Olen olnud alati seda meelt, et Läti ja Leedu filmid peaksid tihedamini siinsetesse kinodesse jõudma: probleemid ja esteetika on meie filmides laias laastus samad. Suurt raskust ei tohiks ka tehniliselt olla, kuna levifirmad on Baltikumis enamjaolt ühed ja samad, seega oleks vaja vaid leida see koht, kus neid filme näidata. Tõenäoliselt saab aga ületamatuks probleemiks vähene publikuhuvi, sest isegi Balti filmi päevad (mis on PÖFF-i kõrval ainus kord aastas, kui saab siinmail Läti-Leedu filme näha!) peab oma seansse korraldama tasuta.

Skeptikud kindlasti kirtsutavad nina ja virisevad, et Eesti on oma filmitööstusega Lätist-Leedust pikalt ees ja seal lihtsalt ei tehta midagi huvitavat, mis tähelepanu vääriks. See aga ei vasta kaugeltki tõele, sest viimastel aastatel on pidevalt ka teistest Balti riikidest huvitavaid kinopärle tilkunud. Eriti tugev on animavaldkond: ühemeheprojekt "Ära" lõi täiesti pahviks ja südamlik "Jakob, Mimi ja rääkivad koerad" jääb ka oma pildikeelega igati meelde (filmi saab näha praegu ka Elektriteatris!). Aga märkimisväärseid näiteid on ka näiteks kaasaegsete draamade ja dokkide hulgas.

Seekordsete Balti filmi päevade kavast jäi aga silma just režissöör Reinis Kalvins lavastajadebüüt "Vahetus", mis heidab tumeda ja trööstitu pilgu Riia taksomaffiale. Nii visuaalselt kui ka loojutustuse poolest meenutab värske takso-noir Juris Kursietise mõne aasta tagust krimidraamat "Oleg", mis esilinastus Cannes'i filmifestivalil ja sai seetõttu ka kiitust rahvusvahelises filmipressis. Taas rulluvad vaataja ees lahti ühe mehe siseheitlused, mida saadavad lõputud jamad kõiksugu lurjuste ja paheliste tegelastega. Nii "Olegi" kui "Vahetuse" puhul mõjub allilmaportree aga orgaaniliselt, pätte pole pastakast välja imetud, vaid need on elusad ja usutavad karakterid, kellesarnaseid võime tõesti pimedates öölokaalides kohata.

Üllatav on ka see, et kuigi olen näinud varem mitmeid nn taksofilme – alates Jim Jarmuschi "Ööst maa peal" kuni Bulgaaria lavastaja Stephan Komandarevi filmini "Teejuhised" –, mõjub see temaatika ja tehniline võte siiski värskena. Aga ilmselt pole küsimus mitte niivõrd taksos kui sellises, vaid tänu sellele saab lihtsalt kujutada öist linnaruumi kujutada nii oma ilus kui ka koleduses. Kollastes tänavavalgustites ja lõputuna näivates tühjades alleedes on mingi seletamatu romantika, samas aga keera vaid mõnda kõrvaltänavasse ja leiad end hirmutavast paralleelmaailmast. Samal põhjusel Steven Knighti "Locke", kinnitades, kuidas pimedad tänavad võivad aidata üht kammerlikku lugu jutustada.

"Vahetus" maalib pildi Riiast, millisena (vähemalt mina!) seda linna kunagi varem näinud polnud. Väikesed ööpäevaringselt avatud sööklad, neoonvalguses stripiklubid, kahtlased tehased, kus tehakse tööd ka hilistel öötundidel. Kui Eestis kipuvad krimipõnevikud kalduma ikka nõukogude pättide poole – mõni ammune kaabakas saab vangist välja ja üritab taasiseseisvunud Eestis jalgu alla saada –, siis Kalvins paigutab oma loo ikkagi selgelt kaasaegsesse linnaruumi, silmitsi tänapäevaste probleemidega. Pole mingit punnitatud antipaatiat möödunud aegade suhtes ega mõrunostalgiat, vaid on juletud otsida tumedaid tüüpe ka siin ja praegu.

Visuaalselt lummavale "Vahetusele" saab kohati saatuslikuks aga nõrk stsenaarium. Lugu taksojuhist, kes peab ühe ööga teenima 2000 eurot, et maksta tagasi võlg oma ülemustele, kerib filmi esimeses pooles hoogsalt, kuid lõpuks saavad justkui ideed otsa, kuhu see kõik peaks välja jõudma. Tempo laguneb laiali ning jääb mulje, et peategelane ei oska ka enam selles olukorras midagi peale hakata. Ühel hetkel saab film lihtsalt keset suurimat clusterfuck'i läbi ja ongi kõik. Ehk vajanuks stsenaarium veel pisut küpsemist? Potentsiaali on kõvasti, kuid kinosaalist lahkudes kehitab enamik vaatajaid ilmselt õlgu.

Mõningatele vigadele vaatamata on "Vahetus" siiski hea näide sellest, et žanrikino – kuigi tugevate draamaelementidele, on tegu ikkagi tõupuhta krimipõneviku, kui mitte trilleriga – elab Lätis väga hästi, ehk isegi paremini kui siinmail. Meil valmis küll just Toomas Aria trash-põnevik "Õiglus 2", mille üle võime ju keel põses nalja heita ja muheledes vaadata, kuid tegelikult igatsen ka Eestis rohkem sedasorti kvaliteetseid, ambitsioonikaid ja hästi välja mängitud põnevusfilme. Kui aga Puustusmaa kõrvale jätta, siis ega keegi siin seda valdkonda naljalt ei arenda...