud uuriva ajakirjaniku rolli, mis sest, et asi ongi igavam, kui kujutasime. 1980. aastate KGB on rohkem nagu ,,administratiiv-bürokraatlik monstrum". 

Vene rahvuse esindajad sellises reaalsuses ei ela, mille tõttu n-ö kergemeelse lähenemisega täielikult nõustuda ei tahetud. Publikust kostus idee, et ,,Venemaal me sellist etendust teha ei saa", ainult Baltikum saab KGB mõju retrospektiivis nullida. Sellist käsitlust süvendas huumori ja groteski kasutus, mis üldises plaanis publikule meeldis – Jegorov nentis, et tema jaoks on elu irooniaküllane, seega oleks selleta teater eluvõõras, ning truppi sattusid hea huumoritunnetusega mehed. Näitlejatöid tunnustati erinevatele seisukohtadele vaatamata. 

Vabaduse festivali esimene päev kinnitab diskussiooni vajadust ning eri poolte kriitilist pilku. Ühiskondliku närviga teatritegijad on kokku tulnud, et selle nädala jooksul sellesse sügavamalegi minna. On vaid tervitatav, et seda hingust on Narva linn nädala lõpuni (ja loodetavasti kauemgi) täis.