Kolmapäevane festivalipäev sai alguse vestlusringiga Venemaast, mille raames arutasid sealsed teatritegijad võimaluste ning piirangute üle. Praegust olukorda võrdlesid mitmed teatritegelased Nõukogude liidu karmikäelise tsensuuriga ning tõdesid, et alati peab olema valmis halvimaks. Igasugune vähemuste eest seismine, eriti LGBTQ+ puhul, võib lõppeda sanktsioonidega. Nad lisasid, et kuigi kodumaal on põnev kultuurielu, tuleb orienteeruda enda sisetunde ning julguse põhjal, sest võimustruktuuri reaktsioon on ennustamatu. Samuti toodi välja esteetiline normatiivsus, kus vormi õigsuse kohta on kindel arusaam, ent sisulisel tasandil saavad teatritegijad olla julgemad. Positiivsest küljest mainiti detsentraliseeritud teatrimaastikku, kus aktiivsed väiketeatrid ning laboratooriumid üle riigi kasvatavad uut lavastajapõlvkonda, kes kasutavad kaasaegset dramaturgiat.

Etendusprogrammi alustanud Vene ja Austria teatritegijate kaasproduktsioon "Säh, õgi!" võttis vaatluse alla toidu ja poliitilise võimu vahelise suhte. Etenduse sisu koondus riigi surnud juhi matuste ümber: tähtsal kohal olid itku- ja matuselaulud ning paatoslikud ülistuskõned lahkunud liidrile, keda iseloomustati muuhulgas näiteks jumala ning rahva isana. Paistis, et rõhutatud tundelisuse abil üritati olukorda üle võlli keerata ning näidata vaatajale meeletu isikukultuse naeruväärsust. Publiku reaktsioone vaadates ning kuuldes jäi samas mulje, et absurdiga ei mindud piisavalt kaugele ning toidupoliitikat ei suudetud piisavalt siduda liidri fenomeniga. Leidus põnevaid kujundeid, ent kohati hakkasid need ennast kordama ja kunstiline keel muutus üheülbaliseks. Säärane camp-esteetika võis püüelda NO99-liku teatrikeele poole, ent Kreenholmi publikut see raputada ei suutnud.

Esimesest etendusest (ning ehk lausa terve festivali programmist) erines väga selgelt digitaallavastus ,,Heroes of the Fourth Turning". Põhjus pole üksnes tõsiasi, et publik kogunes teatrisaali asemel kinolina ette (koroonapiirangute tõttu valiti filmiformaat), vaid ka teatriteose päritolumaa – lavastuse on loonud Wilma teatritrupp, mis tegutseb Ameerika Ühendriikides juba 40 aastat ja mille lõid tšehhi migrandid. Tundub ootamatu, et riigis, mida peame sõnavabaduse sünnimaaks, on see teema endiselt aktuaalne ning vastuolusid põhjustav. Ometi näidati, et küsimused vabadusest ja selle piiridest on aktuaalsed igas maailma nurgas. ,,Heroes of the Fourth Turning" on lugu neljast konservatiivsest sõbrast, keda ühendab katoliiklus ja ühine koolitee.

Esmapilgul näib, et tegemist on kajakambri vaatlusega: võib hakata kujunema narratiiv sõpradest, kes üheskoos üha radikaalsemate vaadeteni jõuavad ning vastandlikest arvamustest aina kaugenevad. Konservatiivide ja demokraatide vahelise ühiskondliku lõhe lahkamine paneb vaataja mõtlema, kas erinevaid arusaamu vabadusest on võimalik omavahel lepitada. ,,Heroes of the Fourth Turning" läheb diskursusega veel kaugemale, küsides olemuslikke küsimusi usu ja poliitika suhte kohta ning luues nüansirohkema pildi usklikest, keda pole kujutatud homogeense massi, vaid hoopis indiiviidide kogumina.

Suurim tugevus on mitmetahuline ja tihe algtekst, kuigi üldpildi hoomamine on tekstimassiivi tõttu keeruline. Dialoogi tempo ning tegelaste dünaamilisus hoidis aga vaatajaid pidevalt loo juures ning jagub detaile, millele tulevikus mõelda. Kriitikud tunnustasid psühholoogiliselt süvitsiminevat käsitlust n-ö vaenlastest, kellele igal pool sõna ei antaks.

Tänased arutelud ja lavastused tõestasid, et vabaduse mõtestamiseks on vajalik mõista teist poolt: kuuldu ja nähtu keskmes on olnud struktuurid ja kogukonnad, keda üldiselt peetakse rõhujateks. Tõeline sallivus tähendab ka vastaspoole arvestamist. Vabaduse festival näitab teist päeva järjest, et teater on tõhus viis pinnase loomiseks, mille abil arutleda ühiskondlike probleemide üle.